 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(Detsember 2023) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Dekreet on riigipea või valitsuse poolt antud seadus.
Seaduste andmise õiguse saiajutine valitsus tagantjärele 24. novembril 1918 (Ajutised administratiivseadused olid vastu võetud juba 19. novembril 1918). Ka4. juunil 1919 vastu võetudEesti vabariigi valitsemise ajutine kord andis Vabariigi Valitsusele õiguseAsutava Kogu jaSeadusandliku Delegatsiooni istungite vaheaegadel seadusi vastu võtta. See õigus säilis kaKonstantin Pätsi esimesel valitsusel kuni 1. novembrini 1921 (RT 1921, 101, 192).
1932. aasta detsembris andisV Riigikogu volitusseadusegaVabariigi Valitsusele õiguse dekreete anda.
Uuesti sai Riigivanem seaduste andmise õiguse dekreedina 24. jaanuaril 1934 jõustunudpõhiseadusega. Aastail 1935 ja 1936 toimus kogu seadusandlus (ka riigieelarvete andmine) ainult dekreedi teel. Kuni 1937. aastani esitati dekreedid ametis oleva V Riigikogu juhatusele. Vabariigi Presidendi dekreetide andmise õiguse Riigikogu istungjärkude vaheajal sätestas ka1938. aasta põhiseadus.
1992. aasta põhiseadus sätestab riigipea dekreediõiguse seadluse nime all PS §§ 109-110-s. Tegemist on piiratud nn hädadekreedi andmise õigusega – seadluse võib välja anda juhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ning esineb edasilükkamatu riiklik vajadus. Seadlusele peavad andma kaasallkirja Riigikogu esimees ja peaminister, kuid Riigikohus on selgitanud[1], et nende osa piirdub allkirjastamisega. PS sätteid seadlusandlusõigusest täpsustavad Vabariigi Presidendi töökorra seaduse §§ 14–17.
Nõukogude Venemaal ja seejärelNõukogude Liidus reguleeritisünnituspuhkust,vööndiaega jm valitsuse (Rahvakomissaride Nõukogu,Ministrite Nõukogu) dekreetidega[2].
Eesti NSV-s nimetati dekreediks vene keele eeskujul sünnituspuhkust (dekreetpuhkus)[3]. Levinud oli väljenddekreeti minema ehksünnituspuhkusele minema[3]. Eesti NSV-s nimetati dekreediajaks kaMoskva aega ehk vööndiaega.
