Tunne ehkemotsioon onorganismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne), mida subjektiivselt tajutakse mingitundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.
emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravadprotsessid, millega kaasnevad muutused nii inimesefüsioloogias, subjektiivseskogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt rõõm, kurbus, viha) kaudu.
Bachmanni jaMaruste arvates eristatakse emotsionaalseid seisundeid tundmuse kiiruse, jõu ja püsivuse kombinatsioonina järgmiselt: meeleolu, ärevus, stress, frustratsioon, afekt ja kirg.[1]
afekt – lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalnereaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna;
kirg – sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingivajaduse rahuldamiseks;
frustratsioon – psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
ärevus – iseloomulikud on ootuse ja ebamäärasuse elamused ning abitus- ja hirmutunne.
Kõik emotsionaalsed seisundid on mööduvad, kuid neis avalduvad inimese tüüpilised ja juhuslikud iseärasused, ka inimesele tavapäraselt mitteomased psüühilised ilmingud.[1]
René Descartesi ja paljude tänapäeva psühholoogide järgi on olemas mõnedbaasemotsioonid, millest kõik teised emotsioonid koosnevad.
Teises mudeli järgi on igal emotsioonil oma taandumatu tuum, mis ei koosne millestki lihtsamast.
Kolmanda mudeli järgi moodustavad emotsioonid mitmemõõtmelise pideva skaala naguvärvused. Need mõõtmed võivad olla näiteks erutustase, intensiivsus, meeldivus või ebameeldivus, suunatus endale või teisele. Sel juhul ei ole emotsioonide vahel loomulikke selgeid piire. Sel juhul võib ka loota leida emotsioonide mitmekesisusele suhteliselt lihtne bioloogiline seletus.
Ekmani ja Frieseni (1989) järgi eristatakse kuut emotsiooni, millel on kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavadnäoilmed:õnnelikkus,kurbus,hirm,viha,imestus javastikus. Mõned uurijad leiavad, et kaks viimast on liiga lihtsad, et neid emotsioonideks nimetada.
Teised emotsioonid on oma väljenduse poolest kultuurisõltelised.
Platon eristas oma teoses "Politeia" vaimu kolme komponendinamõtlemist,soovimist ja emotsioone. Umbes selline jaotus on ka tänapäeva psühholoogias.
Aristoteles ei vaatle emotsioone vaimu eraldi komponendina. Moraalne elu on Aristotelese järgi võimalik tänu sellele, et õpitakse tundma õigetes olukordades õigeid tundeid.
Stoitsismi järgi on emotsioonid otsustused asjade väärtuse üle, mis on subjekti vooruse suhtes juhuslikud ja mille suhtes me peame jääma ükskõikseks. Seega taandati emotsioonid uskumustele.
Thomas Hobbesi järgi on "kired" teatud himud või vastikused. Seega taandas ta emotsioonid soovidele.
Benedict Spinoza järgi on emotsioonid ühtaegu kehalised ja hingelised, sest keha ja hing on ühe ja sama reaalsuse aspektid. Emotsioonidest kui hinge afektsioonidest sõltub erinevus parima ja halvima elu vahel, sest nad kas suurendavad või vähendavad hinge tegutsemisvõimet.
Paul E. Griffiths[2] eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega (loomuliku liigiga). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.
Olukorra valik tähendab püüdlust emotsionaalselt olulisi situatsioone vältida või vastupidi – neile läheneda ning neisse sattuda. Kui isik otsustab emotsionaalselt tähenduslikku olukorda vältida, väheneb ühtlasi ka tõenäosus emotsionaalsereaktsiooni tekkeks. Ühtlasi, kui isik otsustab käituda nii, et emotsionaalselt olulistesse situatsioonidesse sattumise tõenäosus suureneb, suureneb ka tõenäosus, et emotsioone kogetakse.[3]
Tüüpilised näited olukorra valiku strateegia kasutamisest ilmnevad inimestevahelistes suhetes, näiteks püüab lapsevanem oma last emotsionaalselt ebameeldivatesse olukordadesse sattumisest hoida.[4] Samuti on võimalik olukorra valiku strateegiat märgatapsühhopatoloogiate puhul, näiteks sotsiaalsete situatsioonide vältimine reguleerimaks emotsioone on eriti märgatav nende puhul, kellel avaldubsotsiaalse ärevushäire[5] võivältiva isiksushäire sümptomaatika.[6]
Edukas olukorra valik ei ole alati lihtne: inimestel on tihti keeruline oma emotsionaalset reaktsiooni tulevikusündmuste suhtes ennustada. Seetõttu võib neil esineda raskusi adekvaatselt otsustada, mis viisil olukorra valiku strateegiat rakendada: kas olukorda vältida või sellele hoopis läheneda.[7]
Olukorra muutmine hõlmab katseid olukorda modifitseerida nii, et muutuks viimase mõju emotsioonidele.[3]Täpsemalt viitab olukorra muutmine püüdlustele muuta oma välist, füüsilistkeskkonda. Oma "sisekeskkonna" muutmist emotsioonide reguleerimise eesmärgil nimetataksekognitsiooni muutmiseks.[8]
Olukorra muutmise strateegia kasutamise näiteks sobib ärevust tekitava kõne pidamise ajalhuumori kasutamine[9] või füüsilise distantsi suurendamine enese ja teise inimese vahel.[10]
Tähelepanu juhtimine tähendab oma tähelepanufookuse liigutamist kas situatsiooni poole või sellest eemale.[11]
Kõrvalejuhtimine
Tähelepanu kõrvalejuhtimine on varajane emotsioonide reguleerimise strateegia, mille puhul isik suunab oma tähelepanu emotsionaalselt stiimulilt eemale.[11] Kõrvalejuhtimise puhul on leitud, et see vähendab valu tekitavate[12] ja emotsionaalsete kogemuste[13] intensiivsust, emotsioonide näolist väljendust[13] ning vähendab emotsionaalset ängi[14]. Kontrastiksümberhindamise strateegiale näitavad inimesed tendentsi eelistada suure negatiivse emotsionaalsusega situatsioonide puhul just tähelepanu kõrvalejuhtimist, kuivõrd see on lihtne lahendus intensiivse emotsionaalse informatsiooni väljafiltreerimiseks. Ümberhindamise strateegia rakendamine taoliste situatsioonide puhul osutuks võrdlemisi keeruliseks.[11]
Rumineerimine
Rumineerimist ehk mäletsemist, ühte tähelepanu juhtimise strateegiat[6], defineeritakse kui passiivset ja pidevattähelepanu keskendamist oma ängi sümptomitele ja viimase tagajärgedele. Rumineerimist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks, kuivõrd see kipub, vastupidi soovitule, emotsionaalset ängi hoopis suurendama. Rumineerimise tendentsi on märgatud mitmete psüühikahäirete, näiteksdepressiooni puhul.[15]
Muretsemine
Muretsemine kui tähelepanu kõrvalejuhtimise strateegia liik[6] tähendab tähelepanu suunamist potentsiaalsetele negatiivsetele tulevikusündmustele.[16] Nende sündmuste üle muretsemine aitab kaasa intensiivsete negatiivsete emotsioonide jafüsioloogilise aktiivsuse vähendamisele.[6] Kui muretsemine võib mõningatel puhkudel hõlmataprobleemidele lahenduste otsimist, peetakse liigset muretsemist üldiselt ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Selline liigne muretsemine on tavapäraneärevushäirete, eritigeneraliseerunud ärevushäire puhul.[17]
Mõtete allasurumine
Mõtete allasurumine tähendab püüdlusi suunata oma tähelepanu eemale teatud mõtetelt või mentaalsetelt kujutlustelt, mõjutamaks oma emotsionaalset seisundit[6]. Kuigi mõtete allasurumine võib pakkuda ajutist leevendust, kipub see tegelikult viima hoopis rohkemate negatiivsete mõtete kogemisele.[18] Seda strateegiat peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks ning seostatakse enimobsessiiv-kompulsiivse häirega.[6]
Kognitsiooni muutmine tähendab oma suhtumise muutmist mingi olukorra suhtes eesmärgiga muuta olukorra emotsionaalset tähendust inimese jaoks.[3]
Ümberhindamine
Ümberhindamine on hiline emotsiooni reguleerimise strateegia, mis hõlmab katset tõlgendada sündmuse tähendus ümber nii, et muutuks viimase mõju emotsionaalsele seisundile[3]. Näiteks võib isik tõlgendada sündmust ümber püüdes muuta oma perspektiivi, nägemaks n-ö suurt pilti[19]. Ümberhindamine on edukas strateegia vähendamaksfüsioloogilist[20],subjektiivset[21] janeuraalset[22] emotsionaalset reaktsiooni. Erinevalttähelepanu kõrvalejuhtimisest on märgata tendentsi kasutada just ümberhindamise strateegiat, kui ollakse silmitsi nõrkade negatiivsete stiimulitega, kuivõrd neid stiimuleid on üsna lihtne ümber hinnata.[11]
Distantseerumine
Distantseerumine viitab püüetele võtta emotsionaalse sündmuse hindamisel sõltumatu kolmanda isiku perspektiiv.[23] Distantseerumise puhul on näidatud, et see on adekvaatne strateegia töötlemaks negatiivseid stiimuleid[24], vähendamaks emotsionaalset jakardiovaskulaarset reaktsiooni negatiivsetele stiimulitele ning suurendamaksprobleemilahendusele orienteeritud käitumist.[25]
Huumor
On leitud, et emotsioone reguleerimisel on tõhus vahendhuumor. Täpsemalt, positiivse ja healoomulise huumori kasutamise puhul on leitud, et see reguleerib efektiivselt nii positiivseid emotsioone (neid suurendades) kui ka negatiivseid emotsioone (neid vähendades). Negatiivse huumori puhul on mõju aga väiksem.[26]
Ekspressiivne allasurumine tähendab emotsioonide väljendamise allasurumist. On näidatud, et see strateegia vähendab edukalt emotsionaalsete seisunditega seotud näoilmete väljendamist, positiivsete emotsioonidesubjektiivset tundmist, südame löögisagedust ningsümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni. Teisalt aga on uuringute tulemused vastandlikud selles osas, kas ekspressiivne allasurumine on efektiivne ka negatiivsete emotsioonide vähendamisel.[27] Lisaks on uuringud näidanud, et ekspressiivse allasurumisega võivad kaasneda negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed: vähenenud kontaktid teiste inimestega ja raskused suhete loomisel.[28]
Ekspressiivset allasurumist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Võrreldesümberhindamisega on ekspressiivset allasurumist seostatud mitmesugustepsühholoogiliste häiretega[29], halvema sotsiaalse hakkamasaamisega ning vähenenud üleüldisesubjektiivse heaoluga.[30] Samuti eeldab ekspressiivne allasurumine küllaltki suurte kognitiivsete ressursside mobiliseerimist.[31] Samas aga möönavad mõned uurijad, et strateegia adekvaatsuse hindamisel on oluline arvestada kakonteksti, viidates sellele, et mõningates olukordades võib ekspressiivne allasurumine olla adekvaatne strateegia.[32]
On leitud, et füüsiline treening vähendab negatiivsete emotsioonidefüsioloogilisi jakogemuslikke mõjusid.[8] Regulaarse füüsilise aktiivsuse puhul on leitud, et see vähendab emotsionaalset stressi ning suurendab emotsioonide kontrollimise võimet.[34]
Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund.[35] Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei olesüüdiv.
William James umbes sel ajal, kui ta emotsioonidest kirjutas
19. sajandi lõpus olid kõige mõjukamad teoreetikudWilliam James (1842–1910) jaCarl Lange (1834–1900). James oli Ameerika psühholoog ja filosoof, kes kirjutas hariduspsühholoogiast, religioosse kogemuse ja müstika psühholoogiast japragmatismi filosoofiast. Eraldiseisvalt arendasid nad väljaJames-Lange teooria, hüpoteesi emotsioonide päritolust ja loomusest. Teooria kohaselt loob autonoomne närvisüsteem inimeses vastuseks keskkonnas kogetule füsioloogilise sündmuse nagu lihasepinge, südame rütmisageduse või hingamissageduse tõusu, suukuivuse. Emotsioonid on seega tunded, mis tekivad füsioloogiliste muutuste tulemusel, mitte ei ole nende tekkimise põhjus.[36]
Silvan Tomkins (1911–1991) arendas välja afekti teooria ja skripti teooria. Afekti teooria tutvustas baasemotsioonide kontseptsiooni ja tugines ideel, et emotsioonid on meie elu motiveerivaks jõuks[37].
Mõned kõige mõjukamad 20. sajandi emotsiooniteoreetikud on lahkunud viimase paarikümne aasta jooksul. NäiteksMagda B. Arnold (1903–2002), Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsioonide hindamise teooria (inglappraisal theory)[38],Richard Lazarus (1928–2006), Ameerika psühholoog, kes spetsialiseerus emotsioonide ja stressi uurimisele, eriti seoses tunnetusega (kognitsiooniga),Herbert A. Simon (1916–2001), kes lisas emotsioonid otsuste langetamisse ja tehisintellekti,Robert Plutchik, Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsiooni psühhoevolutsioonilise teooria[39],Robert Zajonc (1923–2008), Poola-Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes spetsialiseerus sotsiaalsetele ja tunnetuslikele protsessidele nagu sotsiaalne hõlbustamine (inglsocial facilitation). Ameerika filosoofRobert C. Solomon (1942–2007), panustas enda teooriatega emotsioonide filosoofiasse raamatutega nagu "What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings" (Oxford, 2003).Peter Goldie (1946–2011), Briti filosoof, kes spetsialiseerus eetikale, esteetikale, emotsioonidele, tunnetele ja isiksusele.
Mõjukad teoreetikud, kes on veel praegugi aktiivsed, on näiteks järgnevad psühholoogid, neuroloogid, filosoofid ja sotsioloogid:
Randall Collins (s. 1941) – Ameerika sotsioloogPennsylvania Ülikoolist, kes arendas välja suhtlemisrituaali teooria (inglinteraction ritual theory), mille osaks on emotsionaalse kaasamineku mudel (inglemotional entrainment model)
António Damásio (s. 1944) – portugallasest käitumusneuroloog ja neuroteadlane, kes töötab USA-s.
Paul Ekman (s. 1934) – psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide ja nende näoväljenduste uurimisele.
Barbara Fredrickson – sotsiaalpsühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele ja positiivsele psühholoogiale.
Nico Frijda (s. 1927) – Hollandi psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, eriti nende näoväljenduste uurimisele.
Joseph E. LeDoux (s. 1949) – Ameerika neuroteadlane, kes uurib mälu ja emotsioonide bioloogilisi aluseid, eriti hirmu mehhanisme.
George Mandler (s. 1924) – Ameerika psühholoog, kes on kirjutanud mõjukaid raamatuid tunnetusest ja emotsioonidest.
Jaak Panksepp (s. 1943) – Eesti päritolu Ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
Jesse Prinz – Ameerika filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele, moraalipsühholoogiale, esteetikale ja teadvusele.
James A. Russell – Ameerika psühholoog, kes arendas välja afekti ringmudeli (inglcircumplex model of affect)
Klaus Scherer (s. 1943) – Šveitsi psühholoog ja Genfis asuva Šveitsi Afektiivteaduste keskuse juht. Ta on spetsialiseerunud emotsioonipsühholoogiale.
Ronald de Sousa (s. 1940) – Inglise-Kanada filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, vaimu ja bioloogia filosoofiale.
Jonathan Turner (s. 1942) – Ameerika sotsioloogCalifornia Ülikoolist Riverside'is. Ta on üldine sotsioloogia teoreetik, kelle peamiste valdkondade hulka kuuluvad emotsioonide, etniliste suhete, sotsiaalsete institutsioonide, sotsiaalse kihistumise sotsioloogia ja biosotsioloogia.
Dominique Moïsi (s. 1946) – Moïsi on kirjutanud raamatu "The Geopolitics of Emotion", mis käsitleb üleilmastumisega kaasnevaid emotsioone.
Kong Fuzile omistatud "Lǐjìs" (Book of Rites) (1. saj eKr) on kirjas inimese seitse emotsiooni:õnn,viha,mure,hirm,armastus,viha jakirg. Neid käsitletakseinstinktidena, mille õppimist ei peetud vajalikuks. Nende kontroll allub 'sage'le. Hiljem kaldusid konfutsiaanid arvama, et emotsioonid ja tunded on midagi negatiivset ning neid tuleb piirata.[40][41]
↑3,03,13,23,33,4Gross, J. J. (1998). The emerging field of emotion regulation: An integrative review.Review of General Psychology, 2, 271–299.
↑Fox, N. A., & Calkins, S. D. (2003). The development of self-control of emotion: Intrinsic and extrinsic influences.Motivation and Emotion, 27(1), 7–26.
↑Wells, A., & Papageorgiou, C. (1998). Social phobia: Effects of external attention on anxiety, negative beliefs, and perspective taking.Behavior Therapy, 29, 357–370.
↑6,06,16,26,36,46,5Campbell-Sills, L. & Barlow, D. H. (2007). Incorporating emotion regulation into conceptualizations and treatments of anxiety and mood disorders. In J. J. Gross (Ed.),Handbook of Emotion Regulation (pp. 542–559). New York: Guilford Press.
↑Loewenstein, G. (2007). Affect regulation and affective forecasting. In J. J. Gross (Ed.),Handbook of Emotion Regulation(pp.180–203). New York: Guilford Press.
↑8,08,18,2Gross, J. J. & Thompson, R. A. (2007). Emotion regulation: Conceptual foundations. In J. J. Gross (Ed.),Handbook of Emotion Regulation (pp. 3–24). New York: Guilford Press.
↑Hofmann, S. G., Gerlach, A. L., Wender, A., & Roth, W T. (1997). Speech disturbances and gaze behavior during public speaking in subtypes of social phobia.Journal of Anxiety Disorders, 11(6), 573–585.
↑Edelmann, R. J., & Iwawaki, S. (1987). Self-reported expression and consequences of embarrassment in the United Kingdom and Japan.Psychologia, 30(4),205- 216.
↑11,011,111,211,3Sheppes, G., Scheibe, S., Suri, G., & Gross, J. J. (2011). Emotion-regulation choice.Psychological Science, 22(11), 1391–1396.
↑Seminowicz, D. A. & Davis, K .D. (2007). Interactions of pain intensity and cognitive load: the brain stays on task.Cerebral Cortex, 17, 1412–1422.
↑13,013,1Urry, H. L. (2010). Seeing, thinking, and feeling: emotion-regulating effects of gaze-directed cognitive reappraisal.Emotion, 10, 125–135.
↑Nolen-Hoeksema, S. & Morrow, J. (1993). Effects of rumination and distraction on naturally occurring depressed mood.Cognition and Emotion, 7, 561–570.
↑Nolen-Hoeksema, S., Wisco, B. E., & Lyubomirsky, S. (2008). Rethinking rumination.Perspectives on Psychological Science, 3(5), 400–424.
↑Borkovec, T. D., Robinson, E., Pruzinsky, T., & DePree, J. A. (1983). Preliminary exploration of worry: Some characteristics and processes.Behavior Research and Therapy, 21, 9–16.
↑Borkovec, T. D. & Inz, J. (1990). The nature of worry in generalized anxiety disorder: A predominance of thought activity.Behavior Research and Therapy, 28(2), 153–158.
↑Wegner, D. M. & Zanakos, S. (1994). Chronic thought suppression.Journal of Personality, 62, 615–640.
↑Schartau, P. E., Dalgleish, T., & Dunn, B. D. (2009). Seeing the bigger picture: training in perspective broadening reduces self-reported affect and psychophysiological response to distressing films and autobiographical memories.Journal of Abnormal Psychology, 118(1),15–27.
↑Jackson, D. C., Malmstadt, J. R., Larson, C. L., & Davidson, R. J. (2000). Suppression and enhancement of emotional responses to unpleasant pictures.Psychophysiology, 37, 515–522.
↑Gross, J. J. (1998). Antecedent- and response-focused emotion regulation: Divergent consequences for experience, expression, and physiology.Journal of Personality and Social Psychology, 74, 224–237.
↑Ochsner, K. N., Ray, R. R., Cooper, J. C., Robertson, E. R., Chopra, S., Gabrieli, J. D. E., & Gross, J. J. (2004). For better or for worse: Neural systems supporting the cognitive down- and up-regulation of negative emotion.Neuroimage, 23, 483–499.
↑Ochsner, K. N., & Gross, J. J. (2008). Cognitive emotion regulation: Insights from social, cognitive, affective neuroscience.Current Directions in Psychological Science, 17(2),153–158.
↑Ayduk, O. & Kross, E. (2009). Asking why from a distance facilitates emotional processing: A reanalysis of Wimalaweera and Moulds (2008).Behavior Research and Therapy, 47, 88–92.
↑Ayduk, O. & Kross, E. (2010). From a distance: Implications of spontaneous self-distancing for adaptive self-reflection.Journal of Personality and Social Psychology, 98(5), 809–829.
↑Samson, A. C. & Gross, J. J. (2012). Humour as emotion regulation: The differential consequences of negative versus positive humour.Cognition and Emotion, 26(2), 375–384.
↑Dan-Glauser, E. S. & Gross, J. J. (2011). The temporal dynamics of two response-focused forms of emotion regulation: Experiential, expressive, and autonomic consequences.Psychophysiology, 48, 1309–1322.
↑Butler, E. A., Egloff, B., Wlhelm, F. H., Smith, N. C., Erickson, E. A., & Gross, J. J. (2003). The social consequences of expressive suppression.Emotion, 3 (1), 48–67.
↑Aldao, A., Nolen-Hoeksema, S., & Schweizer, S. (2010). Emotion-regulation stratgies across psychopathology: a meta-analytic review. Clinical Psychology Review, 30, 217e237.
↑Tamir, M. (2009). What do people want to feel and why? Pleasure and utility in emotion regulation.Current Directions in Psychological Science, 18(2), 101–105.
↑Sher, K. J. & Grekin, E. R. (2007). Alcohol and affect regulation. In J. J. Gross (Ed.),Handbook of Emotion Regulation (pp. 560–580). New York: Guilford Press.
↑Oaten, Megan; Cheng, Ken (2006). "Longitudinal gains in self-regulation from regular physical exercise".British Journal of Health Psychology.11 (4): 717–733.DOI:10.1348/135910706X96481.
Paul Ekman,W. V. Friesen. The Argument and Evidence About Universals in Facial Expressions of Emotion. –Handbook of Social Psychophysiology, New York: John Wiley and Sons, Ltd.1989.
Jaak Panksepp.Affective neuroscience: the foundations of human and animal emotions, New York, Oxford: Oxford University Press1998.
