Edgar Degas leiutas niinimetatud märjapastelli. See on tehnika, milles peensusteni viimistletud pastelljoonistus kastetakse ülevee võipiimaga. Selle tulemusena sulavad toonid kokku ja pilt tundub olevat maalitud.
Edgar Degas sündis Pariisis viielapselise pere esiklapsena. Tema isa Augustin de Gas oli pankur ja ema Celestine Musson de Gas oliNew Orleansist päritkreool. Ema suri1847, kui Edgar oli 13-aastane.
Perekonna algne nimi oli Degas, aga kui isa kolis Pariisi ja asutas seal panga harukontori, hakkas ta oma nime ambitsioonikamalt kirjutama. Ka Edgari vend René kasutas nimekuju De Gas, aga Edgar võttis 30-aastaselt tagasi algse nimekuju.
18-aastaselt muutis ta ühe oma toaateljeeks ja 1853 registreerus taLouvre'is kopistina.1855 kohtus taJean Auguste Dominique Ingresiga, keda ta austas. Ingres andis talle soovituse, mida ta hiljem ei unustanud: "Tõmba jooni, noor mees, ja veel rohkem jooni, niihästi elust kui mälust, ning sinust saab hea kunstnik." Sama aasta aprillis võeti ta vastukaunite kunstide kooli (École des Beaux-Arts), kus ta õppisjoonistamistLouis Lamothe'i juures ja oli Ingresi stiili järgides edukas.
"Bellelli perekond" (1858–1867)
1856. aasta juulis reisis taItaaliasse, kuhu jäi kolmeks aastaks. Ta peatus seal oma tädi Laura ja tema mehe, parun Gennaro Bellelli juures, kes oli töötanud ajakirjanikuna ning pärast1848. aasta revolutsiooni, mida ta toetas, pidanud kodulinnastNapolistFirenzesse pagema. Itaalias joonistas ja maalis Degas arvukaltrenessansiaegsete kunstnike teoste koopiaid, aga erinevalt tavalisest valis ta suurematelt teostelt välja mõne üksiku detaili, mis tema tähelepanu köitis: mõne teisejärgulise figuuri või üksnes tegelase pea, mida ta käsitlesportreena.1858 maalis ta ka oma võõrustajatest portree "Bellelli perekond", kus nad on matuseriietuses, sest tädi Laura isa (Edgari vanaisa) oli äsja surnud.
1859 naasis DegasPrantsusmaale.1860 valmisid tal seal ajaloolised maalid "Aleksander jaBukephalos", "Jefta tütar", "SemiramisBabüloni ehitamas" ning "Noored spartalased". Kuid "Bellelli perekond" valmis tal lõplikult alles1867 ja selleks ajaks oli Gennaro Bellelli mitu aastat surnud.1861 külastas DegasNormandias elavat sõpra. Pärast seda oli ta lummatudhobustest ning tema selle perioodi maale ilmestavad hobused ja hobuste võidusõidud.
"Noored spartalased" (1860)
1864. aastal tutvus taÉdouard Manet'ga ning tema kaudu teisteimpressionistide ja nende loominguga. Kuulujutu järgi tutvusid nad Louvre'is, kui mõlemad joonistasid maha samaDiego Velázqueze portreed. Tutvus mõjutas märgatavalt tema loomingut, kuigi ta ise ennast impressionistiks ei pidanud.
Esimest korda osales DegasPariisi Salongi iga-aastasel prantsuse kaasaegse kunsti ülevaatenäitusel1865 maaliga "Sõjastseen keskajal", mis aga suurt tähelepanu ei äratanud. Kuigi ta esines Salongis ka igal järgmisel viiel aastal, ta rohkem ajalooainelisi maale sinna ei esitanud. Näiteksjärgmisel aastal esines ta maaliga "Takistussõit. Kukkunud džoki".
1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks ajaks oli tal ette näidata juba ligikaudu 700 teost.
1870 puhkesPrantsuse-Preisi sõda. Degas andis ennast üles rahvuskaarti ja Pariisi kaitsmine jättis talle maalimiseks vähe aega. Kuidlaskmise väljaõppe ajal leiti, et temanägemine on halb. Kogu edaspidise elu jooksul pidi Degas oma nägemise pärast muretsema.
"Puuvillatööstuse kontor New Orleansis" (1873)
1872 reisis DegasUSA-sseNew Yorki jaNew Orleansi. New Orleansis elas tema ema vend Michel Musson. Pariisi naasis ta1873. aasta veebruaris ja samal aastal valmis talõlimaal "Puuvillatööstuse kontor New Orleansis", kus on kujutatud onupuuvillaga kaupleva ettevõtte kontorit sellepankrotti mineku päeval. Maalil kujutatud isikute hulgas on ka onu ise ja Edgar Degas' kaks venda.1878 müüs Degas selle maaliPau kunstimuuseumile ja see oli ainus maal, mille Degas oma elu jooksulmuuseumile müüs.
1874 suri Degas' isa. Pärimisasjade ajamisel selgus, et vend René on äri ajades sattunud suurtessevõlgadesse. Selleks, et perekonna head nime säilitada, oli Edgar sunnitud müüma oma maja ja kunstikogu, mille oli pärinud. Sellest ajast saati polnud tal muid sissetulekuid peale oma teoste müügi.
Degas pettus Salongis ja selle asemel liitus impressionistidega. Ta oli kõigi impressionistide näituste peamine organiseerija ehkkuraator. Neid näitusi korraldati 8, neist esimene 1874 ja viimane1886. Ühtlasi esitles ta neist kõigil peale ühe oma loomingut.
Kuigi Degas ei pidanud end impressionistiks, kasutas ta oma loomingus (ja mida aeg edasi, seda rohkem) tüüpilisi impressionistide võtteid. Neid oli näha juba varaseski loomingus. Näiteks maalil "Noored spartalased" on vasakul pool tütarlaste rühm, kus nelja tüdruku kohta on üheksa jalga.1868–1869 valmis maal "Édouard Manet ja proua Manet", kus proua jääb poolest saadik kardina või eesriide varju ning sealjuures on just nägu nagu ära lõigatud. Enne impressionismi oleks selliseid asju andestamatuteks vigadeks peetud.
Ometi ei saanud Degas teiste impressionistidega hästi läbi. Tal oli vähe ühistClaude Monet' ja teiste maastikumaalijatega ning ta pilkas neid vabas õhus maalimise pärast. Ta jälestas skandaali, mida impressionistide näitused tekitasid, ühtlasi ei sallinud ta avalikkuse tähelepanu ja enesereklaami, mida teised kunstnikud otsisid. Talle ei meeldinud ka nimetus "impressionism", mida ajakirjandus tema ja teiste tema korraldatud näitustel osalevate kunstnike kohta kasutas. Teistes tekitas vimma jälle see, et Degas võttis impressionistide näitustele näiteksJean-Louis Foraini jaJean-François Rafaëlli teoseid, mida ei peetud piisavalt impressionistlikeks.
"Tantsutund" (1873–1876)
Alates1870. aastatest maalis ta enamjaoltbaleriine. Baleriinid ja hobused ongi saanud Edgar Degas' loomingu nii-öelda visiitkaardiks.
Degas' loomingus oli seda, mis jäi samaks kogu tema elu jooksul. Ta maalis üksnes siseruumides, eelistades ateljeed. Ta kasutas sagelimodelle, aga võis ka mälu järgi maalida. Tema loomingu põhiosa moodustavad figuurimaalid. Maastikumaale on tal vaid mõned ning needki tehtudmälu võikujutlusvõime järgi. Nagu teisedki impressionistid, võis Degas sama motiivi korduvalt maalida, varieerides kompositsiooni ja käsitlust.
Degas oli kaalutlev kunstnik, kelle teosed olid hästi ette valmistatud, kalkuleeritud, läbi harjutatud ja osade kaupa täide viidud. Degas ise selgitas: "Kunstis ei tohi midagi juhuse hooleks jätta, isegi mitteliikumist."
Seevastu paistavad tema muus osas küpses stiilis silma ilmselgelt lõpetamata kohad, isegi muidu tihedalt täis maalitud teostel. Sageli süüdistas ta oma võimetuses maali lõpetada oma silmahäda, aga nii teised kunstnikud kui ka kunstikogujad suhtusid sellesse ettekäändesse skeptiliselt. Kunstnik ise andis selle olukorra kohta vihje siis, kui teatas, et eelistab sadat asja alustada ja neist mitte ühtegi lõpetada, ning tema vastumeelsus oma maale valminuks tunnistada oli üldteada.
Autoportree (1895)
1880. aastate lõpus huvitus Degasfotograafiast. Ta pildistas paljusid oma sõpru, sealhulgas lambivalgel. Mõnda oma fotot, mis kujutas tantsijaid või akte, kasutas ta oma joonistustel või maalidel.
Eluajal avalikustas Degas kõigest ühe omaskulptuuri:1881vahast kuju "Väike neljateistaastane tantsija", mida teist korda näidati avalikkusele alles1920 japronksi valati1922. Tema ülejäänud skulptuurid jäid saladusse kuni kunstniku surmani ja need olid väljas postuumsel näitusel1918. Degas ei valmistanud skulptuure maalimise abivahendiks, vaid ta omistas mõlemale umbes ühesugust tähtsust: "Joonistamine on üks mõtlemise viis, modelleerimine teine."
Pärast Degas' surma avastasid pärijad 150 vahast skulptuuri, neist paljud halvas seisukorras. Nad konsulteerisidvalukoja omaniku Adrien Hébrardiga ja viimase hinnangul kõlbas üksnes pooli neist, 74 skulptuuripronksi valada. Hébrard tegi selle töö oma valukojas ära aastail1919–1936 ja lõpetas selle pisut enne valukoja sulgemist1937, misjärel Hébrard varsti suri.
Alles2004. aastaks oli tehnika sedavõrd arenenud, et ka enamikust ülejäänud Degas' vahaskulptuuridest sai teha pronkskoopia. Nii sai maailm tutvuda veel 73 tema loodud skulptuuriga.
"Absindijoojad" (1876)
Aastate jooksul muutus Degas järjest üksildasemaks. Osalt tuli see tema uskumusest, et kunstnik peab elama üksi ja temaeraelu peab jääma saladusse. Seetõttu elas ta pealtnäha igavat elu. Seltskonnas oli ta tuntud teravmeelsuse poolest, mis võis olla julm. KirjanikGeorge Moore nimetas teda vanaks torisejaks ning Degas kujundas meelega mainet endast kuimisantroobist vanapoisist. Ta ei abiellunud kunagi ja tal polnud lapsi.
Vaadetelt oli Degaskonservatiiv. Ta oli vastu kõigile sotsiaalsetele reformidele ning ta ei austanud ka tehnikasaavutusi, näiteks telefoni.
Degas vallandas ühe oma modellidest, kui sai teada, et see onprotestant. Kuigi ta maalis 1860. aastate lõpusjuute, muutus temaantisemitism 1870. aastatel järjest ilmsemaks.Dreyfusi afäär tugevdas tema antisemitismi veelgi. 1890. aastate keskpaigaks oli ta katkestanud suhted oma kõigi juutidest tuttavatega, ütles avalikult lahti sõprusest kõigi juutidest kunstnikega ja keeldus kasutamast modelle, kellest kahtlustas, et nad on juudid. Ta jäi kuni surmani juudivastase Anti-Dreyfusi ühingu liikmeks.
Degas' iseloomu mõistis hukkaAuguste Renoir sõnadega: "Mis olevus ta küll oli, see Degas! Kõik tema sõbrad on tema juurest ära läinud. Mina olin üks viimaseid, kes temaga jäi, aga isegi mina ei suutnud lõpuks vastu pidada."
1880. aastatel hakkas Degas' nägemine halvenema ja lõpuks ei saanud ta enam nii maalida kui varem. Ta läks1907 üle pastelljoonistustele jaskulptuuridele.1912 lõpetas ta nähtavasti töötamise täielikult, kui tema kauaaegse elumaja lammutamine Victor Massé tänaval sundis ta kolima korterisseClichy bulvaril. Oma elu viimased aastad veetis ta peaaegu pimedana, lonkides päevad otsa mööda Pariisi tänavaid.
Juba eluajal tunnustati Degas'd tähtsa kunstnikuna. Tänapäeval peetakse teda üheks impressionismi rajajatest. Tema osalus teiste oluliste impressionistide elus ja näitustes, tema dünaamiline maalimisstiil, igapäevaelu ja -tegevuse kujutamine ning julged katsetusedvärvidega sidusid ta lõpuks impressionistide liikumisega. Tema maalid, pastellid, joonistused ja skulptuurid on välja pandud paljudes muuseumides.
