Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (kaEuroopa inimõiguste konventsioon,lühend (EIÕK); inglise keelesEuropean Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, lühendECHR) on1950. aastalEuroopa Nõukogu egiidi all Roomas vastu võetud ja1953. aastal jõustunud vanim rahvusvahelineinimõiguste kaitse alanevälisleping.Inimõigused on inimese ja riigivõimu vahelisi suhteid käsitlev valdkond. Seega asetabkonventsioon kohustusi riigile.Eraõiguslikud (indiviidide vahelised) suhted jäävad konventsiooni reguleerimisalast üldjuhul väljapoole. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalisriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.[1]
Selle raames välja töötatud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast Euroopa piirkonnarahvusvahelist tavaõigust. Tavaõiguse sisu saab tuvastada kohtupraktika uurimise teel.Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni järelevalveorgan. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa standard. Konventsiooni osalisriikide arv on käesolevaks ajaks tõusnud 41-ni ning laienemisprotsess eeldatavasti jätkub.[1]
.svg)