| Edward Grey | |
|---|---|
 | |
| Suurbritannia välisminister | |
| Ametiaeg 10. detsember 1905 – 10. detsember 1916 | |
| Eelnev | Henry Petty-Fitzmaurice |
| Järgnev | Arthur Balfour |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | 25. aprill 1862 London,Inglismaa, Suurbritannia |
| Surmaaeg | 7. september 1933(71-aastaselt) Fallodon,Inglismaa, Suurbritannia |
| Erakond | Liberaalne Partei |
| Abikaasa | Pamela Wyndham (1922–1928) |
| Sugulased | Grey suguvõsa |
| Alma mater | Balliol College (Oxfordi Ülikool) |
Edward Grey, esimene vikont Grey of Fallodon (25. aprill 1862 – 7. september 1933) oliSuurbritanniapoliitik. Ta kuulusLiberaalsesse Parteisse ning juhtisesimese maailmasõja ajastulSuurbritannia välispoliitikat.
Grey pooldassotsiaalliberalismi ning oli aastatel 1905–1916Suurbritannia välisminister (rekordiliselt pikk ametiaeg).[1] Ta uuendas 1902. aastal sõlmitudBriti-Jaapani liitu 1911. aastal. Tema poliitika põhimõte oli kaitstaPrantsusmaadSaksa agressiooni eest, samas sõlmimata prantslastega siduvat liitu. Ta toetas Prantsusmaadesimese Maroko kriisi (1905–1906) jaAgadiri kriisi ajal (1911). Tema saavutus oli ka 1907. aastaBriti-Vene konventsioon. Aastal 1913 lahendas ta tüli SaksamaagaBagdadi raudtee asjus. Tema suurim tegu oli pärastjuulikriisi kui ta viis Suurbritannia Saksamaa vastu esimesse maailmasõtta. Ta veenis liberaalide valitsust, et Suurbritannial oli moraalne kohustus kaitsta Prantsusmaad ning hoida ära Saksamaa domineerimineLääne-Euroopas. Pärast sõja algust tema karjäär enam kaua ei kestnud, ta oli välisminister detsembrini 1916. Aastal 1919 oli ta juhtivRahvasteliidu pooldaja Suurbritannias.
Ta on tuntud, kuna oskas juba 3. augustil 1914 hinnata esimese maailmasõja tulevast mõju ja ulatust.[2] Mais 1916 allkirjastas taSykesi-Picot' lepingu.[3] Aastal 1916 kaotas ta aadlikutiitlid, enne seda oli ta kolmas baronet Grey of Fallodon. Pärast seda oli ta 1919–1920suursaadik Ameerika Ühendriikides ja 1923–1924Liberaalne Partei juhtlordide kojas.