 | See artikkelvajabtoimetamist. Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See artikkel räägib Eestis korraldatavatel riigikogu, kohalike omavalitsuste ja Euroopa parlamendi valimistel kasutusel olevast elektroonilise hääletamise süsteemist |
Elektrooniline hääletamine onhääletamine elektroonilise seadme vahendusel. Eestis on seadustatudelektrooniline hääletamine interneti teel, kus hääletaja tuvastamiseks kasutatakseID-kaarti võimobiil-ID-d. E-hääletamise süsteem töötati väljaVabariigi Valimiskomisjoni juhtimisel. Pilootprojektina korraldati jaanuaris2005Tallinna elanike küsitlus. Esimesed riiklikudvalimised, kus kasutati ka e-hääletamist, olidkohalike omavalitsuste valimised oktoobris 2005.
E-hääletamist eristab muudest hääletamise vormidest muuhulgas see, et e-häält saab ümber hääletada – eelhääletamise ajal tühistab eelmise hääle uuesti antud elektrooniline hääl või valimissedelil antud hääl, valimispäeval aga valimisjaoskonnas antud hääl. Mitu korda hääletades läheb arvesse ainult viimasena antud hääl; kui valija hääletab nii elektrooniliselt kui ka valimissedeliga, siis läheb arvesse ainult valimissedeliga antud hääl. Mitmekordse hääletamise võimalus on seadustatud selleks, et kaitsta hääletajat mõjutamise eest hääletamise ajal. Surve avaldamise korral saab hääletaja oma hääle hiljem uuesti anda. Samas saab survestaja tänu ümberhääletamise võimalusele survestada valijat juba antud häält viimasel hetkel ümber muutma või takistada edasisi ümberhääletamisi ID-kaardi hoiulevõtmisega. Juhuks, kui tervet e-hääletamise süsteemi diskrediteeritakse, on jäetud võimalus e-hääletamise tulemus tervikuna tühistada.[1][2]
Pärast valimistulemuste väljaselgitamist hävitatakse häälte anonüümsuse tagamiseks e-hääletamise süsteemi serverite kõvakettad[3] ning anonümiseeritud häälte lugemissüsteemi ülekandmiseks kasutatud DVD-ketas.[viide?]
Riigi valimisteenistus säilitab elektroonilisi hääli ühe kuu jooksul valimispäevast arvates. Pärast nimetatud tähtaja möödumist, kuid mitte enne, kui esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused, hävitab riigi valimisteenistus elektroonilised hääled, elektroonilise hääletamise süsteemis sisalduvad valijate isikuandmed ning elektrooniliste häälte avamise võtme.[4]
Eestis rakendatavat süsteemi nimetatakse seadustes elektroonilise hääletamise süsteemiks ja vastavat toimingut elektrooniliseks hääletamiseks. Valija poolt süsteemi kaudu antud häält nimetatakse elektrooniliseks hääleks.[5] Lühivormina on kasutusel nimetused e-hääletamise süsteem, e-hääletamine ja e-hääl.[6]
Riigi Infosüsteemi Ameti endine analüütikAnto Veldre on eristanud mõisteid e-hääletus ja i-hääletus, eelistades Eestis kasutusel oleva süsteemi kohta tarvitada viimast mõistet. E-hääletus tähendab Veldre eristuse järgi "suvalist kioski- või kasiinotüüpi värki, kus inimene saab valimiskomisjoni ruumides aparaadil vänta keerata ja nuppe litsuda ning lõpuks (ehk) väljastatakse kusagile (pilve, kettale, mälukaardile) ka tulemus". I-hääletus aga, et "riigil on kasutada mingi süsteem, et kodanik (valija) distantsilt kindlalt ja turvaliselt tuvastada".[7] "I-hääletust" on kõrvuti "e-hääletusega" kasutatud ka Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse veebilehel www.valimised.ee.[6]
PresidentArnold Rüütel jättis 2005. aastal e-hääletamist kehtestava kohaliku omavalitsuse valimiste muutmise seaduse välja kuulutamata, kuna tema hinnangul oli see vastuolusEesti põhiseaduse 107. paragrahviga. Rüütel leidis, et võimalus elektrooniliselt antud häält muuta rikub hääletamise ühetaolisuse põhimõtet, kuna teisi hääletamisliike kasutaval valijal see võimalus puudub.[8][9]
Riigikogupõhiseaduskomisjon ei nõustunud, et e-hääletamist võimaldavas seaduses oleks vastuolu põhiseadusega. Seaduse teisel vastuvõtmisel Riigikogus muudeti siiski seaduse teksti nii, et elektrooniliselt antud häält ei saanud enam muutavalimispäeval, mis esimesena vastuvõetud seaduse versiooni järgi võimalik oli olnud.[10] Seaduse vastuvõtmise poolt hääletasid RiigikoguReformierakonna,Isamaaliidu,Erakond Res Publica jaSotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud, vastu hääletasidKeskerakonna jaRahvaliidu saadikud.[11]
President Rüütel jättis seaduse ka teisel korral välja kuulutamata ja pöördusRiigikohtusse seaduse kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu põhiseaduse järelevalve kolleegium asus seisukohale, et valija õigus oma elektrooniliselt antud häält eelvalimiste ajal muuta ei riku põhiseaduses sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõtet.[12]
Elektrooniliselt antud hääle muutmise võimalus valimispäeval pabersedelil antud häälega tekkis alates2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistest.[2]
2001. aastal koostati e-hääletamise lähteuuring[15], milles seati turvalise e-hääletamise esmaseks tingimuseks kogu tarkvara lähtekoodi avalikustamine, et seda oleks võimalik sõltumatult kontrollida. Ühe lähteuuringu autori, arvutiteadlaseTanel Tammeti algatatud survegrupi[16] töö tulemusel avalikustati e-hääletamise esitlusmaterjalid ja serveritarkvara lähtekoodGitHubi keskkonnas[17] juulis 2013[18]. Avalikustamata jäeti valijarakenduse lähtekood, sest see tegevat pahatahtlike libavalimisrakenduste loomise liiga lihtsaks.[19]
Pärast lähtekoodi avalikustamist avaldasidvaba tarkvara aktivistid rahulolematust avalikustatud lähtekoodi litsentsivaliku üle, mis keelab muudetud lähtekoodi avalikult levitada[20]. AktivistHeiki Ojasilla eestvedamisel saatisFree Software Foundation Europe valimiskomisjonile avaliku kirja, milles seoti lähtekoodi litsentsivalik hääletamisprotsessi läbipaistvusega.[21] Eesti e-valimiste süsteemi looja jaelektroonilise hääletamise komisjoni esimeesTarvi Martens osutas, et süsteemi muudetud versioonide levitamine ei ole koodi avalikustamise eesmärk.[22]
LähtuvaltOSCE 2011. aasta raportis antud soovitustest ja Paavo Pihelga valimiskaebusest võeti2013. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste valimistel katseliselt kasutusele elektroonilise hääle kontrollimise võimalus.[23]
Tegemist on OSCE soovituste osaga, mis puudutab hääle individuaalset kontrollitavust ning tähendab, et valijal on võimalik pärast hääletamise protseduuri läbimist piiratud aja jooksul kontrollida, kas hääl jõudis valimiskomisjoni kujul, mis vastab tema tahtele. Kui valija on arvutis e-hääletamist lõpetamas ja ekraanile ilmub teade hääle kättesaamise kohta, kuvatakse samas kaQR-kood, mille abil saab teise seadme abil asuda häält kontrollima. Kontrollimiseks tuleb nutiseadmes käivitada vastav rakendus ja pildistada hääletamisarvutis ekraanile ilmunud koodi. Seejärel võtab seade ühendust valimisserveriga ja nutiseadme ekraanil kuvatakse, millise kandidaadi poolt valija hääle andis. Ehkki telefon ütleb, kelle poolt konkreetne kasutaja hääletas, ei tea seda häälteserver ja hääle salajasus on endiselt garanteeritud. Algselt oli võimalik oma e-hääle jõudmist valimiskomisjoni üle kontrollida vaid Androidi süsteemil põhineva nutiseadmega.[24] 2014. aasta lõpu seisuga oli e-hääle kontrollimiseks võimalik kasutadaAndroidi,Windows Phone'i jaiOS-ioperatsioonisüsteemiga nutiseadmeid.[25] Õigusliku tähenduse sai häälekontroll 2015. aastal. Testprojekti ajal ei olnud proovikontrolli alusel võimalik valimistulemust tühistada.[24]
Universaalset kontrollitavust ja selle ning individuaalse kontrollitavuse kombinatsioonis võimaldatavatotsast lõpuni kontrollitavust pole Eestis rakendatud, kuigi see oli seatud eesmärgiks juba e-hääletuse lähteuuringutes aastal 2001[26] ning sõnastatud 2003. aasta e-hääletuse organisatsioonilises ja tehnilises kontseptsioonis.[27]
Vastavalt 2019. aasta Riigikogu valimiste järel tööd alustanud valitsuse koalitsioonileppele[28] algatas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministerKert Kingo juunis 2019 e-valimiste töörühma[29] eesmärgiga luua kontrollitav, turvaline ja läbipaistev süsteem. Töörühmale anti ülesanded analüüsida e-hääletamise süsteemi, teha ettepanekuid selle sõltumatuks rahvusvaheliseks testimiseks rahvusvahelisel platvormil ning vajadusel valimissüsteemi ja vastava seadusandluse täiendamiseks ja muutmiseks.
Töörühma kaasati lisaks valimiste korraldajatele jt riigi institutsioonidele ka ülikoolide esindajad, eraisikutena ka e-hääletuse süsteemi väljatöötajad ning selle kodanikuaktivistidest kriitikud.[30][31][32]
Töörühm esitas 2019. aasta detsembris aruande koos ettepanekutega e-valimiste süsteemi parendamiseks.[33]
e-Riigi Akadeemia e-demokraatia programm koostas 2005. aastal koostöös Eesti erakondadega elektroonilise hääletamise hea tava dokumendi, mida on hiljem täiendatud. Enne 2015. aasta Riigikogu valimisi olid selles fikseeritud järgmised ausa e-hääletamise põhimõtted[34]:
| „ |
| “ | |||
Alates elektroonilise hääletamise seadustamisest Eestis on seda kritiseerinudRahvaliidu,Keskerakonna,EKRE jaPiraadipartei poliitikud. Rahvusvaheliselt on Eesti elektroonilisel hääletamise tõhustamiseks soovitusi andnud OECD/ODIHR valimisvaatlejate grupid ja teadlaste sõltumatud uurimisrühmad.[viide?]
Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni aseesimeesJaak Allik leidis 2006. aastal, et e-hääletamine pole põhimõtteliselt vaadeldav, kuna valimiskomisjonidel pole võimalik kindlaks teha, kas ID-kaardi abil hääletanud isik on tegelikult selle kaardi omanik. Alliku sõnade kohaselt tekitab e-hääletamine võimaluse tabamatuteks valimisvõltsinguteks.[35]
Keskerakonna poliitikAndo Leps avaldas 2011. aasta Riigikogu valimiste järel kahtlust, et kuna ligi veerand e-hääletajatest olid vanemaealised, siis võisid nende eest hääletada "ilmselt nooremad sõbrad ja sugulased või ka ülemused ja hooldajad"[36]. Lepsi hinnangul on Eesti e-hääletamise süsteem täiesti ebausaldusväärne ja 2011. aasta Riigikogu e-valimised olid õigustühised.[36]
Keskerakonna esimeesEdgar Savisaar süüdistas paremerakondi e-valimiste tulemuste võltsimises, öeldes, et ilma e-valimisteta parempoolsed erakonnad võimule ei pääseks[37].
Mitmed poliitikud, politoloogid ja ajakirjanikud on pidanud kriitika põhjuseks seda, et e-hääletamist kasutavad peamiselt nooremad ja haritumad eestlastest linnaelanikud, kes ei ole tüüpilised Keskerakonna valijad. E-hääletamine kasvatab valimistel Keskerakonna poolt mittehääletavate valijate osalemist, kes peavad valimisjaoskonna külastamist tülikaks ja jätaksid e-hääletamise puudumisel valimistel osalemata.[viide?]
2011. aasta Riigikogu valimiste järel teatas e-hääletamise ühe lähteuuringu autor ja krüptograafHelger Lipmaa oma blogis, et tema kasutas pabersedelitega hääletamist, sest e-hääletamise süsteem ei vasta turvanõuetele.[38]
2011. aasta Riigikogu valimiste järel esitasTartu Ülikooli tudeng ja hobiprogrammeerijaPaavo Pihelgas vabariigi valimiskomisjonile kaebuse, milles nõudis e-valimiste tühistamist, kuna tema sõnul on e-valimine ebaturvaline. Pihelgas kirjutas programmi, mis blokeerib kasutaja arvutis oleva valimisrakenduse ühenduse valimisserveriga hetkel, kui valija teeb valiku mõne kandidaadi poolt. Kasutajale näidatakse nagu oleks ta valiku teinud, kuid tegelikult häälserverisse ei jõua. Sellist programmi oleks võimalik kasutaja arvutisse levitadaarvutiviirusena.[39]
E-valimiste projektijuht Tarvi Martens vastas, et hääletajate koduarvutid on süsteemi nõrgim lüli ja see on teada juba e-valimiste süsteemi loomise algusest. Anomaaliate tuvastamine võimaldab rünnakust teada saada. Mitme IT-spetsialisti hinnangul pole selline valimispettus suures ulatuses võimalik, sest niisuguse arvutiviiruse levitamine valijate koduarvutitesse nõuab aega. Arvutiviiruse kirjutaja peab tundma valimisrakendust, mis on iga valimise ajal erinev ja avalikustatakse alles e-hääletamise esimesel päeval.[39]
Keskerakonnaga seotudmittetulundusühingAusad Valimised korraldas 2013. aasta märtsis ja aprillisTallinnas e-valimiste vastasereklaamikampaania, mille raames kasutas sõnumeid: "Nad võivad su hääle kustutada", "Iga e-hääl võib olla oht Eesti iseseisvusele", "Nad võivad anda Su hääle, kellele tahavad".Tarbijakaitseamet määras MTÜ-le trahvi reklaamiseaduse rikkumise eest.[40] MTÜ kaebas trahvi edasi läbi kõigi Eesti kohtuastmete kuniEuroopa Inimõiguste Kohtuni (EIK). 2016. aasta jaanuaris võttis EIK kaebuse menetlusse ja tegi osapooltele ettepaneku sõlmida kohtuväline kokkulepe, mille kohaselt oleks riik MTÜ-le pidanud tasuma 9000 eurot.[41] Vaatamata menetluse sisule kehtinud konfidentsiaalsusnõudele saatis MTÜ ettepaneku sisu pressiteatena ajakirjandusele. EIK otsustas, et MTÜ Ausad Valimised kuritarvitas ettepaneku sisu avaldamisega kaebeõigust ja jättis MTÜ kaebuse riigi vastu läbi vaatamata.[42]
2015. aasta Riigikogu valimiste järel pälvis avalikkuse tähelepanu kodanikuühiskonna aktivist jaEesti Piraadipartei juhatuse liigeMärt Põder, kes rikkuskräkkimise teel oma elektroonilise hääletussedeli, tuues põhjenduseks selle võimaluse puudumise valijarakenduses. Põdra antud hääl oli 2015. aasta e-valimiste ainus kehtetu hääl, enne seda oli e-sedelit Eesti valimiste ajaloos rikutud vaid ühel korral,2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel.[43] 2015. aasta märtsis avaldas Põder ajalehesPostimees artikli, kus ta tõi peamise probleemina välja, et pole suudetud viia ellu 2001. aastal eesmärgiks seatudotsast lõpuni kontrollitavuse nõudeid e-hääletusele ning järjekindlalt eiratud ka vastavat kriitikat välisekspertide poolt.[44]
Põdra kriitikale vastas RIA analüütikAnto Veldre väitega, et e-hääletuse kontrollitavuse ja salajasuse nõuded on omavahel põhimõttelises vastuolus, ehkki mõeldav on mõningane kompromiss. Veldre hinnangul on Eesti e-hääletamine praktikas täiesti turvaline, ent täielikku turvalisust ei taga ainult tehnoloogia, vaid ka seda käitavad inimesed, sisseseatud tööprotseduurid ja täieliku kontrolli all olevarvutivõrk.[45]
E-hääletuse protseduuride vaatlemisel 2015. aastast osalenud valimisvaatleja Märt Põder koostas 2023. aasta valimiste järel raporti, mida esitles 30. detsembril 2023 Chaos Communication Congressil ja tutvustas 9. mail 2024 olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul Riigikogus.[46][47][48]
Kümmekond e-hääletuse vaatlejat koostasid 2023. aasta Riigikogu valimiste järel pöördumise e-hääletuse vaadeldavuse tagamiseks, millele kogusid 1068 allkirja ning edastasid selle petitsioonina Riigikogule. Pöördumine koosnes viiest praktilisest ettepanekust, kuid see lükati põhiseaduskomisjoni poolt arutamata tagasi ega kaasatud valimisvaatlejaid esindanud MTÜd Ausad Valimised käimasolevate e-hääletuse seadusemuudatuse arutelusse huvirühmana.[49]
Eesti Teaduste Akadeemia küberturvalisuse komisjon avalikustas 1. oktoobril 2024 valimisprotsesside riskianalüüsi, mis tõi välja e-hääletuse kuus spetsiifilist riski, mida hinnati nende metodoloogia järgi keskmise riskitasemega.[50] Komisjoni erapooletust seati meedias kahtluse alla, kuna seda juhtis Dan Bogdanov, kes on ühtlasi e-hääletuse tarkvara arendava Cybernetica teadusdirektor.[51]
Riigikohtusse on esitatudArnold Rüütli[52],Henn Põlluaasa[53],Paavo Pihelga[54],Keskerakonna[55],Virgo Kruve[56],Meelis Kaldalu[57],Anto Veldre[58] jt e-hääletuse teemalised kaebused. Neist arutati ametlikult ainult president Arnold Rüütli kaebust, Henn Põlluaasa oma kohta avaldati suunisena seisukoht. Enamikul juhtudest jäeti kaebuste sisu arutamata, kuna nende puhul polnud tegemist valija või kandideerija konkreetsete õiguste rikkumisega ning avalikes huvides kaebuse esitamine valimiskaebusena pole ette nähtud, rahuldatud on kokku rohkem kui 70 kaebusest üks, mis siiski ei jõudnud kaebaja jaoks positiivse lahendini.[59]
E-hääletuse põhiseaduslikkuse küsimust arutati aastal 2005, kui president Arnold Rüütel vaidlustas e-hääletuse põhiseaduspärasuse Riigikohtus, samal teemal on Riigikogus esinenud õiguskantslerAllar Jõks aastal 2004[60], õiguskantslerIndrek Teder aastal 2011[61] ning peaministerTaavi Rõivas aastal 2016[62]. Eesti e-hääletuse kooskõlaÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga on oma 2007. aasta töös analüüsinudAmeerika Ühendriikide õigusteadlaneSutton Meagher.[63]
Allar Jõks vastas e-hääletamise rakendamise eel küsimustele, mis keskendusid eelkõige e-hääletuse vastavusele valimiste vabaduse ning hääletamise salajasuse põhimõtetele, ja rõhutas oma vastuses, et e-hääletus "vaid lisavõimalusena traditsioonilistele hääletamisviisidele" ei "ava teed massiliseks pettuseks, mõjutamiseks, salajaste andmete avalikustamiseks ja inimeste tagakiusamiseks". Jõks kinnitas, et riskid väljaspool jaoskonda hääletamisega on õiguslikult maandatud ning selle tasakaalustamiseks kasutusele võetud korduv hääletamine ei ole vastuolus valimisõiguse põhimõtetega: "Olen seisukohal, et võrreldes vabade valimiste põhimõtte järgimist traditsiooniliste hääletamismeetodite ja e-hääletuse puhul, ei saa täheldada riskide suurenemist. Kuid loomulikult saab objektiivsemalt hinnata e-hääletusega seotud ohtusid olukorras, kus Eestil on Interneti-hääletuse kogemus olemas ning laekunud on teave võimalikest kuritarvitustest. /—/ Käsitledes valimiste põhiprintsiipide järgimist e-hääletuse korral, ei saa ma õiguskantslerina aga mööda vaadata tõsiasjast, et e-hääletamine aitab kaasa põhiseadusest tuleneva valimiste üldisuse põhimõtte rakendamisele. /—/ Kui aga hakkavad levima kahtlused Interneti-hääletuse tulemuste objektiivsuse ning hääletamise salajasuse osas, võib riigivõimu legitiimsus sootuks väheneda."[60]
Indrek Teder refereeris oma sõnavõtus Riigikohtu lahendeid e-hääletuse teemal ning ei leidnud e-hääletuse vastuolu põhiseadusega: "Vähemalt minu esialgsel hinnangul on kõik tõstatatud küsimused põhiseaduspäraselt lahendatavad ning Riigikogu on põhiseaduskomisjoni eestvedamisel juba asunud lahendusi otsima. /—/ Tehnilise lahenduse probleemid, mis vajavad lahendamist, ei tähenda veel automaatselt, et e-hääletamise idee ei ole üldse põhiseaduspäraselt teostatav."[61]
OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) valimiste hindamise missioon kinnitas 2007. aasta parlamendivalimiste järel avaldatud aruandes e-hääletamise kohta, et korraldaja rakendas süsteemi läbipaistvalt, hääletamise turvalisuse tagamiseks paistsid kasutusel olevat vajalikud meetmed ja hääletamise protsess tundus toimivat. Probleemidena toob aruanne esile järelevalve puudumist e-hääletuse protsessi üle, suurenenud riske valimiste protsessi haavamiseks ja hääletamise salajasuse kahjustamiseks. Nende probleemide lahendamisse soovitati riigivõimul suhtuda tõsiselt või kaaluda e-hääletamise meetodit piiratud kasutamist või sellest loobumist.[64]
2011. aasta OSCE/ODIHR-i valimiste hindamise missiooni aruandes leiti, et e-hääletuse suhtes oli üldiselt suur usaldus. Samas anti soovitusi õigusliku raamistiku parandamiseks, järelevalve tõhustamiseks, protsessi läbipaistvuse ja kontrollitavuse suurendamiseks ning tehnilise töökindluse täiustamiseks. Aruanne osutas meetodile, kuidas Eesti võiks püüda e-hääletust täiendada võimalusega hääletajal tema antud häält algusest lõpuni kontrollida. See tähendab hääletaja võimalust veenduda, et tema hääl a) anti nii, nagu kavatseti, b) salvestati sellisel kujul, nagu anti c) loeti sellisel kujul, nagu salvestati.[65]
2015. aasta OSCE/ODIHR-i valimiste eksperdirühma aruandes on öeldud, et "enamik OSCE/ODIHR EET-ga vestelnud osapooltest väljendas suurt usaldust internetihääletuse töökindluse ja turvalisuse suhtes. Internetihääletus viidi läbi tõhusalt ja kooskõlas õigusliku raamistikuga, kuigi protsessi läbipaistvuse ja aruandluse paremaks muutmise osas võiks veel rakendada täiendavaid meetmeid." Aruanne mainib VVK poolt valimistel kasutusele võetud verifitseerimisprotsessi, mille ülesanne on kinnitada valijatele, et nende e-hääl edastati sihipäraselt jasalvestati häältetalletamisserveris ja ütleb, et VVK lahendus võttis osaliselt arvesse varasemat OSCE/ODIHR-i soovitust. "Sellegipoolest," öeldakse aruandes, "ei luba süsteemend-to-end verifitseerimist."[66]
Hääletussüsteemide täpsuse, läbipaistvuse ja kontrollitavuse eest kõneleva mittetulundusühinguVerifiedVoting.org juhatuse esimeesBarbara Simons esitas 2011. aastal aruande Eesti e-hääletuse probleemide kohta.[67] Simons külastas Keskerakonna kutsel Eestit ja erakond kasutas Simonsi seisukohti enda positsioonide toetamiseks.[68] 2012. aastal toetasTallinna linnakantselei rahaliselt Simonsi e-valimisi kritiseeriva raamatu "Rikutud sedelid" trükkimist.[69]
2012. aastal andsid vabade ja õiglaste valimiste eest seisva Rahvusvahelise Hääletusüsteemide Sihtasutuse (IFES) sõltumatud eksperdid oma rahvusvahelise e-hääletuse kogemuse analüüsis Eesti e-hääletusele hinnangu, et see on olnud suhteliselt edukas, kuid rahvusvaheliste netihääletuse standardite valguses on väljakutseid õiguslikust aspektist, läbipaistvuse osas ja protseduuride formaliseerimise vallas, mis teevad tõenäoliselt tulevikus muutused hädavajalikuks. Ka peaks Eesti silmas pidama laiemaid demokraatlikke põhimõtteid ning tagama, et e-hääletus oleks toeks ka digitaalsete osalusprotsesside arengule.[70]
Eesti e-hääletuse suhtelist edukust, kuid mahajäämuste-demokraatia osas on oma uurimistöödes kinnitanud hiljemAro Velmet[71] jaTallinna Tehnikaülikooli teadlased[72].
Euroopa Vaba Tarkvara Fond tegi 2013. aastal valimiskomisjonile ettepaneku, et lisaks serveritarkvarale avaldataks ka kliendirakenduse lähtekood ning avaldataks mõlemadvaba tarkvara litsentside all ning kasutatava tehnoloogia osas püütaks leida krüptograafia vallast lahendusi hääletuse usaldusväärtuse matemaatiliseks tagamiseks. Samuti viidati kaughääletamisega seotud ohtudele ja osutati, et kuna "hääletajate kompromiteeritud masinad üks suur murekoht", siis "vähim, mida VVK tegema peaks, on need ohud võimalikult laialdaselt teatavaks teha koos juhistega, kuidas mõne riski realiseerumise korral toimida".[21]
E-hääletamise komisjon ei pidanud vajalikuks avaldada lähtekoodi vaba tarkvaralitsentsi all, sest kasutatudCreative Commons litsents ei piira kuidagi tagasisidet ega takista paranduste esitamist, ka põhjendati valijarakenduse koodi mitteavaldamist turvakaalutlustega. Kliendiarvuti kompromiteerimise ohtude teadlikustamist valimiskomisjon oluliseks ei pidanud ning osutas, et hääle kontrollimise võimalus on piisav garantii kompromiteerimise vastu. Matemaatilisi vahendeid turvalisuse tagamiseks küll tervitati, aga neid ei peetud vajalikuks rakendada, sest valimiskomisjon ei näinud "hetkel antud teemal olulisi probleeme". Ka ei peetud põhimõtteliseks probleemiks e-hääletuse mudeli tuginemist süsteemiadministraatorite usaldamisele, sest protseduurid on "viimseni dokumenteeritud ning nende järgimist jälgivad audiitorid, koolitatud vaatlejad ning kaamerasilm".[73]
Vahetult enne 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimisi tuli rahvusvaheline välisekspertide meeskond välja kriitikaga Eesti e-valimiste süsteemi pihta. Meeskonda kuulusidJason Kitcat (Open Rights Group, UK),J. Alex Halderman (Michigani Ülikooli abiprofessor),Harri Hursti (sõltumatuSoome internetiturvalisuse ekspert),Margaret MacAlpine (USA e-valimiste nõustaja) ja kaks Michigani ülikooli arvutiturvalisuse üliõpilast.[74] Nad olid käinud Eestis tutvumas Eesti e-valimiste süsteemiga, intervjueerinud Eesti e-valimistega seotud inimesi, shTarvi Martensit, tutvunud avaldatud lähtekoodiga, vaadanud läbi e-valimisprotseduuride avalikud salvestised, loonud endale e-valimiste süsteemi koopia ja üritanudkräkkereid imiteerides sellesse sisse murda. Ekspertide sõnul olid nad šokeeritud sellest, kui lihtne oli e-valimiste tulemusi pahatahtlikult muuta. Esimeses rünnakus nakatati häältelugemisserveri tarkvara ja asendati valimistulemused ründaja soovituga. Teine rünnak tehti e-hääletaja arvutile, kuhu paigaldati tarkvara, mis varastab hääletaja ID-koodid ja hiljem hääletab kasutaja teadmata tema eest, samal ajal kui kasutaja on sisenenud internetipanka. Samuti leidsid eksperdid valimiskomisjoni poolt tehtud videote alusel lohakusi ja vigu valimiste läbiviimisel. Kokkuvõttes hindasid väliseksperdid Eesti e-valimiste tarkvara nii ebaturvaliseks, et soovitasid riigil e-valimised ära lõpetada.[75] Meeskonna liige Jason Kitcat soovitas riigil pöörduda e-valimiste asemel tagasi pabersedeliga hääletamise juurde.[76]
Välisekspertide rühma reisi Eestisse ja majutust rahastasTallinna linnavalitsus. Uurimisrühma objektiivsusele heitis varju ka kriitika esitamise viis ja ajastus.[77] Päev pärast välisekspertide aruande avaldamist saatis Keskerakonna peasekretärPriit Toobal riigi juhtkonnale ja valimiste korraldajatele kirja, milles palus aruandele viidates astuda viivitamatult samme internetivalimiste kohe tühistamiseks.[76]
Elektroonilise hääletamise komisjoni esimees Tarvi Martens ütles pärast välisekspertidega kohtumist, et ekspertide etteheidetes e-valimiste süsteemile pole midagi uut: komisjon on kirjeldatud riskidega alati arvestanud, riskide maandamiseks kasutatakse konkreetseid meetodeid ja Eesti e-hääletamine on turvaline. ASCybernetica tarkvaraarendaja ja e-valimiste turvaekspertSven Heiberg ütles, et väliseksperdid on loonud liiga palju eeldusi, mida päriselus on raske saavutada, pidades nende poolt kirjeldatud stsenaariumi teostumist väga ebatõenäoliseks.[78]
Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) infoturbeekspertAnto Veldre ütles, et e-valimiste turvariskide vähendamiseks on kasutusel väga erinevad meetmed, alates protseduuridest ja auditist kuni üksteise tegevuse üle valvavate inimesteni. Seni kuuel korral läbi viidud e-hääletamisel pole toimunud ühtegi turvaintsidenti. Samuti unustavad väliseksperdid Veldre sõnade kohaselt ära, et e-hääletamise puhul on võrgukiht, seire ja logid elektroonilise hääletamise komisjoni kontrolli all ja mitte ründaja kontrolli all. TehnoloogiaajakirjanikMart Parve hinnangul oli välisekspertide analüüs ebaprofessionaalne. Näiteks eeldanud eksperdid ilma ühegi tõendita, et külaliste tarbeks välja pandud Wi-Fi-võrgu parool valimiskomisjoni ruumes on sama võrgu parool, mida hääletamise korraldajad kasutavad hääletamisserverite administreerimiseks.[76] RIA avaldas vastuseks kriitikale oma veebis artikli, et "E-valimised on liiga turvalised".[79][80]
Väliseksperdid avaldasid oma järeldused ajalehesThe Guardian.[81] Eesti Vabariigi valimiskomisjon avaldas järgmisel päeval VVK.ee kodulehel artiklile vastulause,[82] millele välisekspertide rühm avaldas omakorda vastulause oma veebisaidil estoniaevoting.org.[83]
Välisekspertide rühm on avaldanud oma töö materjalid selleks loodud veebisaidil estoniaevoting.org,[84] eelretsenseeritud teadusajakirjas[85] ja tutvustanud neid rahvusvahelisel Chaos Computer Clubi (CCC) häkkerite konverentsil.[86]
2016. aastal koostasid Oxfordi Ülikooli arvutiteadlasedJason R. C. Nurse'i juhtimisel Eesti e-hääletuse süsteemi protseduurilise osa sõltumatu analüüsi. Selles järeldati, et Eesti süsteem sobib ainult väiksesse ja tihedate sidemetega ühiskonda ning et e-hääletuse läbiviijad "on süsteemi algatamisest alates tuginenud usalduse loomisele läbi isiklike inimestevaheliste suhete" ning "informaalsed protsessid (mh õppetunnid) vajavad täiendavat selgitust ning formaalselt dokumenteerimist".[87]
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:Elektrooniline hääletamine Eestis |