Toatemperatuuril on (vedel) elavhõbe suhteliselt halb elektrijuht,eritakistus 98 Ω⋅m, üle 50× suurem kui vasel.[1] Elavhõbedal on suurpindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbehõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike.
Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks.
Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümnemineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal onkinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad onHispaanias.
Teadusajaloos on elavhõbe seotud paljude avastustega. Seda ainet kasutati varem igasuguste mõõtmistega seotud suurustes: näiteks õhurõhku mõõdeti võrreldes elavhõbeda samba kõrgusega (seda ühikut kasutatakse isegi veel tänapäeval ), ka elektritakistusühikuna on elavhõbe hästi tuntud. Teada on ka, et on olemas elavhõbedabaromeeter ja et elavhõbedat kasutati ka vererõhu mõõtmise seadmes. Elavhõbedat kasutatakse ka valgustuses (päevavalguslampides).
Elavhõbedaaurud on mürgised.Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul ta organismi siseneb. Kas metallilise, vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus.
Oluline on meeles pidada, et elavhõbe-orgaanilised ühendid on palju mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine, mis kontsentreerubtoitumisahelas, siis võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik. Niimoodi juhtuskiJaapanisMinamatas 1950.–1970. aastateni, kui kohalik keemiatehas Chisso laskis oma elavhõbedat sisaldavad reoveed Minamata lahte. Selle tagajärjel suri nnMinamata haigusse vähemalt 1784 inimest.
Metallilise elavhõbeda organismist eritumisepoolestusaeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbedasoolade puhul on see aeg aga kõigest mõni nädal. Inimorganismis väheneb elavhõbeda hulk pooleni 70 päevaga ja kalades 2 aastaga. Elavhõbedasoolad imenduvad väga kiiresti organismi. Umbes 80% elavhõbedaaurudest imendub organismi kopsude kaudu. Kopsudes seonduvad elavhõbeda osakesed verelibledega ja niimoodi jõuab elavhõbe inimorganismismaksa,neerudesse,põrna,ajju jne.
Metallilise elavhõbeda allaneelamine ei ole väga suur oht, kuna soolestikust see aine organismi praktiliselt ei imendu. Elavhõbe väljub inimorganismist neerude jasoolestiku, peamiseltjämesoole kaudu.
Elavhõbeda ohtlikkus ja toime inimesele sõltub suuresti sellest, millise ühendina see inimorganismi satub, kuidas inimene on selle ainega kokku puutunud ja kui kaua kokkupuude on kestnud. Samuti mängivad rolli inimese vanus, üldine tervislik seisund ja ka sugu. Elavhõbe kahjustab eelkõige närvisüsteemi, võib katkestada neerude töötamise, põhjustab depressiooni ja ärrituvust. Kui lapseootel naine puutub kokku elavhõbedaga, võibmürgistus mõjuda tugevalt ka tulevasele lapsele.
Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4mg elavhõbedat. See aga pole siiski veelsurmav doos. Surmavaks doosiks loetakse 150–300mg elavhõbedat.
