Deminutiiv ehkvähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna.
Deminutiivi vastand onaugmentatiiv ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid onhinnangusõnad.[1]
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikultke- võikene-tuletise abil, ntlonksuke(ne) – vrdlonks,hiireke(ne) – vrdhiir,tütreke(ne) – vrdtütar,Jaanike(ne) – vrdJaan.[1]Kuigi deminutiiviliide-ke(ne) on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide-ke(ne) harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.[2]
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada kau-liite abil:poisu,poju,Jaanu (<Jaan),Riku (<Richard),kutsu,notsu, lastekeelsedkätu, kroku,lutu,potu,kõtu,punnu.u-deminutiivide puhul lisab hellust kapalatalisatsioon. Eriti hellitavalt mõjubu- jakene-liite kooskasutus, ntkiisukene,kätukene,laevukene,lapsukene,naisukene,pojukene,Jaanukene,Lumivalguke,rumalukene. Selliseid sõnu nimetataksetopeltdeminutiivideks.
Adjektiividest on võimalik deminutiive moodustadaldane-liite abil, ntlüheldane,pikaldane,vanaldane,väheldane (=väiksepoolne,väiksevõitu).
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust:üliväike,imepisike,ultraväike,pisitilluke,tibatilluke.[1]
Soome keeles on tavalisim deminutiivisufiks-nen, nttyttönen (<tyttö) 'tüdruk',poikanen (<poika) 'poiss',pienoinen (<pieni) 'väike'.
Hollandi keeles on deminutiivide kasutamine väga levinud. Peamisteks deminutiivisufiksiteks on-je-je,tje,-pje,-etje,-kje, ntkopje (<kop) 'tass',duimpje (<duim) 'pöial'. Suulises keeles on võimalikud ka sufiksid-ke,-eke,-ske,-ie.
Lisaks nimisõnadele on hollandi keeles võimalik deminutiive moodustada ka omadus- ja määrsõnadest, ntgroentje (<groen) 'roheline',zachtjes (<zacht) 'vaikselt'.
Hollandi keeles leidub ka selliseid sõnu, millest on kasutuses vaid deminutiivvorm, või mille kasutamine ilma deminutiivsufiksita on ebatavaline, ntsprookje 'muinasjutt',poffertje(s) (väikesed Hollandi pannkoogid).
Deminutiivtuletust peetakse lapse kõnearengu juures oluliseks grammatika harjutamise vahendiks, kuid erinevalt teistest tuletusliidetest, ei ole deminutiivtuletisel lapse sõnavara rikastamise ülesannet. Küll aga hõlbustabu-sufiksi abil deminutiivide moodustamine vormimoodustuse omandamist, nihutades muiduastmevahelduslikud sõnad teise, astmevahelduseta muuttüüpi, kusnimetava jaomastava vorm on ühesugused. On leitud, et vormihomonüümia hõlbustab just arvuka muuteparadigmadega keelte vormimoodustuse omandamist.[3]
- ↑1,01,11,2Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997).Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑Vare, Silvi (1994).Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑Argus, R. (2008).Kuidas eesti laps vormimoodustuse omandab. Oma Keel, 1, 16−26.
