 | Artiklis ei ole piisavaltviiteid. Palun aita väiteid kontrollida javiiteid lisada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(Mai 2024) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
.jpg)
Eesti taasiseseisvumine ehkEesti iseseisvuse taastamine oliEesti Vabariigide facto taastamine 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusegaEesti riiklikust iseseisvusest.
Eesti iseseisvus taastati rahvuslikult meelestatud isikute üsna ettevaatliku (eriti alguses), kaalutletud ja järjekindla poliitilise tegevusega. Iseseisvuse taastamine algas 1970.–1980. aastail ja kulmineerus aastail 1987–1991, kui toimusid olulised toetavad, suunavad ning lõpuks otsustavad sündmused.
17. juunil 1940okupeeris NSV Liit Eesti. Järgnenud dramaatiliste sõjasündmuste egamaailmasõja lõpule järgnenudNõukogude okupatsioonirepressiivsetestotalitarismi tingimustes ei õnnestunud Eesti iseseisvust tegelikkuses taastada.
1974. aastal jõudisÜhinenud Rahvaste OrganisatsiooniEesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde märgukiri ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile, milles paluti abi Eesti omariikluse taastamiseks. Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde programmiliste dokumentide arutelu käigus oli kujunenud välja suund taasiseseisvumisele.[viide?]
1979. aastal saatsid 45Eesti,Läti jaLeedu kodanikku märgukirjaÜROpeasekretärile ningNSV Liidu,Saksamaa LV,Saksa DV jaAtlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele. Märgukiri sisaldas nõuet avalikustadaMolotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastadaBalti riikide iseseisvus.[viide?]
22. septembril 1980 lahvatasid Tallinnas Kadrioru (toona Dünamo) staadionil toimunudjalgpallimängu järel spontaanselt Nõukogude-vastasedkoolinoorte rahutused, mis jätkusid meeleavaldustega 1. oktoobril. Väljaastumised olid ajendatud Nõukogude Liidu venestavast hariduspoliitikast, aga ka nõukoguliku ühiskonnakorralduse üldisest allakäigust.
28. oktoobril 1980 valmis "Avalik kiri Eesti NSV-st" (tuntud ka kui "40 kiri") mis pandi teele nädal hiljem. Kirja esimese versiooni koostasJaan Kaplinski.[1] 40 allakirjutanud haritlast püüdsid kaitstavenestamise taustaleesti keelt ja mõni nädal tagasi meeleavaldustes osalenud koolinooriNõukogude okupatsioonivõimude omavoli eest. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogiNLKP kohaliku allüksuseEKP-ga.[viide?]
24. veebruaril 1985 toimusidEesti NSV XI Ülemnõukogu valimised. Ülemnõukokku valiti 285 saadikut, neist 186 ehk 65% olid eestlased ning 96 slaavi ja kolm muude rahvuste esindajad. (Eelmises koosseisus oli eestlasi 73%.) Saadikutest 82% olidNLKP liikmed, liikmekandidaadid võiÜLKNÜ liikmed (eelmises koosseisus oli neid 81%). Hoolimata vähenenud eestlaste osatähtsusest näitas XI Ülemnõukogu mõne aasta pärast vajalikku otsustusvõimet Eesti sõltumatuse küsimustes.
23. augustil 1987 toimus TallinnasHirvepargis esimeneomaalgatuslik poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis. Meeleavalduse eesmärk oli nõuda avalikultMolotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning pakti tagajärgede likvideerimist.[viide?]
26. septembril 1987 ilmusTartu ajalehesEdasi "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele" (kaIME janelja mehe ettepanek). Kirjutise autoriteks olid märgitudSiim Kallas,Tiit Made,Edgar Savisaar jaMikk Titma. Pakuti välja majandusprogrammi idee, kuidas Eesti NSV peaks saavutama majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus.[viide?]
2. veebruaril 1988 (Tartu rahu 68. aastapäeval) toimus Tartus meeleavaldus, mille miilits jõuga laiali ajas.[2]
24. veebruaril 1988 (Eesti Vabariigi 70. aastapäeval) toimus Tallinna kesklinnas Tammsaare pargis rahvakogunemine.
1. ja 2. aprillil 1988 toimus Toompea lossisEesti NSV loomeliitude ühispleenum, mille ametlik eesmärk oli arutada loomeliitude osaNLKP XXVII kongressi otsuste täitmisel ja XIX üleliiduliseks parteikonverentsiks valmistumisel.[3] Selle asemel kritiseeriti Eesti NSV valitseva ladviku tõrjuvat hoiakutperestroika jaglasnosti suhtes ning demokratiseerimise aeglust. Nõuti Eesti üleviimist isemajandamisele, oma kodakondsuse kehtestamist, Eesti NSV suveräänsust. Resolutsiooni 19. punktis avaldati rahulolematust Karl Vaino ja Bruno Sauli tegevuse üle.[viide?]
13. aprillil 1988 tegiEdgar Savisaar ETV otsesaates "Mõtleme veel" ettepaneku luuaRahvarinne.
.jpg)
4. juunil 1988 algasidTallinna vanalinna päevad, mille raames toimusidTallinna lauluväljakulöölaulupeod, kus lehvitati just äsja lubatuks muutunud sinimustvalgeid lippe. Öölaulupeod on läinud ajalukku rahvuslike meeleavaldustena ning sealt on tekkinud ka mõiste "laulev revolutsioon".
15. juunil 1988 saabusid TallinnaNLKP Keskkomitee sekretär Nikolai Sljunkov jaVaino Väljas, kellest sai järgmisel päevalNLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusegaEKP Keskkomitee uus esimene sekretär. 16. juunil vormistas EKP Keskkomiteepleenum Karl Vaino tagandamise ja valis VäljaseEKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks.[4] Karl Vaino läks tööle Moskvasse.
17. juunil 1988 toimus Tallinna lauluväljakulRahvarinde korraldatud meeleavaldus, kus osales 75 000 – 100 000 inimest. Üritus oli kokku kutsunud NLKP 19. kongressi delegaatide saatmiseks Moskvasse.
11. septembril 1988 toimusTallinna lauluväljakul Rahvarinde korraldatud üritus "Eestimaa laul", kus osales üle 100 000 inimese.[5][6] See olilaulva revolutsiooni põhisündmusi. Esitati avalikult poliitilisi nõudmisi ja kuulati ning lauldi isamaalisi laule. Ühes kõnes nõudisTrivimi Velliste esimest korda avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.[7] Esines kaHeinz Valk, kes ütles seal muuhulgas oma kuulsaks saanud lause "Ükskord me võidame niikuinii!"
16. novembril 1988 võttisEesti NSV Ülemnõukogu vastu "Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest", millega deklareeris oma seaduste ülimuslikkustEesti NSV territooriumil. Ülemnõukogu võttis vastu kapõhiseaduse muudatuse, mille järgi on Eesti NSV õigusaktid ülimuslikudNSV Liidu õigusaktide suhtes[8][9] ningresolutsiooni liidulepingust.[viide?]
.jpg)
23. augustil 1989[10] korraldati koos Läti ja Leeduga ühine massimeeleavaldusBalti kett (läti keelesBaltijas ceļš, leedu keelesBaltijos kelias) Ürituse eesmärk oli näidata maailmale Baltimaade vabadustahet ning juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile.[viide?]
6. detsembril 1989 võttisEesti NSV Ülemnõukogu vastuseadluse, millega taastati 1. jaanuarist 1990Eesti haldusjaotuses maakonnad (tollasterajoonide piiridega).[11]
1. veebruaril 1990 võeti Eesti NSV-s kasutuseleostukaardid. See oli tingitud tarbekaupade süvenevast puudusest NSV Liidus ja vajadusest kaitsta kohalikku tarbijat nõukogude "kaubaturistide" eest. Ostukaartidega astuti ka lühike samm iseseisvama majanduskorralduse suunas ning kohalikudtäitevkomiteed said usaldusväärsed elanike nimekirjad.
24. veebruaril 1990 toimusid rahvaalgatuse tulemuselEesti Kongressi valimised. Kongressi algkoosseisus oli 499 hääle- ja 43 sõnaõiguslikku liiget. Viimased olid valitud Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast.
11.–12. märtsil 1990 toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Kongressi esimene istungjärk. Kongressi liikmed valisid enda hulgast täidesaatva organiEesti Komitee. Selle esimeheks valitiTunne Kelam. Eesti Kongressi peaeesmärk oli taastada Eesti Vabariik selle seaduslike kodanike poolt õigusliku järjepidevuse alusel.[viide?]
18. märtsil 1990 toimusidEesti NSV XII Ülemnõukogu valimised. Need olid esimesed üldjoontes demokraatlikud ülemnõukogu valimised. Esimest korda said konkureerida eri poliitiliste liikumiste ja vaadete esindajad. Ülemnõukogu 105 kohale kandideeris 392 inimest. Valimisaktiivsus oli 78,2%. Valituks osutunud saadikuist olid 73 iseseisvus- ja 27 impeeriumimeelsed. Neli kohta oli määratud NSV Liidu sõjaväe esindajaile. Ülemnõukogu esimeheks valitiArnold Rüütel ja juhatajaksÜlo Nugis.[12] Ülemnõukogu uus eestimeelne koosseis võimaldas astuda samme Eesti iseseisvuse taastamise suunas.
30. märtsil 1990 esimesele istungile kogunenud Eesti NSV XII Ülemnõukogu võttis vastu otsused, millega kinnitas, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 17. juunil 1940 ei ole katkestanud Eesti Vabariikide jure (õiguslikult), tunnistas NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis alates selle kehtestamisest ja kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks.
8. mai 1990 otsustas Eesti NSV Ülemnõukogu lõpetada Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamise ning taastas ametliku nimetuse "Eesti Vabariik".
11. mail 1990 kohtus valitsusjuht Edgar Savisaar MoskvasBoriss Jeltsini, NSV Liidu siseministriVadim Bakatini ja kaitseministriDmitri Jazoviga.
14. mail 1990 allkirjastas NSV Liidu presidentMihhail Gorbatšov seadluse, millega tunnistati kehtetuks Eesti NSV Ülemnõukogu poolt 30. märtsil 1990 vastu võetud otsusEesti riiklikust staatusest.[13]
_Interrinde_lahkumine.jpg)
15. mail 1990 toimus ToompealInterrinde meeleavaldus, mille käigus sajad vihased meeleavaldajad tungisid punalippude all Toompea lossi õue.ValitsusjuhtEdgar Savisaar otsustas rahva poole pöörduda. Eesti Raadio otse-eetris palus ta eestlasi appi:"Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!". Valges saalis andsid sõjatehaste juhid Ülemnõukogu juhatajale Ülo Nugisele üle ultimaatumi, milles nõuti Eesti NSV sümboolika kohest taastamist.
16. mail 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti valitsemise ajutise korra alustest.
19. mail 1990 kuulutas NSV Liidu president seadlusega kehtetuks seaduse Eesti valitsemise ajutise korra alustest (mille Eesti Ülemnõukogu oli 16. mail 1990 vastu võtnud).[14]
1. augustil 1990 kirjutasid Eesti valitsusjuhtEdgar Savisaar ja NSV Liidu siseministerVadim Bakatin alla kokkuleppele, millega läksSiseministeeriumEesti valitsuse alluvusse.
6. augustil 1990 tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu NSV Liidu relvajõudude viibimise Eesti territooriumil rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks.
7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse, millega võetiriigilipuna ja-vapina kasutusele kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp ja -vapp. Ülemnõukogu tühistas samal päeval Eesti NSV õigusaktid Eesti NSV riigilipu ja riigivapi kohta, tunnistas kehtetuks 16. novembril 1988 vastu võetud resolutsiooniliidulepingu kohta ning otsustas korraldada Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhtedTartu rahulepingu alusel.
22. oktoobril 1990 kehtestasEesti Vabariigi Ülemnõukogu seadusega Eesti Vabariigi majanduspiiri süsteemi ja kontrolli. Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse alusel kontrolliti ja reguleeriti Eesti Vabariigi majanduspiiril sõidukite ja nendega veetavate kaupade liikumist, teostati tollikontrolli kaupade, esemete, raha, väärtpaberite ja väärismetallide sisse- ja väljaveo üle, teostati karantiinikontrolli ning rakendati kuritegevuse vastase võitluse abinõusid.[15]
18. detsembril 1990 kõnelesNSV Liidu Rahvasaadikute KongressilEesti Vabariigi Ülemnõukogu esimeesArnold Rüütel, kes tegi teatavaks, et Eesti ei kirjuta allaNSV Liidu liidulepingule. 12. jaanuaril 1991 kirjutasidVene NFSV Ülemnõukogu esimeesBoriss Jeltsin ja Arnold Rüütel Moskvas alla Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingule, mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ratifitseeris juba 15. jaanuaril 1991. Lepingu järgi tunnustasid Eesti ja Venemaa teineteisesuveräänsust.
13. jaanuaril 1991 moodustas Ülemnõukogu PresiidiumEesti Vabariigi Erakorralise Kaitsenõukogu, kuhu kuulus kolm liiget:Arnold Rüütel,Edgar Savisaar jaÜlo Nugis. Erakorralise Kaitsenõukogu moodustamine oli ajendatud samal päeval Leedu pealinnasVilniuses toimunud veresaunast, kus NSV Liidu sõjaväelased ja julgeoleku eriüksusAlfa ründasidVilniuse teletorni kaitsjaid.
13. jaanuaril sõitisBoriss JeltsinTallinna, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Kohtumisel võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimeesAnatolijs Gorbunovs), Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimeheVytautas Landsbergise volitatud esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutadaEesti,Läti jaLeedu valitsust.
14. jaanuaril 1991 toimus Toompeal meeleavaldus, kus nõuti Eesti valitsuse tagasiastumist ja Eesti Ülemnõukogu laialisaatmist. Seda nõudmist toetasid oma streikidega Tallinnas ja Narvas asunud üleliidulise alluvusega ettevõtete impeeriumimeelsed töötajad.
25. jaanuaril 1991 võttis USA Kongress vastu resolutsiooni Balti riikide iseseisvustaotluste toetuseks.
11. veebruaril 1991 võttisIslandi parlament (Althingi ehk Althing) vastu resolutsiooni, milles avaldati toetust Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumisele ning rõhutati selle saavutamist rahumeelsete läbirääkimistega.
1. märtsil 1991 asus senise miilitsa asemel tööleEesti politsei.
3. märtsil 1991 toimus Eestisreferendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses.[viide?] Referendumist võttis osa 82,86% hääleõiguslikest elanikest. Iseseisvuse taastamise poolt anti 737 964 (77,83%) ja vastu 203 199 (21,43%) häält. Kehtetuks tunnistati 6967 hääletussedelit.
23. juulil 1991 esitasid Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe linnade võimud nõude anda Kirde-Eestile eristaatus. Selles nõudes võis näha vene impeeriumimeelsete katset õhutada piirkondlikku ja rahvuslikku eraldumist (nagu Transnistria-Gagauusia konfliktisMoldovas).
19. augustil 1991 algasNSV LiidusRiikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatudriigipöördekatse. See oli ajendatudNõukogude Liidu Kommunistliku Partei tagurliku tiiva rahulolematusestperestroika ja NSV Liidu nõrgenemise suhtes.[viide?]
Riigipöördekatse alguses viidi Moskvasse sõjaväeüksused soomukite ja tankidega ning tänavatel blokeeriti liiklust. Samal ajal võtsid riigipöördes osalejad valve alla puhkusel olnud NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi, kuid kätte ei õnnestunud saada Boris Jeltsinit, keda peagi tänavatele valgunud rahvas asus kaitsma.
1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusPihkva dessantdiviisipolk soomukitega Tallinna ja üritas hõivatateletorni. Vabatahtlikud asusid julgestamaToompead ning raadio- ja telemaja.Rahvarinne korraldasVabaduse väljakul meeleavalduse, kus nõuti Eestile iseseisvust.[viide?]
Pikemalt artiklisOtsus Eesti riiklikust iseseisvusestKuus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikut (kristlikud demokraadid eesotsasMart Laari jaIllar Hallastega) olid alguses riikliku iseseisvuse otsuse vastu. Alalhoidliku hoiakuga olid nnEKP tiiva 14 sõltumatut demokraati, shJaak Allik,Indrek Toome jaMikk Titma.[16] Hiljem otsustas mõni neist poolt hääletada.[17] Vastased põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?", Jaak Allik aga ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?"[16]
20. augustil kell 23:03 oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 105 saadikust kohal 70.[viide?] Otsuse poolt hääletas 69 saadikut, vastaseid ega erapooletuid ei olnud.Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.[16][17]20. augustil kell 23.03 kinnitasÜlo Nugis haamrilöögiga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.[16]
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus põhines Eesti Vabariigi järjepidevusel rahvusvahelise õiguse subjektina. Otsus oli kooskõlastatud Eesti Komiteega.[18] Otsustati ka moodustadaPõhiseaduse AssambleeEesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning korraldada Riigikogu valimised 1992. aastal uue põhiseaduse alusel.[19] Põhiseaduse Assamblee koosseis kujundati "delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskoguEesti Kongressi poolt".[19]
Tagantjärele onEesti Vabariigi Ülemnõukogu jaEesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist peetud oluliseks sündmuseks.[20][21]Paul-Eerik Rummo sõnul oli niihästi pragmaatiliselt kui ka puht-riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.[22]
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Ülemnõukogu otsustas "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust". See eeldab, et õiguslik järjepidevus ei olnud vahepeal katkenud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kasutada Eesti puhul "esimene vabariik" ja "teine vabariik", mida Prantsusmaa eeskujul on mõnikord tehtud.[viide?]
Eeltoodud seisukohaga ei nõustu sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare jaKeskerakonna algatusel on hakatud tähistama 20. augustil Eestitaasiseseisvumispäeva.[viide?]
21. augustil 1991 kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi, misjärel stabiliseerus ja varsti normaliseerus üldine olukord ka Eestis.
22. augustil tunnustasIsland esimesena Eesti Vabariiki.
24. augustil tunnustasVene NFSV Eesti iseseisvust.
6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvustNSV Liidu Riiginõukogu.
17. septembril võeti EestiÜhinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.[viide?]
Ebaõnnestunud riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutas välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis presidentMihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.[viide?]
Juunis 1992 korraldati Eestisrahareform, millega vahepeal tohutu inflatsiooniga väärtuse kaotanud Vene rublad vahetatiEesti kroonide vastu.[viide?]
28. juunil toimunudreferendumil kiitis rahvas suure ülekaaluga heaks uueEesti põhiseaduse.[viide?]
20. septembril 1992 toimusid esimesedRiigikogu valimised pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Samal päeval toimus kapresidendivalimiste esimene voor.[viide?]
Juulis 1993 nurjati lõplikult 1991. aastast vindunud impeeriumimeelsete gruppide separatismipüüded Kirde-Eestis. Seda aitas korraldada kohapeale saadetud valitsuse eriesindaja Indrek Tarand.[23]
26. juulil 1994 kirjutasid Venemaa presidentBoriss Jeltsin ja Eesti presidentLennart Meri Moskvas alla Venevägede Eestist väljaviimise lepingule. 30. juulil 1994 allkirjastati Eesti ja Venemaa kokkulepe Paldiskis asunud VenePaldiski mereväebaasi likvideerimiseks.
NSV LiiduõigusjärglaseVenemaa Föderatsioonirelvajõud lahkusid lõplikult Eestist 31. augustil 1994.