Desinformatsioon on eksitav või vale teave, mida levitatakse teadlikult kellegi huvides.Desinformeerimine tähendab tahtlikult teisele osapoolele spetsiaalselt ette valmistatud tõele mittevastava informatsiooni edastamist.
See mõiste leiab kasutust salajase teabehanke ja sellele mitteõigustatud isikute ligipääsu tõkestamisega tegelevate asutuste ja organisatsioonide tegevuse kirjeldamisel.
Termin "дезинформация" pärinebKGB propagandaosakonnast ning selle teemaga hakatiVenemaal tegelema juba 1920. aastatel.[1] See muutus peagi KGB jaoks üheks olulisemaks tegevuseks ning sellele kulutati märkimisväärne osa organisatsiooni eelarvest ja inimtöötundidest.[2]
Ingliskeelsetesse sõnastikesse jõudis mõiste alles 1980. aastate lõpus ja selle laiem teadvustamine lääneriikides leidis aset alles 21. sajandi alguses.
Venemaa on jätkuvalt aktiivne desinformatsiooni levitaja. Näiteks2019.–2020. aasta koroonapandeemia ajal levitati teavet, justkui oleks see viirus inimeste loodud,[3] kuigi selle teke on igati looduslik.[4]
Eesti Päevalehes ilmus 2025. aasta jaanuaris lugu "Simo Kaasik: Russenfrei? Eestikeelne haridus on võõrandamine, mis ei paku vastutasuks midagi"[5] autorilt Simo Kaasikult, kes väitis end olevatOregonis elava kirjaniku ja kriitiku, keda aga tegelikult pole olemas.[6] Sarnane lugu oli varem ilmunud Siimo Kaasiku autorsusega inglise keeles platvormilMedium pealkirjaga "Russenfrei: Estonia's Democracy Charade", mis seadis kahtluse alla Eesti demokraatliku korra.[7] Tekst seostati Venemaa desinformatsioonitegevusega, mis püüabnatsi-Saksamaalt pärinevajudenfrei mõistel põhinevatrussofoobias süüdistavat narratiivi levitada.[8] Väljaanne võttis päev hiljem loo maha ja avaldas vabanduse.[5]
↑Martin J. Manning; Herbert Romerstein (2004), "Disinformation", Historical Dictionary of American Propaganda, Greenwood, lk 82–83,ISBN 978-0-313-29605-5
