.jpg)
Ernesto Laclau (6. oktoober1935Buenos Aires,Argentina –13. aprill2014Sevilla,Hispaania) oliArgentina poliitteoreetik jadiskursusanalüüsi Essexi koolkonna rajaja.
Laclau õppisBuenos Aireses ajalugu. Ta lõpetas1964. aastalBuenos Airese Ülikooli ja sai1977. aastal doktorikraadiEssexi ÜlikoolistSuurbritannias.
Alates1986. aastast oli taEssexi Ülikoolispoliitilise teooria professor. Ta rajas sinnaideoloogiale jadiskursusanalüüsile spetsialiseeruva kraadiõppe programmi, samuti asutas ta sealhumanitaar- jasotsiaalteaduste teoreetiliste uuringute keskuse (Centre for Theoretical Studies in the Humanities and the Social Sciences). Tema juhtimisel pakkus ideoloogia ja diskursusanalüüsi programm sobilikku uurimisraamistikku, edendamaks diskursusanalüüsi liiki, mis tuginebpoststrukturalismile (eritiLacani,Foucault’,Derrida, jaBarthesi tööle) ja üritab sõnastada konkreetsete poliitiliste nähtuste (identiteedid,diskursused,hegemooniad) innovatiivseid analüüse. See teoreetiline ja analüütiline suundumus on tänapäeval tuntud kui diskursusanalüüsi Essexi koolkond.[1]
Laclau varasem töö oli mõjutatudAlthusserist ja tegeles teemadega, mille üle 1970. aastate neomarksistlikes ringkondades vaieldi, sealhulgas riigi roll,kapitalismi dünaamika,Gramscihegemooniateooria tähtsus jne. Laclau tähtsaimaks teoseks oli koosChantal Mouffe'iga kirjutatud "Hegemony and Socialist Strategy: Towards a Radical Socialist Democracy". Laclau ja Mouffe'i mõtete kirjeldamiseks kasutatakse tavaliselt terminit "postmarksistlik". Mõlemad osalesid 1960. aastate ühiskondlikes ja üliõpilaste liikumistes ning üritasid ühendada uusi tekkivaid poliitilisi identiteete ettekujutusegademokraatlikust sotsialismist. Nad ütlesid lahtimarksismimajanduslikust determinismist ja mõttest, etklassivõitlus on ainuke otsustav ühiskondlikantagonism. Selle asemel tunnistasid nad ühiskonnas leiduvate antagonismide mitmekesisust ja tulid välja oma 'radikaalse ja pluraalse demokraatia' projektiga. Oma hilisemas töös ja mõjutatuna Lacani psühhoanalüütilisest teooriast naasis Laclau teema juurde, mis oli teda nooruses köitnud – ta tegeles jällepopulismi uurimisega.
Raamatus "On Populist Reason" kirjutas Laclau populismi olemusest, sellest, kuidas poliitilises diskursuses luuakse poliitilisi identiteete nagu 'rahvas' või 'proletariaat' ning mis rolli need poliitikas tegutsejate ja ideoloogiate jaoks mängivad. Laclau jaoks algab populism tühjade tähistajate (empty signifiers) loomisest.Tühi tähistaja tähendab mingit mõistet või nime (nt 'vabadus', 'Perón'), mis kaotab oma spetsiifilisuse ja mida kasutatakse vajaduse korral tähistamaks midagi, mida nähakse selle mõistega ekvivalentsena.
Ta on öelnud: "Minu jaoks on populism olemuslikult kategooria, mis hõlmab poliitilise ruumi teatavat konstrueerimisviisi, ja nimelt sellist, mis mobiliseerib sotsiaalse püramiidi põhjas olijad nende vastu, kes asuvad selle tipus. Teisisõnu, see on tehe, mis jagab ühiskondliku ruumi kaheks antagonistlikuks leeriks. Mil iganes säärane kahestumine aset leiab, on meil tegu populismiga."[2] Populism vastandub pelgaletehnokraatlikule administreerimisele, kuna eeldab rahva osalemist poliitikas.[2]
Aastate jooksul pidas Laclau loenguid paljudes Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Lääne-Euroopa, Austraalia ja Lõuna-Aafrika ülikoolides.2012. aastal pidasid Mouffe ja LaclauTallinna Ülikoolirevolutsioonide teemalise suvekooli "Revisiting the Revolution: Past, Present, Perspectives" raames avaliku loengu ka Tallinnas.
Ernesto Laclau elukaaslane oli Belgia poliitikafilosoof Chantal Mouffe.
 | Tsitaadid Vikitsitaatides:Ernesto Laclau |