Epikurose büst, roomlaste valmistatud Kreeka originaali järgi, mis on hävinud
Epikuros (342/341 eKrSamos – 271/270 eKrAteena) oliVana-Kreekafilosoof ja epikureismi looja.Demokritose pooldaja, Nausiphanese õpilane.Leukippose ja Demokritoseatomistika arendaja[1]. Asutas 310 eKrMytilenesLesbosel filosoofiakooli, 306 eKr viis ta selle Ateenasse, kus hakati seda nimetama aiaks ja õpetust "aiafilosoofiaks". Seda kooli juhatas Epikuros kuni surmani.[viide?]
Epikurose jaoks koosnes filosoofia kolmest osast:eetikast,füüsikast jakanoonikast ehk tunnetusteooriast. Eetika on kõige tähtsam osa kolmest. Füüsika jakanoonika aitavad mõista maailma ja selle seaduspärasusi. Epikurose õpetuste eesmärk oli vabastada inimesed hirmudest, nii et nad saaksid elu maa peal nautida.[viide?]
Epikuros oli pärit Samose saarelt, mis asub mõne kilomeetri kauguselVäike-Aasia lännerannikust. Seal ta veetis oma nooruspõlve koos kolme vennaga. Epikuros tundis huvi filosoofia vastu juba 14-aastaselt ning käis kuulamas platonistPamphilose ja atomistNausiphanese loenguid .[1] Viimane osutus tema peamiseks mõjutajaks. Lisaks täiendas ta oma teadmisi hiljem Ateenas, kuulatesXenophanest.[2] 18-aastaselt käis Epikuros Ateena sõjaväes kohustuslikus ajateenistuses. Ta lahkus Ateenast 321 eKr ja järgnes oma perekonnale Ephesose lähedale Kolophoni. Epikurose perekond oli sinna asunud pärast seda, kui Samose päriselanikud olid Atika kolonistid välja tõrjunud.[1]
Epikuros hakkas õpetajaks nagu ka tema isa. Õpetaja amet ei olnud lugupeetud elukutse – neid peeti käsitöölisteks, kes oma toodangut müüsid. Veelgi põlastusväärsem oli tasustatav vaimne töö. Epikurosel tuli õpetada lastele lugemist, kirjutamist ja arvutamist, et leiba teenida. Ta ei leidnud aga oma filosoofiliste õpetustele väljundit ning unistas enda koolist, kus filosoofiat õpetatakse naguPlatoniAkadeemias jaAristoteleseLykeionis.[3]
Epikuros avas oma kooli koos vendadega 310 eKr Mytilenes Lesbose saarel ja hiljem kaLampsakosesHellespontose ääres. Sealsetes paikades tekkisid tal väga olulised sõprussuhted, mis jäid püsima elu lõpuni. Epikuros läks uuesti Ateenasse 306 eKr nagu paljud õpetlased. Oma otsekoheste naudinguid pooldavate õpetustega oli ta saanud mõnede rikaste isikute poolehoiu ja kasutas nende raha, et asutada veel üks filosoofiat õpetav kool. Ta ostis omale aiaga maja ning kutsus endaga elama oma sõbrad, kellega koos ta vestles ja einestas.[4]
Tema elamisest sai Ateena filosoofiakool nimega Aed (krkepos). Epikuros andis edasi oma õpetusi eetikast, füüsikast ja kanoonikast nii meestele kui naistele, sealhulgas ka orjadele. Ta oli kooli eesotsas 36 aastat. Ta nautis asutust ja oma õpilaspere, olles samal ajal heatahtlik ja populaarne.[2]
Ateenas kirjutas Epikuros ligi 300 raamaturulli ning teda nimetati kaasajal "paljukirjutanuks" (krplygraphotatos). Nendest on säilinud ainult riismed ja fragmendid. Tema teoseid ja ideid on kandnud edasiepikuurlased naguLucretius. Vanaduses põdes Epikuros rasket haigust, kuid olenemata sellest püsis ta kooli eesotsas surmani, mis saabus270 eKr.[2]
Epikurose õpetus jaguneb kanoonikaks, füüsikaks ja eetikaks.
Epikurose filosoofia ülesanne on aidata inimestel saada õnnelikuks ning vabaneda kehalistest kannatustest. Tema arvates koosneb filosoofia kolmest osast: eetika, füüsika ja kanoonika. Kõige olulisem on eetika – õpetus õnnest ja kuidas õnnelikuks saada. Füüsika õpetab maailma loomulikke seoseid ja aluseid. Kanoonika annab arusaama, kuidas inimene maailma tunnetab ja kuidas jõuda tõeni. Need kolm osa moodustavad ühtse terviku – eetikaprobleemidega tegeledes peame teadma, milline meie maailm on ehk peame mõistma füüsikat. Selleks, et tunda maailma, on tarvis mõista, kuidas tõeni jõuda ehk aru saada kanoonikast.[3]
Epikurose arvates oli filosoofia kõige olulisem osa just eetika. Deklinatsiooniõpetusega põhjendas Epikuros natuurfilosoofiliselt indiviidile omast tahtevabadust – eetikat. Ta järeldas, et ka hingeaatomid on niimoodiindeterministlikult vabad ja et inimese käitumine põhineb sellel vabadusel ega ole allutatud mingile sundusele.[viide?]
Füüsikal ja kanoonikal oli justkui teeninduslik roll. Epikuurliku filosoofia eetika objektiks on üksikisik, mille tulemusena kaldubindividualismi. Üksikisiku õnneks peab mõistma, millest hoiduda ja mille poole püüelda.[viide?]
Inimese elu eesmärgiks pidas ta naudingut, kuid mitte niivõrd meelelist, kuivõrd vabanemist kehalistest kannatustest, hingerahutusest, surmahirmust ja sundusest. Epikuros kutsus taotlema rahulikkust, tasakaalukust, hingerahu, meelte "tuulevaikust" ja meelelisest palju kõrgemat – vaimset naudingut. Tema õpetuse järgi on ülim õnneseisund –ataraksia – häirimatus, mis saavutatakse elades sellist elu. Epikuurlik nauding teeb meid õnnelikuks ja õnn peitubki naudingus.[3]
Mõnikord on mõistlik loobuda naudingust, teades, et sellele naudingule alludes järgneb kannatus. Loomulikult on mõttekas ka loobuda naudingust, kui sellest loobumisele järgneb suurem nauding. Mõnikord võib ka kannatada selle nimel, et hiljem suurt naudingut tunda. Seega, iga nauding on hea, aga mitte igat naudingut ei pea valima. Iga kannatus on halb, kuid mitte igast kannatusest ei tuleks hoiduda. Üksikisik peab ise valima, et saavutada suurimaid naudinguid.[3]
Epikuros oli esimene, kes ütles – nii nagu ei ole kasu meditsiinist, mis ei ravi keha, ei ole kasu ka filosoofiast, mis ei ravi hinge[5]. Ta leidis, etpsühholoogia eesmärgiks ei ole mitte ainult kirjeldada inimest, vaid ka teda aidata.[viide?]
Loodusõpetus ehk füüsika, mis põhineb Demokritosel, taotleb praktilist elu kujundamist. See peab vabastama inimese ebausust, usundist ja surmahirmust. Epikurose aatomiteooria erineb eelkäijate õpetusest – selles on peamine õpetusaatomite deklinatsioonist (nende suvaline kõrvalekaldumine sirgjoonelisest langemisest).[viide?]
Füüsika aitab lahti öelda hirmust jumaliku karistuse, kättemaksu ja surma ees. Epikuros arvas, et jumalad on olemas, kuid nad ei jälgi meid ega sekku meie maailma, seda tõestab tema jaoks kurjuse olemasolu. Kui jumalate loomusele oleks omane meid tõesti jälgida ja sekkuda, siis kurjuse olemasolu saaks seletada vaid kolme moodi: esiteks, jumalad tahavad, kuid pole võimelised kurjust kaotama; teiseks, jumalad on võimelised, kuid ei taha kaotada kurjust; kolmandaks, jumalad ei taha ega ole võimelised kurjust kaotama. Epikurose arvates ükski variant neist kolmest pole kooskõlas jumalate loomusega. Jumalate ettenägevuse on lihtrahvas välja mõelnud.[3]
Epikuros omistas inimhingele surelikkust ja jumalatele surematust. Jumalad on ülima õnne ja õndsuse seisundis olendid. Nad koosnevad väga peentest tuleaatomitest ning nad viibivad meie maailmast väljaspool – tühjuses ehk maailmade vahel. Seega nad ei mõjuta meie ilmaelu mitte mingil moel .[3] Ainus, mida jumalad suudavad, on ilmuda inimese unenägudes ja jätta inimeste mällu kujutlusi. Sääraseid jumalaid on naeruväärne karta. Siiski väärivad nad oma ideaalse täiuslikkuse kehastuse ja eeskujulikkusega inimeste tähelepanu.[6]
Füüsika aitab inimestel vabaneda hirmust surma ees. Filosoofi jaoks pole surm mingisugune probleem, sest me ei puutu elu lõpuga kunagi kokku. Epikuros ütleb oma kirjasMenoikeusele, et "kui oleme meie, siis pole veel surma, kui on aga surm, siis pole enam meid" .[3] Hirmust, eriti surmahirmust vabanemisele aitab kaasa teadmine, et maailm koosneb vaid aatomitest ja tühjusest. Inimese hing ei ole midagi muud kui eriline vorm aatomeid, mis haihtuvad koos keha lagunemisega ja ei saa eksisteerida iseseisvalt väljaspool inimkeha. Seega ei ole võimalik ka surmajärgne elu ja kannatused.[6]
Epikuros kuiatomist oli veendunud, et iga unikaalse aatomi liiki on tõesti lõpmata palju, kuid erinevaid aatomite liike on tohutult, mitte lõpmata palju. Ta mõtestas ümber Demokritose õpetused ja seostas aatomite liikumist nende raskusega. Aatomid liiguvad raskuse mõjul alla ja maailmas on osakeste liikumisel absoluutne üles-alla suund. Nende langemiskiirus on konstantne ja ei sõltu aatomi raskusest. Kolmandaks, kui õpetlase Demokritose järgi liikusid kõiksugu aatomid reeglipärasusele alludes, siis Epikuros uskus, et aatomid võivad oma liikumisest spontaanselt kõrvale kalduda. Sellest tekivad aatomite vahel põrkumised ja haakumised. Nendel liikumisest kõrvalekaldumistel puudub väline põhjus, selle asemel on seesmine põhjus ehk aatomivaba tahe.[viide?]
Selle kriitikaks on küsimus, et kuidas maailm üldse koos püsib, kui aatomid, mis moodustavadki maailma, võivad juhuslikult kõrvale kalduda. Epikurose arvates aatomite liikumine ei saa olla paratamatu, kuna siis tahtevabadus poleks võimalik. Sellest tulenevalt inimesel, kes on samuti osa maailmast ja koosneb aatomitest, ei ole vaba käituda ühel või teisel viisil. Epikuros tahtis seda vältida ja tema arvates on inimene oma valikutes vaba.[3]
Kanoonika ehk loogika käsitleb kriteeriume selle kohta, mis on õige ja mis vale; Mille poole tuleks püüelda ja mida vältida. Epikuros väitis, ettajud on alati tõesed. Tajudest tuletatud arvamuste õigsuse üle saab tema arvates otsustada teoorias selle järgi, kas nad vastavad tegelikkusele ja praktikas selle järgi, kas nad tekitavad naudingut või vastumeelsust.[viide?]
Kanoonika toetab eetikat ning seab esiplaanile teadmiste omandamise, mis aitab kaasa eetika keskse eesmärgi saavutamisele.[6]
Kanoonika järgi tuginevad kõik teadmised meelelisele kogemusele ehkaistingutele, mis tekivad sellest, et kehade pinnalt eralduvad kujundid või "nähtumukesed". Need on välimuse poolest kehade sarnased, aga õhemad. Epikuros seletas, et aatomite voog kehade pinnalt on pidev, kuid kehad ei muutu väiksemaks, kuna uued aatomid tulevad asemele. Nende uute aatomite tekkimine jääb filosoofias põhjendamata. Siiski ta seletab, kuidas aisting meile jõuab. Esimesel juhul tungivad nad meiemeeleelunditesse ja tekib moonutusteta meeleline tajumus. Teisel puhul pääsevad kujundid meiepooridesse, mitte meeleelunditesse, ning omavahel kombineerudes tekitavad igasuguseid kujutlusi, mis pole enam algse korrapärasusega. Epikuros tõi näiteks, et kujutluskentaurist tulenes sellest, et meisse on pääsenud kujundid inimese kehast ja hobuse peast. Lisaks ta postuleeris, et aistingud ei eksi iialgi, kuid nende aistingute tõlgendamisel tekivad vead.[3]
Epikuros elas kooskõlas oma õpetusega. Teda austas palju sõpru ja õpilasi. Epikuurlus levisVahemere-äärsetele ühiskondadele ning naudingute koole avatiSüürias,Juudamaal,Egiptuses,Itaalias jaGallias .[7] Leidus aga ka kohti, kus Epikurose õpetusi oli kujutatud vulgaarselt ja moonutatult. Nii Epikurose eluajal kui ka järgmistel sajanditel sai talle ja tema õpetusele osaks ohtralt laimu. Rahvale deklareeriti, et epikuurlased ajasid taga vaid meelelist naudingut ja omakasu ihadena. See oli aga vastuolus Epikurose ja tema lähikondlaste õpetustega.[2]
Epikurose kaaslaseMetrodose vendTimokrates kuulutas, et Epikuros oksendas kaks korda päevas, sest ta sõi niivõrd palju.StoikDiotimos avaldas viiskümmend nilbet kirja, mida väidetavalt Epikuros ise kirjutanud, kui ta oli purjus ja seksihullusest vaevatud. Epikurose filosoofia püsis olulisel kohal veel 500 aastat pärast tema surma. Allesuusaja algul, P. Gassendi tööde kaudu, hakkas temast tekkima õige ettekujutus – Epikurose ja Demokritose natuurfilosoofia erinevuste kohata kirjutasKarl Marx1841.aastal oma väitekirjas. 21. sajandil on sündinud ajakiri nimega Epikuurlik Elu (Epicurean Life). See ajakiri sisaldab artikleid hotellidest, jahtidest ja restoranidest, mida reklaamitakse luksuse ja hea elu kuvandis.[7]
Epikurose õpilased ja järgijad ning tema õpetuse pooldajad ehk täpsemalt osalejad Epikurose Ateena filosoofiakoolis, kus tema õpetust säilitati peaaegu nagudogmat. Epikurose poolehoidjad pidasid kõige tähtsamaks tema õpetust sõprusest.Epikuurlastematerialistlik eetika oliindividualistlik ja ühiskonna suhtes erapooletu, kuid nad paistsid silma rõõmsameelsuse ja õilsusega.[viide?]
Roomas sugenes epikureismile juba2. sajandi keskel e.m.a palju järgijaid.2. sajandil m.a.j saavutas epikureism Roomas uue õitsengu, mida võib seletada kui vastuseisumüstikasse kaldumisele ja üha laiemalt levivale ilmutususundile. Antiikne epikureism hääbus alles4. sajandil. Epikureismi olemust on sageli käsitletud vulgariseeritult ja moonutatult. Arvamus, nagu taotleksid epikuurlased üksnes meelelist naudingut ja isiklikku ainelist kasu, on vastuolus Epikurose ja enamiku tema poolehoidjate inimsõbralikkusega.[viide?]
