See artikkel räägib memoriaalkunstiteosest. Kirjandusžanri kohta vaata artiklitEpitaaf (kirjandus). Epitaaf onsurnu mälestusekskirikuruumi, kiriku välisseinale või kiriku vahetusse lähedusse paigaldatud mälestustahvel, tavaliselt figuraalse kompositsiooniga[1]. Epitaaf võib olla niiraidkunstiteos, enamastireljeef, kui katahvelmaal.
Epitaaf kujunes välja 14. sajandil[1]. Varased epitaafid olid enamasti surnu matusekohaga vahetult seotud (epitaafi üks tähendusi ongihauakiri), need kandsid surnu nime ja tiitlit ning vahel lisandus neile tekst palvega paluda lahkunu hinge eest. Alates 16. sajandist hakkas epitaaf olema hauakohaga füüsiliselt mitte seotud memoriaalkunstiteos[2].
16.–17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärsemaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud,aadlikud ningpastorid. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks[3]. Epitaafidel täiendati tekstiosa vahel surmasümbolitega, nagukolp ja ristatudkondid; maalitud pilti võimadalreljeefi võis ümbritseda ümarplastiline dekoor, näiteksinglid või leinavate perekonnaliikmetekõrgreljeefsed kujutised. Barokis võidi epitaafile andaaltariretaabli kuju ja seda kasutatigi mälestusteenistuste pidamisel altarina[2].
Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olidKristuse ristilöömine ningKristuse ülestõusmine. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel. Epitaafil kujutati ka varalahkunud pereliikmeid ning lapsi. Tekstiline osa koosnes peamiselt lühikesest eluloost ning piiblitsitaadist. Eesti kirikutes on säilinud rikkalik kogu kiriku eestseisjate, pastorite, jõukate kodanike ja aadlike epitaafe.[3]
17.–18. sajandil levis laialdaselt komme jäädvustada väljapaistvate isikute mälestust kiriku seinale paigutatud, aadlikuvapina kujundatudsurnusildi ehkvappepitaafi abil.Matuserongkäigus kanti vappepitaafisarga ees ja see riputati hiljem lahkunu haua lähedusse kiriku seinale. Komme hakkas hääbuma pärast kirikutesse matmise keelamist 1772. aastal[4]