Elektrirong onelektri jõul sõitevrong. Elektrirongid (inglise keeleselectric multiple unit) koosnevadveomootoritegamootorvagunitest, juhikabiinigajuhtvagunitest ja veomootoritetareisivagunitest.
Elektrifitseeritudraudtee ehkelektriraudtee kohal onkontaktliin, millest elektrirongidvooluvõtturite abilelektrivoolu saavad. Mõnes riigis saavad rongid elektrienergiat katoiterööpast.Elektriahela teiseks pooluseks on üldjuhulrööbastee, millerööpad on omavahel elektriliselt ühendatud ehk sillatud.
Elektrironge hakati kasutama19. sajandi lõpul. Augustis1883 avati elektriraudteeBrightonis.Saksamaa esimesed elektriraudteed avati1895 liinilMeckenbeuren–Tettnang,1900Mansfeldi kandis ja1903Hamburgi kandis.
NSV Liidus olid kaks esimest elektriraudteedBakuu–Surahhanõ (1926, pinge 1200 V) jaMoskva–Mõtištši (1929, pinge 1500 V).1950. aastatel mindi NSV Liidus üle pingele 3000 V, kuid kümnendi lõpus hakati paralleelselt tootma juba selliseid ronge, mille tööpinge on 25 kV.
Elektrirongi koguvõimsus on 700–1000 kW. Tänapäeva elektrirongid suudavad arendada kiirust üle 200 km/h.
Eestis (Tallinnas jaHarjumaal) korraldab elektrirongiliiklustElron.
Eesti esimene, 11,2 km pikkune regulaarne elektrirongiliin avati1. oktoobril1924 Tallinna (Balti jaam) jaPääsküla vahel.
1941 lõpetati elektrirongiliiklus. Kogu veerem viidiPermi, mis sel ajal kandis nimeMolotov.1942–1944 demonteeriti elektriraudtee kontaktvõrk.
1946 elektriraudtee taastati. Liiklus algas18. augustil. Kasutati sõjasaagiks saadudBerliini elektrironge, mille jaoks ehitati kõrged ooteplatvormid. Elektriraudtee pikendati1958 PääskülastKloogani, (Keilani 1958, Kloogani 1960)1960Klooga-Rannale,1962Paldiskisse,1965Vasalemma,1978Aegviiduni (Kehrani juba1973. aastal),1981Riisiperene ja2019Turbani.
2028. aasta lõpuks on kavas kogu Eesti raudteevõrk elektrifitseerida. Kui praegustel elektrifitseeritud lõikudel töötab kolmekilovoldine alalisvooluvõrk, siis uued lõigud ehitatakse 25 kilovoldile ja vahelduvvoolule.[1]