 | See artikkel räägib Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist; esseerideks nimetatakse ka parteiÕiglane Venemaa liikmeid |
 | See artikkelvajabtoimetamist. Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
| Sotsialistide-Revolutsionääride Partei | |
|---|---|
| 'Партия социалистов-революционеров' | |
| Venemaa keisririigi erakond | |
| Esimees | Keskkomitee esimeesViktor Tšernov |
| Ideoloogia | sotsiaaldemokraatia |
| Meediakanal | "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik" |
Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (lühendSR; vene keelesПартия социалистов-революционеров) oli20. sajandi algupoolelVenemaa Keisririigis tegutsenudpartei. Selle liikmeid nimetatisotsialistideks-revolutsionäärideks ehkesseerideks (partei nime lühendist SR). SR Partei tegevus oli Keisririigis keelatud ning partei tegutses illegaalselt kuni1917. aastaveebruarirevolutsioonini.
Partei asutati1901. aastal mitmetenarodnikute gruppide ühinemise tulemusel.1906. aastal vastu võetud erakonna programm nägi ettedemokraatlikuvabariigi moodustamine, klassivaba ühiskonna loomise,kodanikuõiguste andmise kõigile,enesemääramisõigusevähemusrahvustele ning maariigistamise ja ühisomandusse andmine.
Peamisteks seisukohtadeks olidsotsialism ja ühiskonnamudel, mille kohaselt oli kogu elanikkond jaotatud töötavateks ja mittetöötavateks inimesteks. Erinevaltsotsiaaldemokraatidest kuulutasid nadproletariaadiks mitte ainult tööstustöölised, vaid ka põlluharijad ning suurem tähelepanu oligi talurahva probleemidel. Sotsiaalsete nõudmiste aluseks oli maa kuulutamine ühisomandiks.
Partei kõrgeimaks juhtorganiks oliSotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee, mille esimees oliViktor Tšernov ning kuhu kuulusid veelJekaterina Breško-Breškovskaja,Grigori Geršuni,Nikolai Avksentjev,Aleksandr Kerenski jaSR Võitlusorganisatsiooni esindaja KeskkomiteesMihhail Gotz.
Pavel Kraft (1870–1907);Mihhail Gotz (1866–1906); Partei trükiväljaanded olid "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik".
SR Partei juurde kuulus salajane SR võitlusorganisatsioon, võitlusrühm, mis korraldasatentaate ning mille eesotsas olid vaheldumisiGrigori Geršuni jaEvno Azef ningJevno Azef (1903–1908) jaBoriss Savinkov (alates 1909), SR võitlusorganisatsiooni liikmed tapsid enne veebruarirevolutsiooni ligi 200 kõrgemat tsaaririigi ametnikku, pärast 1905. aastal toimunudrevolutsiooni, ajavahemikul 1906–1907 kaks ministrit, 33 kuberneri ja seitse kindralit:[1]
SR võitlusorganisatsioonist eraldusid 1906. aastal veelgi radikaalsema terrori pooldajad, kes moodustasidEsseeride-maksimalistide Võitlusorganisatsiooni (Боевая организация эсеров-максималистов). PeaministerPjotr Stolõpinile tehtud ebaõnnestunud atentaadi käigus lõhkasid nadStolõpini elukohaks olnud suvila, koos selles viibinud elanikega. Hiljem liitusid organisatsiooni liikmed uuestiBoriss Savinkovi juhitud SR võitlusorganisatsiooniga.
1905. aasta rahutustes mängisid esseerid otsustavat rolli, sest innustasid talurahvast aktiivse tegevusega muutusi saavutama, kasutades selleks vägivalda ning terrorit, samuti organiseerisid nad1906. aastal ülestõuse riigi sõjalistes keskustes.
Pikemalt artiklis1905. aasta revolutsioon Eestis1906. aastal eraldus Sotsialistide-Revolutsionääride ParteistRahvalik-Sotsialistlik Tööpartei (Трудовая народно-социалистическая партия), mis erinevalt SR Parteist tegutsesid legaalselt.
PärastII Riigiduuma valimisi, kui valituks osutusid ka SR Partei esindajad, loobusid nad avalikust terrorist ning muutusid nn parlamendiparteiks.
1917. aastaveebruarirevolutsiooniga tõusis esseeride partei roll ja populaarsus. Parteiga taasliitunud Aleksandr Kerenski osalesVenemaa Ajutise Valitsuse koosseisus justiitsministrina ning juulis sai temast peaminister,Viktor Tšernov oli põllutööminister ningBoriss Savinkov oli sõjaministeeriumis ministri abi.
I Nõukogude kongressil juunis 1917 osales 1090 delegaati rohkem kui 400 nõukogust. Esseeridel oli seal 285 delegaadikohta,menševikel 248 jabolševikel 105 kohta.
Samal ajal esseerid jagunesid kahte tiiba. Ajutist Valitsust toetas parempoolne tiib (paremesseerid) ning valitsuse vastu oli vasak tiib (vasakesseerid). Vasakesseerid hakkasid tegema koostööd bolševikega ning osalesid koos bolševikega pärastoktoobrirevolutsiooni moodustatudRahvakomissaride Nõukogus (valitsuses).
Asutava Kogu valimistel osutus Sotsialistide-Revolutsionääride Partei suurima toetajaskonnaga parteiks Venemaal kogudes 58% häältest, bolševikud kogusid 25%. Esseere saatis edu eeskätt suure toetuse tõttu talurahva seas.
II Nõukogude kongressil juunis 1917
Pikemalt artiklisIII Vene revolutsioonPärast vasakesseeride kõrvaldamist nõukogude valitsusorganitest hakkasid esseerid taas korraldama individuaalterrorit ja atentaate.30. augustil 1918 tulistasFanny KaplanLeninit, seejärel korraldas esseeride toetaja atentaadiPõhja Oblasti Kommuunide Liidu siseasjade rahvakomissarileMoissei Uritskile.1920. aastal keelustatiNõukogude Venemaal esseeride partei.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)