Eifel asubAacheni (põhjas),Trieri (lõunas) jaKoblenzi (idas) linna vahel. See laskub kirdes piki joont AachenistDüreni kauduBonniniAlam-Reini madalikule. Idas ja lõunas ümbritsevad sedaReini jaMoseli orud. Läänes läheb see Belgias ja Luksemburgis üle geoloogiliselt seotudArdennideks ning LuksemburgisÖslingiks. Põhjas piirab sedaJülich-Zülpicher Börde. Saksamaal asub see Rheinland-Pfalzi ja Nordrhein-Westfaleni liidumaadel; Benelux alalEupenis,Sankt Vithis ja Luksemburgis. Selle kõrgeim punkt onHohe Achti vulkaaniline koonus (746,9 m). Algselt hõlmas KarolingideEifelgau vaid väiksemat piirkonda umbesAhri,Kylli,Urfti jaErfti jõe lätete ümbruses. Selle nimi kanti hiljuti üle kogu piirkonnale.
Eifeli pindala on 5300 km² ja see jaguneb geograafiliselt Põhja- ja Lõuna-Eifeliks. Edasi jaguneb see mitmeks looduslikuks piirkondlikuks maastikuks, mõnel veel alajaotusi.
Ahrist lõunas onHocheifel (Hohe Eifel), kusHohe Acht (747 m) on kõrgeim Eifeli mägi.
Läänes,Belgia piiril on mäed tuntud kuiSchneifel (Schnee-Eifeli osa), kõrgusega kuni 698 m. Samuti läänes, Belgia jaLuksemburgi piiri ääres on piirkond tuntud kuiIslek (Aquilania).
Eifeli lõunaosa on madalam. Sellesse lõikub mitu põhja-lõunasihilist Moseli suunas voolavat jõge. Suurim neist onKyll ning künkaid jõe mõlemal kaldal kutsutakseKyllwald.
Lõunas on Eifel ühendusesVoreifeliga üle Moseli jõe.
Alates 2004. aastast on Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaal umbes 110 km² Eifelist kaitstud kuiEifeli rahvuspargilooduskaitseala.
Peale oma orgude on Eifel õrnalt lainjas lavamaa, millest kerkivad mäestikud ja üksikud mäed. Enamik neist tippudest ei saavuta suurt kõrgust üle ümbritseva maastiku. Aga mitmed, naguSchwarzer MannSchneifelis, paistavad kaugelt silma kui pikad, metsased seljandikud või selgelt eraldatud mäetipud.
Kõrgeim mägi kogu Eifelis onHohe Acht (746,9 m). See on ainus üle 700 m kõrge Eifeli tipp. Kuid paljud tipud, mäeharjad ja suured piirkonnad, naguZitterwald, ületavad kõrguse 600 m. Nende hulka kuulub kaks tosinat tippu, millel on head kõikvõimalikud vaated, millest paljudel onvaatetorn. Põhjast lõunasse on siin: Michelsberg, Häuschen ja Teufelsley põhjas; Adert, Hohe Acht ja Raßberg kirdes; Hochkel, Nerotherkopf, Dietzenley jaKasselburgi varemed keskosas; Prümer Kalvarienberg, Hartkopf ja Prümer Kopf idas, Steineberg ja Mäuseberg Dauni lähedal, Hochsimmer ja Scheidkopf Mayeni lähedal; Eickelslay ja Absberg kagus; ning Krautscheid ja Hohe Kuppe edelas.
Eifeli mäed ja künkad on järgmised (kõrguse järjekorras meetrites üle merepinna):
Niiske ja pehme Atlandi kliima tõttu lõikavad Eifelit arvukad ojad ja väikesed jõed. Nende veevoolude levik, eriti Nordeifelis, on viinud väga suurtepaisjärvede, naguRursee (mis on mahult teine Saksamaal) jaUrftsee, loomiseni.
Eifeli eripäraks on vulkaanilise päritoluga looduslikud järved. Suurim,Laachi järv, on kokkuvarisenud, veega täitunudkaldeera, samal ajal kui paljudmaarid on veega täitunud vulkanismi tekitatud kausid. Suurim maarijärv onPulvermaar.Meerfelder Maaril on veelgi suurem bassein, kuid kolmveerand sellest on kokku vajunud.
Paljud Eifeli jõed ja ojad suubuvad Eifeli-väliste suurte jõgede kauduPõhjamerre:Rein (ja selle lisajõgiMosel) ningMaas (lisajõedRur jaOurthe). Mäestiku jõed ja ojad, koos suuremate lisajõgedega, on järgmised:
Vaatamata Eifeli piirkonna huvitavale geoloogiale on koostatud vaid kolm põhjalikku geoloogilist aruannet. Johann Steiniger avaldas 1822. aastal piirkonna esimese geoloogilise kaardi ja 1853. aastalGeognostische Beschreibung der Eifel. 1915. aastal avaldasOtto Follmann uue aruande, täiendades selle aja teadusliku mõistmise ulatuses,Abriss der Geologie der Eifel ("Eifeli piirkonna geoloogia kokkuvõte". 1986. aastal avaldas Wilhelm Meyer lõpuks kogumikuGeologie der Eifel ("Eifeli geoloogia"), mille neljandat revideeritud väljaannet peetakse nüüd Eifeli geoloogia standardtööks.
Eifel ja selle läänepoolne jätk Belgiasse,Ardennid, onHertsüünia kärbitud kõrgendiku jäänuk, millest suur osa on 400 miljonit aastat vana, ja mis onReini Kiltkivimäestiku (Rheinisches Schiefergebirge) osa. Stavelot-Venni sadula piirkonnas (Hohes Venn) on vanimad kivimikihid, mis pärinevadkambriumist ja on umbes 550 miljonit aastat vanad. Eifel on üks vähestest vulkaaniliselt aktiivsetest Saksamaa aladest, nagu näitab arvukassüsihappe väljavool, näiteksLaachi järve. Viimased pursked, millest sündisid kõige värskemadmaarid, toimusid umbes 11 000 aastat tagasi.
Siegeni lademe tumesügavroheline kiltkivi (sügav alamdevoni, 410–405 miljonit aastat vana) Monschau lähedal Põhja-EifelisRichelsley, gedinne lademe konglomeraatide erosioonijääk (sügavaim alamdevoni, u 415 miljonit aastat vana), Monschaust läänesBelgia Eifelis
Devoni kivimid ladestatiookeanibasseini, millesse pesti erosioonijääke põhja poolt suureltEurameerika põhjamandrilt (Laurussia võivana punane manner), mille moodustasKaledoonia mäetekesiluri ajastul.Mississippi ajastiku lõpust sattus merebasseinHertsüünia mäetekke protsessi, lükati kokku ja tõsteti üles ning moodustas osa Hertsüünia mäesüsteemist, mis hõlmas Pennsylvania ajastikus javarapermi ajastul suuri alasid Euroopas.
Eifeli geoloogilisi struktuure, nagu põhikurrutus jaüleskerked, saab jälgida edela-kirde suunas kaugel Reini oru taga.
Pärast seda kurrutust on Eifel jäänud suuresti mandriliseks.Permi ajastul pärast kergete lõppu olid Hertsüünia mäed tugevasti lagunenud, jäädes vaid suhteliselt tasaseks kärbunud kõrgendikuks. Lühikese aja jooksul ja ainult osaliselt ujutas meri selle hiljem üle.
Triiase jajuuraajastu ladestused on säilinud nn Eifeli põhja-lõuna tsoonis. See on vajumispiirkond, mis kulgebTrieri madalikust lõunas Alam-Reini madalikuni põhjas. Selle vööndi kaudu oli korraks olemas mereühendus Kesk-Euroopa põhja- ja lõunaosa vahel. Sel ajal ladestunud sette jäänused on suuremal määral säilinudMaubach-Mechernichi triiasekolmnurgas (põhjas) jaOberbettingeni triiasekaevikusHillesheimi jaOberbettingeni ümbruse piirkonnas.
Ülemkriidiajastul jatertsiaaris ujutati Eifelit üle peamiselt põhjast. Kriidiajastu kivimite jäänused avastati Hohes Vennil.Oligotseeni ladestuste hajusaid laike võib leida siit ja Lääne-Eifelist.
Pliotseenist alates koges Reini Kiltkivimäestik, sealhulgas Eifel, tõusu. See viis ojade ja jõgede lõikumiseni õrnalt lainjasse maastikku, mille tulemuseks oli praegune madal mäeahelik tasase lavamaaga ja sügavalt sisselõikunud orgudega.
Arvukate hiljutiste teadusprojektide tõttu on kliimamuutused alatesviimasest jääajast Eifeli piirkonnas detailselt jälgitavad.
Vulkaaniline tegevus Eifelis algas 50 miljonit aastat tagasi ja jätkub geoloogilises olevikus. See lõi arvukalt vulkaanilisi struktuure, laavavooge ningtuffist japimsist tehtud ulatuslikke vulkaanilise väljundi kihte, mis on Rooma ajast alates olnud oluliseks kaevandustegevuseks ehitusmaterjalide kaevandamisel. Mõned mäed on vulkaanilised õhuavad. Vulkaanikraatritest on moodustunud vulkaanilistele piirkondadele iseloomulikud ringikujulised järved (maarid).
Esimesed vulkaanipursked toimusid varajasestertsiaaris keskusega Hocheifelis ja isegi enne vulkaanilist tegevustSiebengebirges jaWesterwaldis. Vulkanism Hocheifelis lõppes umbes 15–20 miljonit aastat tagasi, samal ajal, kui Siebengebirges.
Vulkanism Lääne- ja Ida-Eifelis on erinevalt Hocheifelist palju uuem nähtus kui Siebengebirges ja Westerwaldis. See sai alguse Westeifeli Dauni, Hillesheimi ja Gerolsteini piirkondades umbes 700 000 aastat tagasi ning lõi tuhavulkaanide,šlakikoonuste,maaride ja kraatrite aheliku, mis kulges loodest kagusse. Noorimad maarid on vaid veidi vanemad kui 11 000 aastat.
Ida-Eifelis algas vulkanism umbes 500 000 aastat tagasi tänase Laachi järve piirkonnas; see ulatus Neuwiedi basseinini lõunas ja ületas Reini idas. Vulkaanide poolt toodetudbasaltlaava, pimsstuffi ja tuhatuffi kogus oli siin palju suurem kui Lääne-Eifelis. Ida-Eifeli vulkanism lõppes tohutu purskega, mille tagajärjelmagmakamber tühjenes kokku varises, luueskaldeera. TänaneLaachi järv tekkis kaldeerasse. Pursetest tekkinud tuhka saab tänapäeval õhukese kihina tuvastada kogu Kesk-Euroopas ja kuniBornholmini.
Vulkanismi põhjustabmagma, mis kas tõuseb otse maapinnalevahevöö ülemistest piirkondadest või koguneb enamikul juhtudel mitmekümne kilomeetri sügavusesmaakoore alla magmakambrisse, millest magma tõuseb ebaregulaarsete ajavahemike järel ja põhjustab vulkaanipurskeid. Arvatakse, et Eifeli vulkaanilisus on osaliselt põhjustatud Eifeli tulipunktist, kohast, kusvahevöö sügavusest tõuseb kuum materjal pinnale, ja osaliselt sulatõusuga maakoore sügavatel murdudel. Uuringud on näidanud, et vulkanism on endiselt aktiivne; Eifeli piirkond tõuseb 1–2 mm aastas ja seal on väljuvaid gaase, näitekssüsihappegaas (CO2)Laachi järves.
Eifel asub atlantilises kliimavöötmes, kus on suhteliselt palju sademeid; mõõdukalt külmad ja pika lumega talved; ja suved, mis on sageli niisked ja jahedad. Valitsev tuule suund on läänest/edelast. Hocheifeli tuule- ja vihmavarjus valitseb suhteliselt kuiv ja leebem kliima. Siberi külm õhk Eifeli kõrgematel kõrgustel mõjutab ilmastikuolusid vähem, kuna Atlandi ookeani lähedus Eifelile toob Eifelisse mahedama mereõhu ka talvel.
Pikaajalisi keskmisi vaadates on isegiSchnee-Eifelis talvel ainult üheksa järjestikust päeva lumikate, sest külmakraade enam ei ole. Täis lumikate on aga keskmiselt 70 päeva, kuna kõrgemal kõrgusel on lume sagedus suhteliselt kõrge (võrdluseks:Bitburg 35 päeva,Maifeld 30 päeva), kuid lumesaju tase on aasta-aastalt erinev. Lume paksus varieerub keskmiselt 15–60 cm. Niiske atlantiline kliima võib põhjustada äärmuslikke erinevusi: 2. märtsil 1987 oli EifelisWeißer Steinil 227 cm lund.
Keskmine temperatuur kõige külmemal kuul (jaanuaris) on –1,5 °C kõrgema, +1,5–2 °C jalamil. Pakast on keskmiselt 110 päeva, kui temperatuurid mägismaal on alla 0 °C ja keskmiselt 30–40 'jääpäeva', kui temperatuur ei tõuse üle 0 °C. Kõige soojema kuu (juuli) temperatuur on kõrgematel aladel ainult 14 °C. Sademete tase langeb märkimisväärselt läänest itta mäestike vihmavarju tõttu. Nii saabSchneifel sademeid keskmiselt 1200 mm (Hautes Fagnes: 1400–1500 mm), Maifeld aga keskmiselt vaid 600 mm.
Bioklimaatilised tingimused Eifelis on soodsad. Kuumusstressi ja õhuniiskust on suvel harva. Eifelis on selgelt ergutav kliima; kõrgemaid kõrgusi peetakse väga stimuleerivaks. Eifel on puhta õhu piirkond, kus õhusaaste on väga madal. Kuumadel päikesepaistelistel päevadel on kohapeal maapinna osooni kontsentratsioon suurenenud.
Rooma keisririigi ajal oli kogu mäestik Reini, Maasi ja Moseli jõe vahelArduenna silva ("kõrge mets"). Vanim kirje nimest "Eifel" ilmub allesvarakeskajal. PärastLääne-Rooma keisririigi kokkuvarisemist tekib tänapäeva Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa territooriumilFrangi riik. See jagunesgaue (ladina:pagi). Üks neist,Eifelgau, hõlmasErfti,Urfti,Kylli jaAhri jõe lähtepiirkonna, s.o. valdavalt tänapäeva Eifeli põhja- ja loodejalami roomlasteArduenna silva idaosas. Eifelgaust läänes asusArdennengau, mille nimi tuletatiArduenna silvast.
Pärast Frangi riigi lõppu jätkati vanagaue nime kasutamist rahvakeeles. Sajandite jooksul nimetati üha suuremat piirkonda Eifeliks. Täna kutsutakse kogu mäestiku saksakeelset osa Reini, Maasi ja Moseli vahel Eifeliks (sealhulgas mitmed alad väljaspool Saksamaad, vaataBelgia Eifel), samal ajal kui prantsuskeelset osa Belgias ja Prantsusmaal nimetatakseArdennideks.
Müller/Schnetz (1937) usuvad, etdiftongi jasilbi-fel vahelt on-n- välja langenud. Saadud tüvivormAnfil võiAnfali tähendaks siis "ala, mis pole nii tasane".An- oleks siis eesliide ja-fali, mis on seotud slaavipoljega ("väli"), tähendab "tasandikku" või "nõmme".
W. Kaspers (1938) järeldabin pago aquilinse säilinud vormist tüvivormiaku-ella, akwella ja osutab selle kujunemisele nimeks "Eifel" järgmises järjestuses:aquila >agfla >aifla >eifla >Eifel.Akuella tuleneb eelsaksa ajast ja tähendab "tippudega maa".
Mõlemad väited, nagu mitmed teisedki, on väga vaieldavad. Kõige veenvam on Heinrich Dittmaieri väide (1961). Dittmaier tuletas selle algselt germaaniAi-filist. Teisele komponendile vastabVille, mis on tänapäeval Erfti, Swisti ja Reini vahelise harja nimi. VarianteVele,Vile jaViele võib sageli leida kohanimedest naguVeler Weg võiVeler Pfad. Erinevalt tänapäevasest sõnastVille on frikatiivne kaashäälik "Eifelis" kõva. Selle eest vastutas arvatavasti heliai- ja-fil vahel, mida võrdsustasf, võib-ollaf,k,ch,d,t. Dittmaier usub, et puuduv heli olik võich, kusjuures "Eifel" läks algselt tagasiAik-fili.Aik/Aich on ka tamme nimi (Eiche) ja täpsustab tüvisõnaville. Tuginedes sellele, et see oli kaetud tammedega, sai Eifelit (=Eich-Ville) eristada teisestVillest, seda nime kasutatakse täna endiselt Erftil. KuidVille algse, ajaloolise ja isegi praegu taimestiku üle domineerib tammesegamets.
Ka "Ville" tähendus on vaieldav. Dittmaier annab kolm võimalikku seletust: "soine piirkond", "tasandik, nõmm" ja "nõmmemaa", mis kõik viiksid geoloogia ja taimestiku harmooniasse.
Teise väite kohaselt on nimi veelgi vanem ja võib-olla keldi päritolu. Kölni lähedal leiti altar, mis oli pühitsetudMatronae Aufaniae keldi jumalannadele, mida austati voolava veega. Tees, et nimi "Eifel" tuleneb sellest allikast, ei ole lõplik, kuid see on veenev; Eifel tähendaks siis "veemaad" või "vesiseid mägesid".
Väljakaevamised näitavad, et rauda töödeldi jubarauaaja "Hunsrück-Eifeli kultuuris", millele Eifel oma nime andis. Esimene sulatushütt Alpidest põhja pool ehitatiLa Tène kultuuri ajal 5. sajandil eKrHillesheimis.Bitburgi lähedal on raua sulatuskoht, kus Rooma ajal sulatati ja töödeldi metalli peaaegu tööstuslikul viisil. Rooma ajal oli Eifel oluline majanduspiirkond. Selle maavarasid (pliid,tsinkpagu, rauda, lubjakivi ja ehituskive) kaevandati ja kaubandus sai kasu pikkadestRooma ühendusteedest naguRooma tee Trierist Kölni, mis ületas Eifeli.
Kaevandamis- ja sulatustööd koos nõudlusega sulatusahjude ja puusöe järele, suur nõudlus ehituspuidu ja küttepuude järele ninglaevaehitus, mis oli levinud 19. sajandini, viisid metsade peaaegu täieliku raadamiseni. Tegelikult tuleb Eifelit 1800. aasta paiku ette kujutada heina- ja nõmmemaastikuna, kus karjatati loomi, eriti lambakarju. Samal ajal oli elanikkond üha enam vaesunud, kuna vilets põllumaa ei andnud rikkalikku saaki. Isegi pärast kaevandamis- ja sulatustööde langust 19. sajandi teises pooles elanike olukord ei paranenud. Lisaks oli Eifel Prantsuse vägede marsitee kõikvõimalikesse sõjateatritesse. Nad nõudsid kohalikelt elanikelt söödaraha, mis põhjustas edasist vaesumist, nagu näitavadKottenheimi andmed.
Preisimaa võim algas 1815. aastal, kuid sotsiaalsetes oludes ei muutunud see eriti palju: Eifel kui keisririigi vaene perifeerne piirkond ("Preisimaa Siber") pakkus huvi ainult sõjalistel põhjustel. Preisi ametnike ja ohvitseride, peamiselt protestantide jaoks oli puhtalt katoliku Eifeli piirkonda lähetamine justkui karistus. Maastik aga muutus, kui Preisimaa viis läbi süstemaatilist metsa uuendamist, ehkki okaspuudega, mis ei olnud piirkonnale tüüpilised.
19. sajandil kannatas Eifeli piirkond tugevate näljahädade käes, eriti aastatel 1816/17, 1847 ja 1879/80, ning 1853. aasta memorandumis märgitakse, et"Paljud Eifeli elanikud ei tea ühtegi muud toitu kui kartul ja leib, mis koosneb kaerahelbe ja kartuli segust. Võib liialdamata öelda, et kaks kolmandikku kogu elanikkonnast naudib liha ainult üks kord aastas". Kohutava toiduseisundi tagajärjed olid ainult liiga ilmsed:"Aastal 1852 oli ainult 10% kõigist värvatud isikutest sõjaväeteenistuseks kõlblikud".
Viljatu pinnase ja karmi kliima tõttu, mis viis ikka ja jälle kehva saagini, olid paljud põllumehed võlgu. 1879/80. aasta näljatalve aruannete kohaselt valitsesSaksa Riigis siiski solidaarsuslaine ja 1883. aastal loodi "Eifeli fond", mille kaudu koguti 18 aasta jooksul 5,5 miljonitriigimarkamaaparanduseks, viljatu maa metsastamiseks ja maa konsolideerimiseks.
Pikka aega takistas majandusarengut teede ja radade halb seisukord. Kuid Saksa keisririigi, Belgia ja Luksemburgi vahelise piiriäärse asukoha tõttu (marsitee Prantsusmaale) ehitati Saksamaa keisririigi asutamisest saadik paljuraudteeliine, mis teenisid sõjalis-strateegilisi eesmärke. See transporditeede parendamine elavdas ka turismi.Nürburgringi ehitamine teenis 1920. aastatel ka majandusarengut.
Eifeli piiriala ei säästnud kaTeine maailmasõda.Siegfriedi liini ehitamisele järgnesid septembrist 1944 kuni jaanuarini 1945 vägivaldsed lahingud ja Ardennide rünnak, eriti Põhja-Eifelis, mis veel näitab sõja pärandit: vanade punkrite varemed ja tankitõkete osad. EritiHürtgeni metsa lahingus, kus läänes peeti suurimate kaotustega lahingut, annavad sõjakalmistud - nagu Vossenackis - sõja julmadele sündmustele tunnistusi.
Suurel osal Eifelist on piiratud taristu ja suuri tööstuspiirkondi peaaegu pole. AinultPellenzisNeuwiedi basseinis on tööstus tugevamalt esindatud. Põllumajandus on piiratud teatavate orgude ja madalama tasandiga (eritiSüdeifeli,Voreifeli jaMaifeldi osades). Suur osa talusid on muudetud tallirajatised, millest mõned pakuvad rajasõitjatele ööbimist ja hobuste hooldamist.
Kaevandamine toimub endiselt Eifeli piirkonnas.Mayenis kaevandab Rathscheck Schieferi ettevõte Moseli jõe Katzenbergi ja Margareta kildakaevandustes kildast katusekivisid ningRalingenisSaueri jõel Luksemburgi piiri ääreskipsi. Südeifelis, eriti Wehreri kausis, ammutatakse vulkaanilistsüsihapet.
Eifeli piirkonna paljudes kohtades onpimsi,basaldi ning muude kivimite ja mineraalide kaevandamisel pikaajaline traditsioon. Näiteks Dauni, Gerolsteini ja Hillesheimi vahel (stVulkaneifeli südames) on 11x12 km alal 17 aktiivset šahti. Elanikel ja kohalikel omavalitsustel, keda kavanduse laienemine mõjutab (alates 2012. aasta juulist), pole praktiliselt mingit mõjuvõimu, kuna see põhineb vanalkaevandusõigusel.
On tõendeid selle kohta, etrauaajal töödeldi Eifelisrauda. Esimesed sulatusahjudAlpidest põhja pool rajatiLa Tène kultuuri ajal 5. sajandil eKrHillesheimis.Bitburgi lähedal on rauasulatusahi, kus Rooma ajal sulatati ja töödeldi metalli peaaegu tööstuslikul viisil. Eifel oli selleks ajaks juba oluline majanduspiirkond. Selle maavarasid (plii,tsinkpagu,raud,lubi ja ehituskivid) kaevandati ja kaubandus sai kasuRooma teedest, naguRooma tee Trierist Kölni, mis läbis Eifeli.
Sulatamiseks vajaliku puidu ja vooluveekogude rohkus, mis olid hädavajalikud vasaraveskite ja lõõtsade valmistamiseks ja käitamiseks, võimaldasid Eifelil olla oluliseks piirkonnaüleseks majanduspiirkonnaks isegi hiliskeskajal. Ligikaudu 10%Euroopas toodetavast rauast pärines Eifelist. Sellega kaubeldiTrieri jaKölni turgudel.
Teada on palju mineraalveeallikaid, mida siin vulkaanilise mineviku tõttu sageli leidub. Suurimad villijad onGerolsteiner Brunnen jaApollinaris. Ühe Saksamaa suurima pruulikojaBitburgeri peakontor ja tootmishooned asuvadBitburgis Eifelis.
PärastTeist maailmasõda onturismi majanduslik tähtsus suurenenud; ning seda ergutasid näiteks Eifeli määramine 1. jaanuaril 2004 rahvuspargiksrahvuspargiks (Eifeli rahvuspark), samuti Vulkaneifeli loodusloo taristu. Lisaks onEifelpark ning mitmedmaarid ja järved populaarsed turismisihtkohad. Talvel on mõnel mägismaal võimalusi talispordiks, näiteksSchwarzer MannilPrümi lähedal,Weißer SteinilHellenthali lähedal võiRohrenisMonschau lähedal. Motospordi fännide jaoks tuntud sihtkoht onNürburgring oma kuulsaNordschleifega. Teineturismi- jageoloogiline sihtkoht onDeutsche Vulkanstraße, mis ühendabGeopark Vulkanland Eifeli vaatamisväärsusi. Samuti on arvukalt mägesid ja künkaid, millel on head vaatekohad, samuti mitmeid matkaradu. Matkaturismil on ka märkimisväärne majanduslik tähtsus, nagu kajastub matkakülaliste ööbimiste kasvavas arvus ja rajavõrgu järkjärgulises laienemises. LisaksEifelsteigi rajale, mis avati 2009. aastal ja kulgebAachenist üle EifeliTrieri, on seal temaatiliste ja ringradade lai võrgustik.
Nürburgring, üks maailma kuulsamaid võidusõiduradasid. Raja põhjasilm (Nordschleife) on tuntud kui Roheline põrgu (Grüne Hölle), selle pika, raske ja ohtliku raja tõttu läbi kohaliku metsa.
.JPG)
.jpg)
