Esindusdemokraatia ondemokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab võimu enda valitud esindajate kaudu – valimistega.[1]
Kõik tänapäevaläänemaailma riigid on mingit tüüpi esindusdemokraatiad; näiteksSuurbritannia onparlamentaarne monarhia jaEesti onparlamentaarne vabariik.[2] Parlamentaarses riigisvalib rahvas oma esindajad ainultparlamenti (näiteksEestis,Suurbritannias,Rootsis).Presidentaalses riigis (näiteksVenemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui kapresidendi. Juhul kui parlament on kahekojaline, siis toimubrahvaesindajate valimine pigem alamkojas (ntSuurbritannia parlamendis).
Esindusdemokraatiat peetakse tihti ainsaksmassiühiskonnas toimivaks demokraatia vormiks, sest laseb väiksel inimeste grupil esindada suuremat gruppi ning muudab sellegavalitsemise tõhusamaks. Esindusdemokaratiat seostatakse poliitilise süsteemiga, mida tuntakseesindusvalitsuse nime all ning mis sai alguse 18. sajandil koosPrantsuse ja Ameerika revolutsiooniga. See on süsteem, kus inimesed valivad endale esindajad, keda peetakse siis vastutavaks nende tegevuse eest valitsuses.[3]
Rooma Vabariik oli esimene riikläänemaailmas, mis rakendas esindusdemokraatiat, kuigi nende rahvakoosolekutel toimis otsese demokraatia vorm. Rooma valitsemise mudel inspireeris paljusid poliitilisi mõtlejaid mitmete sajandite jooksul[4] ning tänapäevased esindusdemokraatiad imiteerivadki pigem Rooma kui Kreeka mudelit, kuna see oli riik, kus kõrgeim võim oli rahva ja nende valitud esindajate käes ning ka juht oli rahva valitud või nomineeritud.[5] Keskaegse Euroopa traditsioon valida monarhidele nõuandjaid eri seisustest tõi esindusvalitsemise idee rahvale lähemale.
Esindusdemokraata pälvisrahvusriikides rahva poolehoiu postindustriaalse revolutsiooni ajal, sest siis tekkis suurel hulgal rahvast huvi poliitika vastu, kuid rahvaarv ei lubanud kasutusele võttaotsedemokraatiat.
Maailma inimestest enamik elab esindusdemokraatias. Muuhulgas elavad nad ka konstitutsioonilistes monarhiates, kus rahvaesindajatel on rohkem võimu.
Esindusdemokraatias valib rahvas läbi valimisteriigiametnikud, kes võimu teostamisel neid esindavad. Kui kariigipea valitakse demokraatlikult siis peetakse riiki demokraatlikuksvabariigiks.[6]Rahvasaadikutel võib olla võim seada ametisse teisi ametnikke,presidente ja teisi valitsuse töötajaid võiseadusandliku võimu teostajaid. Esindusdemokraatiat iseloomustab see, et kuigi rahvasaadikud valitakse rahva poolt ametisse selleks, et nad esindaksid oma valijate huve, säilib neil siiski õigus ise otsustada, kuidas täpselt oma nende huve teostada. See on aga tekitanud kriitikat esindusdemokraatia pihta.[7][8]
Rahvaesindajate võimu piirab tavaliselt põhiseadus milles on toodud välja meetmed esindajate võimu tasakaalustamiseks:
- Iseseisevkohtuvõim, millel on õigus kuulutada seadusandliku võimu esindajate otsused põhiseaduse vastaseks (nt Riigikohus).
- Põhiseadusse võib olla sisse kirjutatud kaarutlev demokraatia või rahva otsustamine (ntreferendum), kuid nende teostamine nõuab rahvasaadikute nõustumist sellega, mis tähendab, et seadusandlik võim jääb kindlalt rahvaesindajate kätte.
- Kahekojalise parlamendi puhul võib eksisteeridaülemkoda, mida ei valita rahva poolt. (NtSuurbritannia parlament)
Teoreetikud, näiteksEdmund Burke, usuvad, et rahvaesindajate kohustus ei ole mitte ainult edastada oma valijate soove, vaid ka rakendada oma isiklikku hinnangut poliitika elluviimisel, isegi kui need ei ühildu nende valijate soovidega.[9]
Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidadatäieliku läbipaistvuse puudumist[viide?] ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel lisaks ka otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.
Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linn,riik,riikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.
Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu ise otsuseid tehes.
Esindusdemokraatia teisendit, mis sisaldab otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Tavaliselt toimib osalusdemokraatia paremini väiksemate kogukondade või otsustusüksuste tasemel (näiteksperekond,korteriühistu,küla, kogukond). Selleks, et vähendadaüksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikesteskogukondades. Kõrgemate tasandite otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused. Nii pole ka vaja kõrgematele tasanditele suurtes kogustestööjõudu (bürokraatia), keda võib rakendada muul tööl.
Oma raamatus "Political Parties" kirjutasRobert Michels, et enamik esindusvalitsemise vorme kalduboligarhia võipatriarhiaadi poole.Adolf Gasser võrdles raamatus "Gemeindefreiheit als Rettung Europas" stabiilseid ja ebastabiilseid esindusdemokraatiaid. Oma uurimuses tõi ta esindusdemokraatia püsimajäämiseks vajalikuna välja järgmised tingimused:
- Ühiskond peab olema ehitatud alt üles. Siis on ühiskond ehitatud inimeste poolt, kes on vabad ning kellel on õigus kaitsta end relvadega.
- Need vabad inimesed loovad kohalikke kogukondi või ühinevad nendega. Sellised kohalikud kogukonnad on iseseisvad (ka majanduslikult) ning võivad vabalt kehtestada oma reegleid.
- Kohalikud kogukonnad kuuluvad ühiselt mingi kõrgema üksuse alla (nt.kantoni).
- Puudubhierarhilinebürokraatia.
- Need kohalikud kogukonnad ei võistle omavahel (nt saadavate teenuste või maksude nimel).
Negatiivne oleks sellise valitsemisvormi juures see, et rahvasaadikud ei oleks kohustatud täitma valimiste eel antud lubadusi.
Raamatus "La Stochocratie" pakkus Roger de Sizif välja süsteemi, kus rahvasaadikuid ei vali rahvas, vaid nad loositakse välja loterii teel. Sellise süsteemi abil loodetakse vähendada rikka eliidi mõjuvõimu poliitikale ning vältida oligarhiaks või patriarhaadiks muutumist.[10]
