Elba on jäänuk kunagisest maismaasillast, mis ühendasKorsikat mandriga. Elbast põhja jääbLiguuria meri ja lõunasseTürreeni meri. Saarest idas onPiombino väin, mis eraldab teda mandrist, läänes on Korsika väin, mis eraldab teda Korsikast. Teisel pool Piombino väina asubPiombino linn, kus on elanikke umbes sama palju kui Elbal.
Elba on väga mägine. Kuigi tema pindala on 244 km², ulatub tema kõrgeim tipp 1018 meetrini üle merepinna. Elbalt on näha nii mandrit (Piombino väin on kümmekonna kilomeetri laiune) kui Korsikat (Korsika väin on küll 50 km lai, kuid kummalgi saarel on väina ääres enam kui kilomeetri kõrgused mäed).
Elbal elab 1. jaanuari 2008 seisuga 31 572 inimest. Suurimas linnasPortoferraios elas 12 013 inimest. Saarel on 9 valda (kommuuni).
Hoolimata sellest, et rahvastiku tihedus saarel on üle 100 inimese ruutkilomeetri kohta ja saarel käib palju turiste, elab saarel ikkagi palju loomaliike, sealhulgasmuflon jametssiga.
Elbal valitsebvahemereline kliima. Aasta keskmine sademete hulk on 595 mm. Kõige sajusemad kuud onnovember (86 mm) jaoktoober (82 mm). Kõige kuivemad kuud onjuuli (13 mm) jajuuni (24 mm).
Saarel leidubrauamaaki. Sellega oli Elba tuntud juba antiikajal. Umbes 1000 eKr asustasid Elbaetruskid, kes kaevandasid rauamaaki ning töötlesid seda Elba vastas mandril paiknevais Populonias ja Arretiumis. Rauamaagi töötlemise kõrge tase soodustas etruski kultuuri õitsengut.[1]
Alates 300 eKr kuulus Elbaroomlastele. PärastHispaania vallutamist lõpetati Elbal rauamaagi kaevandamine, muuhulgaspuidu puudumise tõttu.[1]
Alates3. maist1814 kuni27. veebruarini1815 oli Elbal pagendusesNapoleon I. Ta valitses seda saart keisrina ja tal lubati alles jätta oma isiklik väeüksus, mis koosnes 600 mehest. Napoleon korraldas saarel majanduslikke ja sotsiaalseid reforme: osalt igavuse peletamiseks, osalt siirast soovist saarlaste elukvaliteeti parandada. Elba saarel viibis ta täpselt kolmsada päeva, seejärel lahkus ta Prantsusmaale, kus valitses veelsada päeva, ja pagendati teist korda, seekordSaint Helena saarele.Viini kongress andis saareToscana suurhertsogiriigile ja1860 sai see osaksItaalia kuningriigist.
Prantsuse väed vallutasid Elba uuesti17. juunil1944, vabastades selle sakslastest. Vigased luureandmed ja sakslaste tugev kaitse tegid lahingu oodatust raskemaks.
