 | See artikkelvajabtoimetamist.(September 2020) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
| Erhard Milch | |
|---|---|
 Milch märtsis 1942 | |
| Sünniaeg | 30. märts,1892 Wilhelmshaven,Saksa keisririik |
| Surmaaeg | 25. jaanuar,1972 Düsseldorf,Lääne-Saksamaa |
| Truudusvanne | .svg) Saksa keisririik.svg) Weimari vabariik.svg) Kolmas Reich |
| Teenistus | Luftwaffe |
| Teenistusaeg | 1910–1922 1933–1945 |
| Auaste | Kindralfeldmarssal |
| Juhtinud | Jägerstab |
| Sõjad/lahingud | |
| Autasud | Raudristi Rüütlirist |
Erhard Milch (30. märts1892 –25. jaanuar1972) oli Saksa sõjaväelane.
Ta oli kindralfeldmarssal, kes juhtisLuftwaffe ülesehitamist seoses Natsi-Saksamaa relvastumisega esimese maailmasõja järel. Teise maailmasõja ajal juhtis ta lennukite tootmist. Ta mõisteti süüdi sõjakuritegudes 1947. aastal ning talle määrati eluaegne vangistus, kuid ta vabastati 1954. aastal.
Milch sündisWilhelmshavenis, Saksa keiserlikus mereväes teeninud juudi proviisori Anton Milchi ja Clara Milchi (neiuna Vetter) pojana.
Gestapo uuris hiljem Milchi tema päritolu tõttu. 1935. aastal hakkasid levima kuuldused, et tema isa oli juut. Gestapo alustas uurimist, mille peatas Göring, kes esitas Milchi ema kinnituse, et tema tõeline isa oli onu Karl Brauer. Seejärel väljastati MilchileSaksa veretunnistus. See tähendaks, et tema ema Clara tunnistas mitte ainult abielurikkumist, vaid ka intsesti.David Irving kirjutab oma raamatus "Luftwaffe tõus ja langus. Kindralfeldmarssal Erhard Milchi elu", et Milch palus tal mitte paljastada tõde tema põlvnemise kohta. Ehkki Irving väidab, et tegemist polnud Anton Milchiga ja ta keskendub oma 1906. aastal surnud rikkale onule Karl Brauerile, ta siiski ei nimeta Brauerit tema isana. Kindralfeldmarssali päeviku ja dokumentidega tutvunud Irving ütleb, et kuulujutud algasid 1933. aasta sügisel ning Erhard sai isiklikult Anton Milchi allkirjastatud avalduse, et ta pole Clara laste isa. Veel ütleb Irving, et Clara Milch kirjutas juba oma pojale Fritz Herrmannile 1933. aasta märtsis, selgitades tema abielu asjaolusid, ning et Göring oli algatanud oma uurimise, mille käigus tuvastati tema tegelik isa. Milchi küsitleti uuesti tema väidetava juudi soost isa ja Göringi rolli üle selles küsimuses Robert H. Jacksoni pooltNürnbergis 1946. aastal.
Milch värvati 1910. aastalSaksa armeesse, kus ta teenis välja leitnandi auastme ja juhtis esimese maailmasõja puhkemisel Ida-Preisimaal suurtükiväeüksust. Ta võitles Keiserliku Venemaa vastu Deime'i jõel septembris 1914 ja hiljem Angerapi liinil veebruaris 1915. Juulis 1915 viidi ta üle Luftstreitkräfte'i (keiserlikku õhuväkke) ja koolitati õhuvaatlejaks läänerindele, võideldes Somme'il 1916 ja hiljem Flandrias 1917. Pärast kompaniiülemana tegutsemist 1918. aasta kevadel ja suvel kaevikutes, ülendati ta sõjalõpupäevil kapteniks ja määrati juhtima hävitajagruppi,Jagdgruppe 6, kuigi ta polnud kunagi piloodiks õppinud ega kunagi lennanud.
Milch lahkus 1920. aastal sõjaväest, et tsiviillennunduses karjääri teha. Koos endise kolleegiga sõjaväest asutas Milch Danzigis väikese lennufirma Lloyd Luftdienst. Lennufirma lennukid lendasid Danzigi ja Balti riikide vahel. 1923. aastal sai Milch selle ettevõtte tegevdirektoriks. Edasi läks Milch tööle konkureeriva Junkers Luftverkehri juurde, kus Milch määrati 1925. aastal tegevdirektoriks. 1926. aastal nimetati Milch vastloodud lennufirmaDeutsche Luft Hansa tegevdirektoriks (üks kolmest). Milch liitus natsiparteiga 1. aprillil 1929, kuid tema kuulumist sinna tunnustati ametlikult alles märtsis 1933, kuna Hitler pidas poliitilistel põhjustel selle varjamist kasulikuks.
1933 asus Milch äsja moodustatud Reichi lennundusministeeriumi (RLM) riigisekretäriks, vastates otse Hermann Göringile. Selle ülesande täitmisel oli ta abiks Natsi-Saksamaa õhujõudude Luftwaffe asutamisel. Milch vastutas relvastuse tootmise eest, ehkki Ernst Udet tegi peagi paljud otsused sõjalennukite lepingute kohta. Milch kasutas oma positsiooni kiiresti isiklike tulemuste arveldamiseks teiste lennundustööstuse isiksustega, kelle hulka kuulusid Hugo Junkers ja Willy Messerschmitt. Täpsemalt keelas Milch Messerschmittil esitada projekti Luftwaffe uue hävituslennuki konkursil. Messerschmitt edestas Milchit, hoides keelust mööda ja esitades edukalt kavandi. Messerschmitti kavandatud Bayerische Flugzeugwerke ettevõtte kanne Bf 109 osutus võitjaks. Messerschmitt säilitas Saksamaa lennukitööstuses oma juhtiva positsiooni kuni Me 210 lennuki rikkeni. Isegi pärast seda Milch liidrina teda ei käsutanud, vaid pani ta madalamasse olukorda.
1935. aastal hakkasid kahtlused Erhard Milchi etnilise päritolu suhtes levima kuulujutud, et tema isa Anton Milch oli juut. Gestapo alustas uurimist, kuid selle peatas Göring, kes sundis Erhardi ema allkirjastama dokumenti, et Anton ei olnud Erhardi ja tema vendade tõeline isa, vaid onu Karl Brauer. Need sündmused ja "Saksa vere tunnistuse" hilisem pikendamine olid Göringi avalduse "Ma otsustan, kes on õhujõudude juut" taust. Paljud usuvad siiski, et ta tsiteeris vaid Viini endist linnapead Karl Luegerit.
Teise maailmasõja puhkedes juhtis Milch, nüüd kindrali auastmes, NorrasOperatsioon Weserübungi ajal Luftflotte 5. Pärast Prantsusmaa okupeerimist ülendati Milch 1940. aasta kindralfeldmarssaliks ning anti õhuväe kindralinspektori ametikoht, Milch hakkas vastutama lennukite tootmise eest. Milch tühistas ebaefektiivsete ja ohtlikkeMe 210 jaHe 177 tootmise ning viis nad uuesti arendusse. Tema juhtimisel keskendus lennukitootmine testitud ja proovitud mudelite masstootmisele. Tootmistase kahekordistus 1943. aasta suvel võrreldes talvega 1941–1942.Adam Tooze kommenteerib: "Esimest korda suutis Saksamaa lennukitööstus saavutada märkimisväärse mastaabisäästu. Luftwaffesse aastatel 1940–41 pumbatud ressursid olid nüüd koondatud masstootmisesse." Selliseks masstootmiseks tegid relvastusministeerium ja lennutööstus koostööd SS-ga koonduslaagritest tööjõu hankimiseks. Milchi sidemete tõttu SS-is oli Luftwaffel eelis tööjõu saamisel. Kvantiteedi suurendamiseks tõi Milch ohvriks kvaliteedi, eriti Bf 109 puhul. Kui USA õhujõud õhulahingus Luftwaffe hävitajatega kohtusid, näihti Milchi otsuste maksumust. Eriti probleemne oli Bf 109 G, mille juhitavus oli nii halb, et sellest sai Tooze sõnade kohaselt "peaaegu et surmalõks".
Sagedased ja sageli vastuolulised vajaduste muutused viisid arvukate muudatusteni lennukite spetsifikatsioonides ja konstruktsioonides, nii et sellised tootjad nagu Messerschmitt ei suutnud täielikult keskenduda mõnele lennukitüübile ja mis kõige tähtsam – masstoodangule. Sakslased ei suutnud oma tehaseid sõjaajale vastavalt tööle saada, tehased töötasid ainult kaheksa tundi päevas ja naisi tehasesse lisatööjõuks ei lubatud. Saksamaa II maailmasõja aegne lennukitoodang ei kasvanud nii järsult kui liitlaste toodang, eriti Nõukogude Liidu toodang, mis ületas Saksamaa oma 1942. ja 1943. aastal.
10. augustil 1943 teatas Milch Saksamaa raskepommitajate võimekuse puudusest, et korraldada õhurünnakuid Suurbritannia vastu. Ta kinnitas, etArado Flugzeugwerke onHeinkel He 177B uue mootoriga raskepommitaja alltöövõtja. Ainult kolm lennukõlblikku prototüüpi valmis 1944. aasta alguseks. Alates 1944. aasta märtsist kontrollis Milch koosAlbert Speeriga valitsuse loodudJägerstabi, mille eesmärk oli suurendada hävituslennukite tootmist viies osaliselt tootmisrajatised maa alla. Koostöös SS-iga oli neil orjatööjõu ekspluateerimisel Saksamaa hüvanguks märkimisväärne roll.
1944. aastal toetas Milch propagandaministerJoseph Goebbelsit ja Reichsführer-SS-iHeinrich Himmlerit, püüdes veendaAdolf Hitlerit eemaldamaHermann Göringit Luftwaffe juhi kohalt. Kui Hitler keeldus, maksis Göring kätte, sundides Milchi oma positsioonilt lahkuma. Ülejäänud sõja töötas ta Albert Speeri alluvuses.
Pärast Hitleri enesetappu üritas Milch Saksamaalt põgeneda, kuid 4. mail 1945 pidasid liitlaste väed ta Läänemere rannikul kinni. Kinnipidamisel loovutas ta oma marssalikepiSuurbritanniabrigadirileDerek Mills-Robertsile, kes oli vihane ja šokeeritud julmustest, mida ta oli näinudBergen-Belseni koonduslaagri vabastamisel, et ta lõi mitme hoobiga marssalikepi vastu Milchi pead pooleks ning jätkas Milchi peksmist šampanjapudeliga. Sellest juhtumist jäid Milchile mitu muljutist ja koljumurd.
-2.jpg)
Liitlased kavatsesid Milchi tuua Nürnbergi protsessi tunnistajaks, kuid pärast seda, kui nägid kohtualuste kinnipidamise tingimusi, muutis ta meelt ja keeldus koostööst. Seejärel mõisteti tema üle Nürnbergis asuvas Ameerika Ühendriikide sõjatribunalis 1947. aastal sõjakurjategijana kohust. Ta mõisteti süüdi ja talle määrati eluaegne vangistusLandsbergi vanglas. 1951. aastal lühendati tema karistust 15 aastale, kuid juba juunis 1954 Milch vabastati vanglast. Ülejäänud elu elas taDüsseldorfis, kus ka suri 1972. aastal.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)