Enamiku Etioopiast võtab enda allaEtioopia mägismaa. See ulatub põhjasPunase mereni, teistest külgedest piirab sedakõrb. Mägismaa on murtud kaheks osaks, mida lahutab edelasuunalineIda-Aafrika alang (selle Etioopia osad onEtioopia alang jaDanakili alang), mis läbib kogu piirkonda Punasest merest Ida-Aafrika suurte järvede (Victoria, Tanganjika, Njassa) piirkonnani. Etioopia idaosa võtab enda allaSomaali astangmaa.
Etioopia mägismaa kõrgeimad mäed on põhjapoolses osas umbes 700 kilomeetri laiusel alal, ja tõusevad üle 4500 meetri kõrgusele Simeni mägedes.
Soolad ja väävel Dalloli vulkaani hüdrotermilisel alal Etioopias
Meie ajaarvamise algul kujunes Põhja-Etioopia territooriumil suur orjanduslikAksumi riik.
13.–14. sajandil kujunenud Etioopia (Abessiinia)feodaalriik osutus hiljem killustatuks iseseisvateks vürstkondadeks.
Etioopia keisrivõim nõrgenes pärast 1468. aastat ja kohalikud valitsejad hakkasid võimu uuesti suurendama.Etioopia keisri tiitel muutus formaalsuseks. Oht Etioopiale tulenes moslemitesultanaatidest (Adali emiraat, keskusHararis, lisaks türklased jagallad). Abi saadi Portugalilt, kes ei tahtnud niivõrd sõltumatut Etioopiat, vaid laiendada katoliku usu piirkondi ja laiendada omaPortugali koloniaalimpeeriumi. 30 aastat kestnud sõda Adali emiiri Ahmed ibn Ibrahim al-Ghaziga põhjustas Etioopiale suured inimkaotused, hävinud kloostrid, linnad, paleed. Etioopia keiser Calawdewos (1540–1559) saavutas aga edu moslemite vastu, teda abistasid portugallased, kuid moslemeid lõplikult ei purustatud. Türklaste katsed ebaõnnestusid samuti.[4]
Hakati mõtlema tugevamast keisrivõimu vajalikkusest, kuna Etioopia koosnes paljudest väikestest üksustest, igal oma sõjavägi ja valitsejad. Keisriga olid kohalikel valitsejatel vasallikohustused. Mõnevõrra keskvõim kasvas. Kirikutegelased soovisid aga ennast ilmaliku võimu üle kehtestada. 1628 toimus Rooma kiriku alla minek, kuid hiljem katoliiklus keelustati ja jesuiidid pagendati.[5]
Keiser Fasilides lasi ehitada pealinnaksGondari, mis oli Kairo järel suuruselt teine linn Aafrikas sel ajal. 17.–18. sajandil toimus Etioopias vaimse elu edenemine. Oluliseks keiser Iyasu, kelle ajal toimus võitlus gallade vastu ja sisepoliitilised reformid. KeiserIyasu II (1730–1755) ajal toimus hariduse, teaduse, kirjanduse areng, nende järeltulijate ajal nõrgenes aga Etioopia keskvõim uuesti. Tegelik võim läks tagasi kohalikele valitsejatele (vürstidele).[5]
19. sajandi keskel algas Etioopia maade taasühinemine, mis aitas kaasa vastupanu osutamiseleEuroopa riikideleekspansioonileAafrikas.Ras (vürst) Kassa (1818–1868), võimutses lõpuks kogu Kesk-Etioopiat, krooniti keisriks (1855–1868)Tewodros II nime all ning Etioopia sai taasühendatud. Tewodros II keelas orjakaubanduse, rajas uued teed, viis läbi armee relvastuse moderniseerimine, keelustas polügaamia ja vähendas kiriku mõju riigiasjadele. Kuid vasallvürstid polnud rahul, mis tähendas lähenemistSuurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigiga (sh kaOsmanite-vastast koostööd), kuid algsed head suhted lõppesid uue vaenuliku konsuli saabumisega Etioopiasse ning inglaste võitlus keisriga kogus toetajaid ka vürstide hulgas, mistõttu keiser sai lüüa ja pärast seda toimus äge võimuvõitlus.
Yohanis IV (1872–1889) suutis teatud võimu lõpuks saavutada. Kuid toimusid kokkupõrked egiptlaste ja Sudaaniga.
1885. aastal maabusiditaallased ja hõivasid ümberkaudseid maid.Shoa (piirkond Etioopias) valitseja kuulutas end Yohanise järel keisriks (Menelik II). Tema ajal märkimisväärne stabiilsus. Uueks pealinnaks saiAddis Abeba. Viidi ellu maksusüsteemi-, armee- ja rahareformid. Kasvas Itaalia mõju ja seeõttu sõlmis keiser Itaaliaga lepingu (Wechale-Ucciali leping 1889), mis EtioopiaItaalia protektoraadi alla viis (itaallaste meelest). Itaallased hakkasid mõjuvõimu laiendama (Eritrea sai nende asumaaks). Etioopia protestis ja tühistas lepingu. Sellest sai alguseItaalia-Etioopia sõda.[5] 1896. aastal toimunudAdua lahingu võitmine kindlustas Etioopia iseseisvuse.
1930. aastail oli viiendik Etioopia rahvastikust orjad. Orjuse kaotamiseks tegi Rahvasteliidu komisjon keisrile järgmised ettepanekud:
kõik orjade lapsed, kes sünnivad ilmale, tuleb tunnustada vabadeks kodanikeks;
orjad, kellega on halvasti ümber käidud, tuleb vabaks lasta;
orjadele antagu kodanlikud õigused;
orjade müümine orjapidajate poolt on keelatud;
orje peab registreeritama;
orjadele jäetagu õigus end vabaks osta.
Itaalia impeerium aastal 1940
Keiser ei suutnud neid orjuse kaotamiseks ette pandud muudatusi kehtestada, kuna tal puudus selleks vajalik valitsusaparaat ja seaduste austamine oli Etioopias tundmatu.[6]
