Erastamine ehkprivatiseerimine ehkdenatsionaliseerimine on omandiõiguse muutmise protsess, mille käigus ettevõtte, agentuuri, avaliku teenistuse või vara omandiõigus viiakseavalikult sektorilt (kohalik omavalitsus võiriik) üleerasektorile (ehk tulundussektor ehk ärisektor – eraettevõtted) või eraomandis olevale mittetulundusorganisatsioonile.
Erastamise ajalugu ulatubVana-Kreekasse, kus valitsused kasutasid peaaegu igas vallas erasektori teenuseid, jaVana-Roomasse, kus riik kasutas eraettevõtteid näiteks maksude kogumiseks, armee varude kogumiseks, religioosseteks ohverdamisteks ja ehituseks.
Erastamist on teaduslikult uuritud peamiselt tänapäeval, aga selle algeid võib leida kaAdam Smithi töödest 18. sajandi lõpus. Nimelt ütles Smith, et inimesed on võõra varaga lahkemad kui enda omaga ja see võib viia avaliku sektori ettevõtete ebaefektiivse juhtimiseni. Seega muudaks erastamine majanduse efektiivsemaks.[1]
Lähiajaloos võib erastamise alguseks pidada 1960. aastatelSaksamaal toimunudVolkswageni (1961) ja sellele järgnenudVEBA erastamist (1965).[1]
Tõelise hoo andsid erastamisele aga 1980. aastatelSuurbritannia peaministerMargaret Thatcher jaUSA presidentRonald Reagan. 1990. aastateks oli erastamine levinud juba üle maailma, üks suurem erastamislaine toimus veelNõukogude Liidu lagunemise järel iseseisvunud riikides.
Riiklikke ettevõtteid erastatakse ka tänapäeval. Üks suuremaid käimasolevaid projekte onJaapani postiteenistuse erastamine, milles osalevadJaapani Post ja maailma suurim pank. Protsess, mida juhibJunichiro Koizumi, algas pärast pikki arutelusid 2007. aastal ja viiakse plaanide kohaselt lõpuni 2017. aastal.
Eestis toimus suurem erastamislaine 1990. aastate alguses pärast Nõukogude Liidu lagunemist jaEesti Vabariigi taasiseseisvumist. Üldiselt ei olnud endisedNõukogude Liidu maad erastamises eriti edukad. Eesti sai aga hästi hakkama. On hinnatud, et edu aluseks oli kiire tegutsemine: 20. juunil 1992 toimus rahareform, 28. juunil 1992 võeti vastupõhiseadus ja 13. augustil 1992 võeti vastu otsus suurerastamise kohta. Sama aasta septembris loodi erastamisettevõteEERE, mille esimeheks valitiAndres Bergmann. Ettevõte alustas hoogsalt tööd ja 17. novembril 1992 avaldasid maailma ajakirjandusväljaanded neljas keeles esimese pakkumiskutse 38 Eesti ettevõtte müügiks.[2]
Erastamise esimene ja ainuke kriis toimus novembri lõpus, mil värskepeaministerMart Laar vallandas kogu EERE juhatuse ning tühistas pakkumiskutse, öeldes, et see on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega. Kuna turg oli esimesele pakkumiskutsele aga intensiivselt reageerinud, siis oli EERE jaganud laiali juba mitmeid ettevõtete külastuslubasid ja protsess oli alanud. 11. detsembril 1992 avaldas Mart Laar pressiteate, milles kinnitas erastamise jätkumist:
„Erastamine peab jätkuma ja jätkub. Avaldatud pakkumiskutse on saanud suurepärase vastukaja /.../ on tähtis, et investeerijad teaksid: Eesti võtab tõsiselt liikumist vaba turu ja ettevõtete eraomanduse suunas /.../ meie jaoks on kõige tähtsam asi investeeringute usaldusväärsus ja seaduslikkus“
–Mart Laar 11.12.1992
Pakkumiskutse sulgemistähtaeg kinnitati ametlikult ja 22. detsembril lõppes edukalt erastamise esimene järk.[2]
1993. aastal sõlmiti 51 tehingut, 1994. aastal juba 214, mis teeb keskmiseks tempoks üks tehing tööpäevas. 1996. aasta lõpuks oli mõne erandiga kogu suurerastamine lõpule viidud. Paljude ettevõtete puhul läks aktsiate vähemuspakk avalikku müüki, millega pandi alus börsitegevusele. Lepingukontrolli hakati teostama juba 1995. aastal ning see toimib ka praegu hästi.
EERE tegevuskulusid aitasid maksta Saksa maksumaksjad, kelle taskust tuli umbes 8 miljonitSaksa marka, millega tasuti maailmas avaldatud pakkumiskutsete reklaami, konsulteerimisteenuste, sidekulude ja muude kulude eest. Kasu, mida Eesti majandus on selle abi kaudu saanud, hinnatakse kahesajakordseks.[2]
