Fenomenoloogiline filosoofia ehkfenomenoloogia onfilosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimisefundamentaalseks üksuseksfenomeni. Fenomenoloogia sai alguseEdmund Husserlifenomenoloogilisestteadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastelepsühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust millelegi suunatuna (intentsionaalsena).
Fenomenoloogilise filosoofia kandjaks pole mitte koolkondlik ühtsus ega mingite fenomenoloogiliste aksioomide kogum, vaid pigem sarnane lähtepunkt, mida nimetataksefenomenoloogiliseks meetodiks. Tegemist on filosoofilise uurimise meetodiga, mis on saanud alguse Husserli kutsest pöörduda filosoofiate asemel "asjade endi juurde". Husserl vastandub oma filosoofiasnaturalistliku psühholoogia uurimismeetodile, mis välistab teadvuse intentsionaalsete fenomenide antuse või kirjeldab neid mitte neist endist lähtuvalt, vaid taandab need millelegi nende suhtes välisele.
Tuntumad fenomenoloogilise filosoofia edasiarendajad onMartin Heidegger,Max Scheler jaEugen Fink, prantsuse filosoofMaurice Merleau-Ponty on saksa fenomenoloogiast eemal seisvana viinud fenomenoloogia ideed ellu omataju fenomenoloogias. Fenomenoloogiast mõjutatud on kaeksistentsialistlik filosoofia (Jean-Paul Sartre,Karl Jaspers) ja üldse suurem jagu XX sajandi prantsuse filosoofiast (Jacques Derrida,Michel Foucault,Emmanuel Levinas jpt, aga näiteks mitteGilles Deleuze).
Husserl põhjendab fenomenoloogia lõpukstranstsendentaalses egos, millega loob ta transtsendentaalse fenomenoloogia, mida enamik tänapäevased fenomenoloogilise filosoofia esindajaid ei järgi.
Fenomenoloogiline meetodrakendusteadustes tähendab eelkõigekvalitatiivsete uurimismeetodite rakendamist, kus uuritava valdkonna sisu analüüsitakse selle spetsiifika mõistmiseks ilma sellele eelnevaid hinnanguid või väärtusi omistamata, ka jättes kõrvaleeriteaduste mudelid valdkonna kohta. Näiteks usutakse, et igapäevase inimkäitumise analüüs võimaldab paremini mõista selle olemust ning et isiksuse unikaalsust on võimalik mõista läbi selle ühiskonna, milles ta elab. Uurimise algmaterjalina eelistatakse subjektiivset teadvustatud kogemust. Uurimisel ollakse orienteeritud uue avastamisele, mistõttu fenomenoloogilised uurimismeetodid on suhteliselt vabad.[1]
Kuigi fenomenoloogia on arenenud mitmes suunas, on selle mitmekesisust ühendavaks jäänud fenomenoloogiline meetod, mis lähtub eelkõige fenomeni esmasusest selle ilmingute suhtes. Fenomenoloogilise meetodi üks selgepiirilisemaid määratlusi leidub Heideggeri tuntuima teose "Olemine ja aeg" seitsmendas paragrahvis, selle selgituseks filosoofilise uurimise printsiibina täiendab Heidegger fenomenoloogilist meetodit hiljemfenomenoloogilise reduktsiooni,konstruktsiooni jadestruktsiooni komponentidega, mis üheskoos igasugust fenomenoloogilist käsitlust filosoofiast peaks kandma.
- ↑Orbe, Mark P. (2009). Phenomenology. In S. Littlejohn, & K. Foss (Eds.), Encyclopedia of communication theory. (pp. 750-752). Thousand Oaks, CA: SAGE Publications, Inc.
