Dreamcasti läbimüük oli algul hea, kuid see vähenes, kui turule tekkis rivaal, milleks oli PlayStation 2. Müük vähenes ja SEGA otsustas 2001. aastal Dreamcasti müügiPõhja-Ameerikas peatada ja loobuti täielikult mängukonsoolide tegemisest ja seega on Dreamcast SEGA viimane konsool. Dreamcasti müük jätkusEuroopas jaOkeaanias 2002. aasta lõpuni, samas Jaapanis aga müüdi konsooli 2007. aasta lõpuni ja ka litsentsitud mängude ost jätkus. VastavaltBernie Stolari, endise SEGA Ameerika osakonna presidendi ja tegevjuhi sõnadele Dreamcasti tootmine lõpetati, kuna uus SEGA juhataja tahtis keskenduda tarkvarale.[4]
10,6 miljonit mängukonsooli müüdi üle maailma.
Vaatamata lühikesele elueale on Dreamcast saanud kultuse staatuse oma ajaloo ja funktsioonide tõttu. See oli kaugel oma ajast ees ja on endiselt kõrgelt hinnatud kuionline-mängude konsoolide teerajaja – see oli esimene konsool, millel oli sisseehitatudmodem ja interneti toetusonline-mängude jaoks.[5][6] 2011. aastal on Dreamcast toetatud sõltumatuteMIL-CD-de väljalasetega.[7]
1997. aastal oliSEGA Saturn hädas Põhja-Ameerikas ning SEGA president nõudis Jaapani peakorterilt uue platvormi väljatöötamist. Kahele konkureerivale töörühmale anti ülesandeks konsooli projekteerimine – ühe eesotsas oliIBM-i teadlane Tatsuo Yamamoto ja teise eesotsas SEGA riistvarainsener Hideki Sato.
Sato grupp valis omaprototüübi jaoksHitachi SH4 protsessori arhitektuuri jaVideoLogic PowerVR2 graafikaprotsessori. Yamamoto valis ka oma grupiga SH4 protsessori, kuid3dfx riistvaraga. Esialgu otsustas SEGA kasutada Yamamoto disaini ning mainis 3dfx-ile, et kasutavad nende riistvara oma tulevase konsooli jaoks. Kuid SEGA muutis meelt ning otsustas veidi hiljem, et kasutab PowerVR-i riistvara. See oli tingitud 3dfx tehniliste andmete lekkimisest toona saladuses olnud Dreamcasti kohta, kui SEGA oli deklareerimas omaIPO-d 1997. aastal.[8] Seda käiku nimetati "kõige rumalamaks veaks videomängude ajaloos".[9]
SEGA masinasse ei jäänud ükski operatsioonisüsteem püsima, vaid need tuli iga mänguga plaadilt uuesti laadida. Eeliseks olevat olnud see, et SEGA arendajad saavad alati kasutada operatsioonisüsteemi koos uute funktsioonide ja jõudluse lisaseadmetega. Mõne Dreamcasti kasutatava mängu operatsioonisüsteem töötati välja kõigest kahe aastaga ja koostöös Microsoftiga. See oliWindows CE optimeeritud versioon, mis toetasDirectX-i. VastavaltRichard Doherty sõnadele olevat Microsoft juba algusest peale olnud oma Windows CE-ga Dreamcasti operatsioonisüsteemiks.[10] Dreamcasti käivitamisel kõlava meloodia on loonud Jaapani muusik Ryuichi Sakamoto.[11]
Dreamcast anti välja 1998. aastal Jaapanis. Põhja-Ameerikasse jõudis see 9. septembril 1999, 14. septembril jõudis Dreamcast Euroopasse ja 30. novembrilAustraaliasse. Vaatamata probleemidele, mis kaasnesid väljaandmisega Jaapanis,[6] kulges Dreamcasti jõudmine Ameerikasse edukalt. Ainuüksi USA-s oli ette tellitud 300 000 konsooli[6] ning SEGA müüs kahe nädalaga veel 500 000 konsooli, kusjuures esimese 24 tunni jooksul müüdi 225 132 mängukonsooli. Kiire müügi ja riistvara nappuse tõttu ei suutnud SEGA kõiki tellimusi täita.
31. jaanuaril 2001 teatas SEGA, et Dreamcasti"tootmine lõpetatakse sama aasta märtsis.[16] Viimane mäng, mille SEGA Põhja-Ameerikas välja andis, oli "NHL 2K2", mis ilmus 2002. aastal. SEGA teatas, et tal ei ole plaanis järgmisegeneratsiooni Dreamcasti välja anda. See oli SEGA viimane põige mängukonsoolide valdkonda.
Dreamcasti tootmine lõppes 2001. aastal, siiski jätkus Jaapanis SEGA renoveeritud süsteemide müük ja 2007. aastani anti välja ka uusi mänge. Paljud neist olid algselt välja töötatud koos SEGA NAOMI-ga, nende hulgas ka SEGA lõplik versioon Dreamcasti algusaastatel ilmunudSonic Teami "Puyo Puyo Feverist", mis anti välja 24. veebruaril 2004.[18]
Viimased Dreamcasti konsoolid müüs SEGA Drirecti Jaapani osakond 2006. aasta alguses. Viimased Jaapanis avaldatud mängud olid "Trigger Heart Exelica" ja "Karous".[18]
Kolm ülejäänud NAOMI mängu "Exzeal", "Illmatic Envelope: Illvelo" ja "Mamonoro" pidid olema ka Dreamcasti mängud, kuid mingil põhjusel otsustas SEGA katkestada GD-ROM-i tootmise.[19]
Dreamcast toetab eniselt koduarendajaid. Tootmise lõpetamisest saadik on vabastatud tuhandetes vabavara ja vabalt kasutatavat tarkvara. Isegi pärast 2007. aastat on avaldatud uusi kommertsmänge (GD-ROM-i asemel CD-ROM-il ja ilma ametliku SEGA litsentsita), eriti silmapaistvad neist on "Rush Rush Rally Racing" ja "Last Hope".
Dreamcastil oli omadusi, mis said tulevikukonsoolidele eeskujuks. Kõik mudelid on internetiühendusega, lubades kasutajal internetis sirvida ja mängidaonline-mänge läbi avatud SegaNeti serveri (EuroopasDreamarena) –Xbox Live'i eelkäija. "ChuChu Rocket!" oliSonic Teami esimeneonline multiplayer mäng. "Alien Front Online" oli esimene konsoolimäng, mis võimaldas mängus teiste mängijatega hääle vahendusel suhelda. Samuti oli võimalik laadida alla mängus kasutatavaid esemeid, näiteks tooteid ja missioone sellistele mängudele nagu "Phantasy Star Online" ja "Skies of Arcadia". "Jet Set Radio" (Dreamcasti originaal) populariseeris käsijoonistusesarnast (ingl kcel-shaded) graafikat. "Shenmue" tutvustas laia ulatusega mänge ja "Seaman" oli üks esimesi virtuaalse lemmiklooma mänge, mis oli mõeldud konsoolidele.[20] 2009. aastal nimetasIGN Dreamcasti paremuselt kaheksandaks videomängude tootjaks 25-st.[21]
Süsteemi protsessoriks on 200 MHz SH-4 koosODT 128-bitise graafikajõudlusega, 360 MIPS ja 1.4 GFLOPS (ühekordse täpsusega), kasutades vektorgraafika jõudlust. Graafika riistvaraks on PowerVR2 CLX2kiibistik võimeline 7 miljonikspolügooniks sekundis maksimaalseks esituseks ja trilineaarseks filtreerimiseks. Graafikaefektid sisaldavad pidevat varju,z-puhvritanti-aliasing filtrit, sõltumatut läbipaistvust ja muhkude kaardistamist. Süsteem toetab umbes 16,78 miljonit värvi (24-bitine)ja kuvab põimitud või progressiivset videot 640x480eraldusvõimega.
Heli jaoks kasutatakse Yamaha AICA Soundi protsessorit koos a 32-Bit ARM7 RISCkõvakettaga (töötab 45 MHz-l),[24], 64 kanaliga PCM/ADPCMdosaatorit (4:1 tihendatusega), XG MIDI toe ja 128 sammuliseDSP-ga.
Dreamcastil on 64 MB 16-bit 100 MHz põhiline muutmälu, 8 MB 4 × 16-bit 100 MHz videomälu ja 2 MB 16-bit 66 MHz helimälu.[25] Riistvara toetab VQ tekstuuri tihendamist kummaski asümptootselt 2bpp või isegi 1bpp.[26]
Dremcasti kontrolleril on kaks dokiühendust, et saaks kasutada lisaseadmeid, näiteks VMU-d
Üks tähelepanuväärsemaid Dreamcasti lisaseadmeid oliVGA adapter, mis võimaldab mänge mängida arvuti ekraanil või kõrglahutusega teleris. Teised lisad olid näiteks vibreeriv hüppelaud jaVMU, mis võimaldas sätestada eri mängude jaoks erinevaid funktsioone. Teatud mängude jaoks olid olemas veel lisakontrollerid.
Enamikus piirkondades oli Dreamcastil ka eemaldatav modem. Algsetel Aasia/Jaapani mudelitel ja kõikidelPAL-mudelitel oli edastuskiiruseks 33,6 kbit/s. Konsoolidel, mida müüdi Jaapanis ja USA-s pärast 9. septembrit 1999, oli 56 kbit/s modem. BrasiiliasTec Toy litsentsi alusel toodetud mudelitel ei olnud eraldi modemit. Tavaline modem oli võimalik asendada lairibaadapteriga, mida müüdi eraldi.
Toodeti ka erikaablit, mis võimaldab Dreamcastil suheldaThe Neo Geo Pocket Coloriga,[27][28] aga The Neo Geo Pocket Colorit ei õnnestunud kasutada lääneregioonides. Samuti olid vähe mänge, millele kaabel kasuks tuli.
Alates 2007. aasta novembrist on Dreamcasti 688 mängu kättesaadavad tema mängude teegist ja mitteametlikke, eraldiseisvaid mänge vabastavad praegugi teatud ettevõtted.[29] Mänge müüdi aardekarpides. Euroopas olid aardekarbid kaks korda paksemad kui Ameerikas – tõenäoliselt sellepärast, et mahutada ära paks, mitmekeelne kasutusjuhend. Erinevalt USA aardekarpidest, millel oli tavaliselt üks lahtikäiv kaas, oli Euroopa omadel kaks kaant ja karpi mahtus kaks ketast.
Ametlike mängude hulgas oli ka mänge, mida sai mängida internetis.Online-serverid olid SegaNeti, Dreamarena ja GameSpy võrkudes. Võrgumängude toetus oli eriti suur Jaapanis, kus anti välja ka võrguühilduvaid mänge, näiteks "Tech Romancer" ja "Project Justice". Veebibrauserid on välja töötanud eraldiseisvad firmad naguPlanetweb, et lubada selliste funktsioonide naguJava üleslaadimise, filmide ja hiirekasutuse toetust. Dreamarenas olid sellised mängud nagu "Sonic Adventure" ja "ChuChu Rocket!".
Lühikese tootmisaja tõttu toodeti ainult mõned ametlikud mudelid. Peamised 1999. aastal välja lastud mudelid olid halli värvi. Hilisemate mudelite kõvaketastel oli suurem kaitse piraatluse vastu. PAL-regioonis oli Dreamcasti logo sinine, et vältida kaubamärgi vaidlusi videomängu/DVD tootjaTivolaga, kelle logoks oli ka punane keerd. Teatud piirkondades lasti välja erilisi Dreamcasti mudeleid. Põhja-Ameerikas oli limiteeritud väljalaskeks must Dreamcast, mille kaanel Dreamcasti logo all oliSEGA Sportsi logo, mis sobis kokku kontrollerite peal olevate SEGA Sportsi kaubamärgiga.Electronics Boutique pakkus sinist Dreamcasti oma kodulehel.
Palju oli Jaapani mudeleid, sealhulgas ka "Sakura Taiseni" versioon. "Hello Kitty" versioon anti välja 2000. aastal ja vähesuse tõttu on ta muutunud haruldaseks. Mäng sisaldasklaviatuuri, kontrollerit, VMU-d,hiirt ja "Hello Kitty" mängu. Kaks Dreamcasti limiteeritud versioonil põhinevatCapcomi "Resident Evil Code: Veronicat" – üks neist roosa "Claire Redfieldi" mudel, koos VMU-ga ja teine tumesinine mudel samuti koos VMU-ga, mõlemal oli kaasas ka mängueksemplar. Viimased Dreamcasti mudelid olid kuldset värvi.