Emu kirjeldati esimest korda Uus-Hollandi kaasuarinaArthur Phillipi raamatus "Voyage to Botany Bay" ("ReisBotany Baysse"), mis ilmus1789. Selle raamatu kaasautor oli linnuteadlaneJohn Latham, kes seda lindu kirjeldas ja pani talle teadusliku nime, misladina keeles peaks tähendama 'kiirejalgne uushollandlane'.
1816 kirjeldasLouis Jean Pierre Vieillot taas emu, kasutades sealjuures kaht perekonnanime kirjapilti: kõigepealtDromiceius ja mõni lehekülg hiljemDromaius. Sellest ajast on vaieldud, kumb neist on õige. Grammatiliselt on õigeDromaius ja teine sisaldab nähtavasti kirjaviga, aga sellegipoolest sai emu tuntuks nimeDromiceius all. Viimasel ajal on hakatud seda perekonda taas nimetamaDromaius, muuhulgas teevad sedaAustraalia valitsuse väljaanded, agaDromiceius jääb paralleelnimeks.
Kust tuleb sõna "emu", see pole täpselt teada. See pole austraalia aborigeenide sõna. Kõige tõenäolisemalt pärineb seearaabia sõnast, mis tähistab suurt lindu. Seda sõna kasutasidportugali maadeavastajad, kirjeldades Austraalias jaUus-Guineal elavaidkaasuare.
Emu ühendatakse koos kaasuaridega kaasuarlaste sugukonda, omaettealamsugukonda, kuhu kuulub ainult üks liik. See pole alati nii olnud. Näiteks "Loomade elu" eraldab emu omaette emulaste sugukonda.[2]
Austraalias elab 625 000 – 725 000 emu ja tema arvukus on stabiilne.Tasmaanias elanud alamliik suri küttimise tagajärjel1865. aastal välja.
Enne eurooplaste saabumist Austraaliasse elas seal veel kaks väiksemat emuliikiDromaius baudinianus jaDromaius ater, mis mõlemad kiiresti pärast eurooplaste saabumist välja surid.
Emu on 1,5–1,9 m kõrge ja kaalub kuni 45–55 kg.[2]
Emu meenutab väliseltnandut, kuid on suurem. Tal on kohev pruunikashall sulestik, mis meenutabvilla, ja kolmevarbalised tugevad jalad nagu teistelgi kaasuarlastel. Pea ja kael on mustad.Nokk on erinevalt kaasuari nokast lamenenud.Pea on sulgedega kaetud.[2]
Emu suudab joosta pikka maad. Lühikest aega suudab ta arendada kiirust kuni 50 km/h.
Austraalias võib emu kõikjal kohata, kuigi ta väldib tihedalt asustatud alasid, tihedaid metsi ja kuivi alasid.
Inimeste tehtud traataedadest emu ei hooli. Ta võtab kõvasti hoogu ja jookseb otse läbi traataia, nii et sulepuru lendab. Sellepärast talunikud ei salli emusid: nad lõhuvad palju traataedu.
Emu võib istuda vees ja suudab ka ujuda.
Emu elab looduses 10–20 aastat. Vangistuses võib ta kauemgi elada. Vangistust talub emu kergesti.
Isaslind ehitab maa peale okstest, rohust ja puukoorestpesa. Ühte pessa muneb kuni 3 emaslindu, igaüks 5–15 muna. Üks muna kaalub 800 grammi.
Haub ja poegade eest hoolitseb isaslind. Haudumine kestab 53–60, mõnedel andmetel aga 66 päeva. Vahel muneb emane veel haudumise ajalgi pessa lisaks. Haub ainult isaslind. Ta võib käia pesalt ära toitu otsimas, kuigi sagedamini nälgib lind kogu haudumise aja jooksul.[2] Isane pöörab kümme korda päevas pesas mune ringi.
Vastkoorunud emutibud on 12 cm pikad. Nad on sünnist saadik aktiivsed ja lahkuvad mõne päeva jooksul pesast. Isane jääb tibudega kokku umbes 7 kuuks, ta kaitseb neid ja õpetab toitu leidma. Tibud kasvavad kiiresti ja on juba 5–6 kuu vanuselt sama suured kui täiskasvanud.
Emutibud on triibulised. See kaitsevärvus aitab neil maskeeruda.[2]
On teada, et emu võib nädalate viisi toiduta olla.
Seal, kus emusid on palju, võivad nadpõlde kahjustada.[2]
Selleks, et toitu paremini seedida, neelavad emud kive. Üks kivi võib kaaluda kuni 45 g ja kõikmaos olevad kivid kokku võivad kaaluda kuni 745 g. On täheldatud, et emud söövadpuusütt, kuigi pole veel kindlaks tehtud, miks.
