 | Artiklis ei ole piisavaltviiteid.(August 2023) Palun aita väiteid kontrollida javiiteid lisada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See artikkel räägib USA filosoofist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata artiklitDavid Lewis (täpsustus). |
| David Lewis | |
|---|---|
_(cropped).webp) | |
| Sünniaeg | 28. september 1941 |
| Surmaaeg | 14. oktoober 2001 (60-aastaselt) |
| Alma mater | |
David Kellogg Lewis (28. september1941Oberlin,Ohio –14. oktoober2001Princeton) oliUSAfilosoof.
Ta oli üks väljapaistvamaidanalüütilisi filosoofe[1], kes on andnud olulise panusemetafüüsikasse,vaimufilosoofiasse,keelefilosoofiasse,matemaatikafilosoofiasse,teadusfilosoofiasse,otsustusteooriasse,epistemoloogiasse,metaeetikasse jaesteetikasse.[2] Ta kirjutas palju kafilosoofilisest loogikast[3].
Lewise vanemad olidOberlini College'i valitsemise professorJohn D. Lewis ja keskaja ajaloolaneRuth Ewart Kelloggs Lewis.
Oberlini keskkoolis õppides kuulas Lewis kolledži keemialoenguid.
Ta õppisSwarthmore College'iskeemiat. Õpingute ajal veetis ta aasta (1959–1960)Oxfordi ülikoolis, kus ta kuulasJohn Langshaw Austini,Gilbert Ryle'i,Paul Grice'i jaPeter Strawsoni loenguid ning tema juhendaja oliIris Murdoch. Pärast seda vahetas ta eriala ning otsustas pühendudafilosoofiale ja nimelt analüütilisele filosoofiale.
Ta läks1962Harvardi ülikoolidoktoriõppesse. Tema juhendaja oliWillard Van Orman Quine.Doktoritööst, milles ta kasutasmänguteooriat keelelistekonventsioonide uurimiseks, kasvas välja raamat "Convention: A Philosophical Study" (1969). Harvardis osales ta ka Austraalia filosoofiJohn Jamieson Carswell Smarti seminaris, millest said alguse tema tihedad sidemed Austraaliaga.
Alates1966. aastast töötas taabiprofessorinaCalifornia Ülikoolis Los Angeleses ning1970. aastastkaasprofessorina ning1973. aastastprofessorinaPrincetoni ülikoolis, mille õppejõuks ta jäi surmani. Aastal1973 ilmus ka tema raamat "Counterfactuals", milles ta analüüsiskontrafaktuaalevõimalike maailmade kaudu ning esitas omamodaalse realismi. Raamatus "On the Plurality of Worlds" ("Maailmade paljusest") avaldas ta osalt oma1984. aastaJohn Locke'i loengute materjali, arendades edasi ja kaitstes modaalset realismi.
Aastatel1971,1975, igal aastal1979–1999 ning lühikest aega2001 viibis Lewis osa aegaAustraalias.
LewiseErdösi arv oli 3.
Ta kannatassuhkurtõve all.2000. aastal siirati talle abikaasa neer. Ta suri suhkurtõve tüsistusena ilmnenudsüdamepuudulikkuse tagajärjel.
Lewise järgi taandubreaalsus täiestilokaalseteloomulike omaduste jaloomulike suheteajalis-ruumilisele jaotumisele: "See on õpetus, et kõik, milles maailm seisneb (all there is to the world) on lokaalsetepartikulaarsete tõsiasjade (matters of particular fact) tohutu mosaiik, lihtsalt üks väike asi ja siis teine." (1986b:ix) Kõik tõed maailma kohtakaasuvad selle jaotumisega. Seda pidas taparatamatuks jaaprioorseks tõeks. Peale selle eeldas ta, et kõik täiesti loomulikud omadused ja suhted selles maailmas on punktisuuruste objektideseesmised omadused jaajalis-ruumilised suhted. Seda ta pidaskontingentseks tõeks[4]. Lewis nimetas sellist kaasumisthume'ilikuks kaasumiseks.
Lihtsama versiooni järgi onloodusseadused lihtsad ja ühtlasi tugevad, st lihtsalt sõnastatavad, kuid maailma kohta palju ütlevad tõed.
Täpsemalt, loodusseadused onüldistused, mis kuuluvad lihtsuse ja tugevuse poolest parimasse tõdede kogumisse.
Peale selle, lihtsust tuleb mõõta niisuguse keele suhtes, milles kõikpredikaadid tähistavad täiesti loomulikke omadusi. Selle nõude tõttu peavad loomulikud omadused olema paika pandud enne seadusi[5].
Tõenäosuslikud seadused ei määra ära, mis tulevikus juhtub, vaid ütlevad, kui suure tõenäosusega miski võib juhtuda. Selliste seaduste analüüsimiseks võtab Lewis peale lihtsuse ja tugevuse kriteeriumi tarvitusele kokkulangemise (fit) kriteeriumi: tõdede kogumil, millest järeldub, et sellel, mis juhtub, oli suurem tõenäosus juhtuda, on parem kokkulangevus kui tõdede kogumil, millest järeldub, et sellel, mis juhtub, oli väiksem tõenäosus juhtuda. Seadused on üldistused, mis kuuluvad tugevuse, lihtsuse ja kokkulangevuse poolest parimasse tõdede kogumisse. Sellest kogumist järelduvadkonditsionaalid kujul "Kui maailma ajalool hetkelt on omadusH, siis sündmuseA tõenäosus hetkelt onx". SündmuseA tõenäosus hetkelt onxsiis ja ainult siis, kui parima tõdede kogumi järelduste seas on konditsionaal kujul "Kui maailma ajalool hetkelt on omadusH, siis sündmuseA tõenäosus hetkelt onx", kusH on kõik tõed maailma ajaloo kohta hetkelt.
1980ndatel ütles Lewis sellest analüüsist ajutiselt lahti, sest ta leidis, et see on vastuolus ühekontseptuaalse tõega, mida ta nimetaspõhimõtteliseks põhimõtteks (Principal Principle). See ütleb, etmõistuspärane toimija seab oma uskumise astmed vastavusse tõenäosustega. Nimelt, kui on antud arvx,propositsioonA, hetkt, mõistuspärane toimija, kelletõendid käivad ainult hetket ja varasemate hetkede kohta, ning propositsioonE, mis käib ainult hetket ja varasemate hetkede kohta ning millest järeldub, etA tõenäosus hetkelt onx, siis toimija uskumise aste, etA, tingimusel, etE, onx. Teiste sõnadega, toimijatel, kellel pole tõendeidt-st hilisemate hetkede kohta, onA uskumise ratsionaalne aste tingimusel, etA tõenäosus onx ning tal on kõik tõendid hetket ja varasemate hetkede kohta,x.
Kui tulevikus juhtub vähetõenäoline sündmus, siis parem kokkulangemine on sellisel tõdede süsteemil, mis näiteks ütleks, et selle sündmuse tõenäosus on 1.
Modaalsuste loomuse küsimuses pooldas Lewismodaalset realismi (ehtne modaalne realism).Võimalikud maailmad onkonkreetsed.Propositsioon onvõimaliksiis ja ainult siis, kui ta ontõene ühes neist maailmadest[6].Indiviididemodaalseid omadusi seletas tavasteteooria abil (et indiviidi kohta teises võimalikus maailmas midagi öelda, tuleb rääkida temavastest tolles maailmas).
Vaimufilosoofias kaitses Lewis algupärastmaterialismi (füsikalismi) versiooni.
Artikkel "Holes" on esitatud dialoogina teemal, kasaugud on olemas.
Ma võin küll öelda, et juustus on augud, aga see ei tähenda, et augud (mis on mittemateriaalsed entiteedid) on olemas. Minu ütlus tähendab lihtsalt, et juust on auklik, ja see ei oleolemasoluväide. Aga siis tekib see raskus, et tuleb tõlgendada ka lauseid, mis väljendavad aukude arvu ja seda, et neid on ühepalju. Kuidas siis on võimalik õppida kõiki neid omadussõnu, mida selle väljendamiseks tarvis on?
Hea küll. Augud on materiaalsed. Aga nad on auke ümbritsevad vooderdised. Siis tuleb küll öelda palju asju, mis on tavalise arvamusega vastuolus, aga see on hind, mis tuleb säästliku ontoloogia eest maksta.
Artiklis "Paradoxes of Time Travel" väidab Lewis, etajaränd onvõimalik. Ajarännu paradoksid näitavad lihtsalt, etvõimalik maailm, kus ajaränd leiab aset, oleks väga kummaline maailm.
Ajarännuga kaasneb aegadevaheline lahknevus. Ajarännu puhul ei võrdu väljumist ja saabumist lahutav ajavahemik reisi kestusega. Kuidas saab olla, et neidsamu kaht sündmust, väljumist ja saabumist, lahutavad kaks mittevõrdset ajavahemikku? Ahvatlev on vastata, et peab olema kaks mittevõrdset ajamõõdet. Aga kui ajarändur külastab oma lapsepõlve aega, siis ta ei jõua ajatasandi sellesse ossa, kus on tema mängukaaslased. Siinkohal jätab Lewis kahemõõtmelise aja sinnapaika.
Maailm on neljamõõtmeline sündmustemuutkond,aeg on üks mõõtmetest, ja loodusseadused teevad aja- ja ruumimõõtmetel (võiajasarnastel jaruumisarnastel mõõtmetel) vahet. (Aeg jääb ühemõõtmeliseks, sest ajasarnased mõõtmed ei ole ortogonaalsed.) Kestvad asjad on ajasarnased triibud, mis koosnevadajalistest osadest (staadiumidest).Muutus on kestva asja staadiumide vahelinekvalitatiivne erinevus. Siis see, millel pole ajalisi osi, näiteksarvud ja ühe hetke sündmused, ei saa muutuda. Muutumine ei oleCambridge'i muutus. Minevikku rändav ajarändur on siksakikujuline triip, mis topeldub endal tagasi. Tulevikku rändav ajarändur on väljavenitatud triip. Hetkega rändav ajarändur on murdunud triip.
Aeg ise ehk välisaeg erineb ajaränduri isiklikust ajast, mida jämedalt öeldes mõõdab tema käekell. Käekell ei pruugi õigesti aega näidata. Isiklikku aega tuleb defineerida funktsionaalselt: sel on teatud roll ajaränduri elus sisalduvate sündmuste mustris. Tavalise inimese elul on reeglipärased staadiumid. Ajaränduri puhul ei ole need staadiumid tavalisel kombel vastavuses välisajaga. Aga ajaränduri staadiumidele saab ainult ühel viisil (kui mitte arvestada nullpunkti suvalist valikut) omistada koordinaadid nõnda, et see on kooskõlas tavalise staadiumide järjekorraga välisajas. Koordinaatide omistus, mis sellise kooskõla tagab, on ajaränduri isiklik aeg. See ei ole tegelikult aeg, kuid sel on ajaränduri elus sama roll nagu tavainimese elus ajal. See on ajaga nii sarnane, et me võime sellest rääkides kasutada ajasõnavara. Me võime seega lahkuva ajaränduri kohta vastuoludeta öelda: "Varsti on ta minevikus." Me peame silmas, et üks tema staadium on tema isiklikus ajas pisut hilisem, kuid välisajas palju varasem kui see staadium, mis on lause lausumisega samaaegne. Me saame omistada asukohti ajaränduri isiklikus ajas ka teda ümbritsevatele sündmustele. "Kaua aega tagasi Caesar varsti sureb": ajaränduri praegusest staadiumist pisut hilisem staadium tema isiklikus ajas on samaaegne Caesari surmaga. Isikliku aja omistust võib laiendada isegi sündmustele, mis ei ole samaaegsed ühegi tema staadiumiga. Kui ta maetakse Vana-Egiptuses kolm välisaja päeva pärast tema surma ja tema surma lahutab sünnist kolm kalendriaastat ja kümme isikliku aja aastat, siis võib öelda, et tema matus toimub kolm kalendriaastat ja kümme aastat ja kolm päeva tema isiklikus ajas. Ja kõrvalseisja saab tõeselt öelda kolm aastat tagasi lahkunud ajaränduri kohta: "Võib-olla ta rändab praegu Triiase ajastu üksildaste soolajärvede ääres." Välisaja vahemikke võib võrrelda kaugustega linnulennul ja isiklikku aja vahemikke kaugustega lookleval teel. Ajaränduri elu on nagu mägiraudtee. Koht kaks miili ida pool võib ka olla koht üheksa miili allateed läänesuunas. Tegu ei ole sõltumatute mõõtmetega. See, kui kaugel on koht teel, sõltub tema asukohast kolmemõõtmelises ruumis, ja samamoodi sõltuvad sündmuste asukohad isiklikus ajas nende asukohtadest ühemõõtmelises välisajas. Sündmusel ajaränduri elus võib olla tema isiklikus ajas mitu asukohta. Kui ta siirdub minevikku, siis ta võib-olla saab iseendaga rääkida. Vestluses osalevad tema kaks staadiumi, mis on tema isiklikus ajas lahus, kuid välisajas üheaegsed. Võib ka juhtuda, et sündmustele, mis ei ole välisajas üheaegsed, omistatakse isiklikus ajas sama asukoht, või õigemini, vähemalt üks ühe asukohtadest on sama mis vähemalt üks teise asukohtadest. Kui ajarändur iseenesega räägib, siis paistab, nagu eri inimesed räägiksid teineteisega. Tema kaks täielikku staadiumi asuvad samal ajal eri kohtades. Miks ma peaksin siis pidama teda üheks isikuks? Küsimus on eriti terav siis, kui ajaränd toimub ühe hetkega, nii et ajarändur moodustab katkise kriipsu, mis koosneb mitmest omavahel sidumata lõigust. Siis on loomulik viis võtta iga lõiku eri isikuna. Siis ei ole ükski neist ajarändur, kõik peale ühe haihtuvad õhku, kõik peale ühe ilmuvad õhust ning üks ilmuvana ja teine haihtuvana on väga sarnased. Miks see ei ole vähemalt sama hea kirjeldus kui see, mille järgi kõik lõigud on ühe ajaränduri osad? Asi on selles, et neid ajaränduri staadiume või lõike ühendab samasugune vaimne järjepidevus ja sidusus nagu kõiki teisi inimesi. Vahe on ainult selles, et ajarändur on sidus ja järjepidev ainult oma isikliku aja suhtes. Muutus on põhiliselt järkjärguline, ja järske muutusi ei toimu liiga palju korraga. (Võib jälgida ka asukoha muutust välisajas. See võib muutuda isikliku aja suhtes katkeliselt, kui sellega ei kaasne liiga palju teisi katkelisi muutusi.) Kokkuvõttes ei ole liiga palju muutust. Ning sidusus ja järjepidevus ei ole juhuslikud: neid seletab asjaolu, et omadused igal staadiumil sõltuvad põhjuslikult omadustest vahetult eelnevatel staadiumidel, ja see sõltuvus kaldub asju samana hoidma. Viimane nõue välistab võltsajarännu: deemon tekitas keskealise Fredi, mõne aja pärast ta suri; hiljem sündis Sam, kelle deemon hävitas, kui ta oli saanud selliseks nagu Fred tema tekitamise hetkel.
Ajaränd minevikku toob paratamatult kaasa ajas tagurpidi mineva põhjustamise. Kui on olemas lokaalsed (kuid ainult lokaalsed) tagurpidi põhjustamised, siis võivad olla olemas kakausaalsed silmused. Silmuse igal sündmusel onpõhjuslik seletus silmuse teiste sündmuste kaudu. Silmus ise ei pruugi olla põhjustatud ega seletatav. Silmuse seletamatus on eriti märkimisväärne, kui põhjuslikud protsessid edastavad infot. Oletame, et ajarändur räägib oma nooremale minale, kuidas ajamasinat ehitada, ja seda infot mujalt ei saa. Kust info tuli ja mis selle silmuse põhjustas? Vastust ei ole. See on veider, kuid mitte võimatu. Ka Jumal, Suur Pauk, universumi lõpmatu minevik ja triitiumi aatomi lagunemine on põhjuseta ja seletamatud.
Selgitades isiklikku aega, eeldas autor, et meil on õigus vaadelda teatud staadiume ühtainust isikut moodustavana. Selgitades, mis ühendab staadiumid üheksainsaks isikuks, eeldas ta, et nende jaoks on antud isikliku aja järjekord.Isik olemine ja isiklik aeg tuleks õigupoolest defineerida koos. Oletame, et on antud isikustaadiumide agregaat, mis kandideerib isik olemisele, ja koordinaatide omistus, mis kandideerib selle isiku isiklikuks ajaks. Kui staadiumid rahuldavad autori tsirkulaarses seletuses antud tingimusi, siis staadiumid moodustavad isiku ja koordinaatide omistus on tema isiklik aeg.
Võidakse väita, et ajarännu võimatus ilmneb siis, kui me ei küsi mitte, mida ajarändur teeb, vaid mida ta saab teha. Tundub, et ajarändur ei saa minevikku muuta, sest minevikuhetked on muutumatud. Ometi aga paistab, et ta saaks teha tegusid, mis muudavad minevikku, kui ta neid teeks. See on vastuolu, järelikult ei saa olla minevikku külastavat ajarändurit.
Tim vihkab oma vanaisa, kelle edukas relvaäri pani aluse varandusele, mille eest Tim ehitas ajamasina. Tim läheb minevikku ja püüab vanaisa tappa. Ta saab seda teha, aga ometi ei saa, sest see muudaks minevikusündmusi, mis ei saa muutuda, sest neil pole ajalisi osi. 1921. aasta sündmused kas on või ei ole ajatult, et Tim tapab vanaisa. Ei ole kahte 1921. aastat. Ka olevikku ja tulevikku ei saa keegi muuta. Saab ainult muuta olevikku ja tulevikku aktualiseerimata viisilt tegelikule viisile. Ja see ei ole tegelik muutus, erinevus järjestikustes tegelikkustes. Ja ka Tim saab minevikku muuta sel viisil. Nii Tim ei tapa vanaisa. Midagi tuleb vahele. Mitte et ta ei saaks (ei suudaks) teda tappa. Sageli meil ei õnnestu see, mida me suudame. Peale võime on tarvis õnne. Vastuolu ei ole, sest "saab" on kahemõtteline. See, et Tim vanaisa tookord tapab, on koosvõimalik paljude faktidega, kuid mitte näiteks sellega, et vanaisa ei tapetud. See, kas Tim saab vanaisa tappa, sõltub sellest, milliste faktidega me kooskõlastame.Fatalistid (parimad neist) on filosoofid, kes võtavad faktid, mida me peame irrelevantseteks, kui me ütleme, mida keegi saab teha, maskeerivad need kuidagi teist laadi faktideks, mida me peame relevantseteks, ning väidavad siis, et me saame teha vähem, kui me arvame, õigupoolest, et polegi midagi, mida me saame teha kuid ei tee. Fatalist väidab, et ma ei saa mitte teha seda, mida ma tulevikus teen, sest see, mida ma teen, oli juba sadu aastat tagasi tõsi. Lewis väidab vastu, et see on irrelevantne fakt tuleviku kohta, mis maskeeritakse relevantseks faktiks mineviku kohta. Tavalistel juhtudel me ei lase end eksitada. Aga ajarännu ja etteteadmise puhul me ei ole nii kindlal pinnal, nii et meid on kergem eksitada, ning kasutada on uusi vahendeid, näiteks isiklik aeg.
Fatalist ütleb: kui Tim vanaisa varitseb, siis ta teab (vähemalt kui ta järele mõtleb), et see tal ei õnnestu. Ta teab, et ajarändur ei saa minevikku muuta. See mida teatakse, ei saa olla väär. Nii et tapmise õnnestumine ei ole koosvõimalik ka oleviku faktiga, et ta teab, et see ei õnnestu. Lewis vastab, et Timi etteteadmine on fakt, mis ei käi täielikult hetke kohta. Selle saab jagada kaheks osaks: fakt, et ta usub, et tapmine ebaõnnestub, ja fakt, et see uskumus on mittejuhuslikult õige. Ainult teine fakt ei ole tapmise õnnestumisega koosvõimalik, aga ainult esimene fakt käib täielikult hetke kohta.
Kui oletada, et Tim tapab vanaisa, ja jätta ülejäänud lugu muutmata, siis saame muidugi vastuolu. Kui teha kontrafaktuaalne oletus ja jätta kõik muu muutmata, siis tekib vastuolu. Kontrafaktuaalse oletuse puhul tuleb hoopis jätta ülejäänud asjad muutmata nii palju, kui see on ilma vastuoluta võimalik. Siis on võimalik saada täiesti kooskõlalised vastused küsimusele: mis siis, kui Tim oleks vanaisa tapnud? Siis poleks osa loost tõsi olnud. Võib-olla Tim oleks olnud kellegi teise ajarändurist lapselaps. Võib-olla tema vanaisa oleks tapetud ja siis imeliselt ellu äratatud. Võib-olla Tim ei oleks olnud ajarändur, vaid keegi, kes oli loodud eimillestki koos võltsmäluga. Raske on öelda, mis on Timi loo kõige väiksem revideering, mis teeb tõeseks, et Tim tapab vanaisa, kuid kindlasti pole see vastuoluline lugu, milles tapmine leiab ja ei leia aset. Sellepärast on revideerimata loo järgi väär, et kui Tim oleks vanaisa tapnud, siis vastuolud oleksid tõesed.
Mis vahe oleks, kui Tim rändaks hargnevas ajas? Oletame, et Timi loo võimalikus maailmas aegruumi muutkond hargneb; harud ei ole eraldatud ei ajaliselt ega ruumiliselt, vaid mõnel muul moel. Tim ei rända mitte ainult ajas, vaid ka ühest harust teise. Ühes harus Timi eeldataval tapmise ajal pole, vanaisa elab, Tim sünnib, kasvab üles ja haihtub ajamasinas. Teine haru lahkneb esimesest, kui Tim ilmub minevikus ja tapab vanaisa ning vanaisast ei jää ei järglasi ega varandust. Sellest hetkest alates lahknevad harud üha enam. See lugu on tõesti kooskõlaline, sest tapmine ja mittetapmine jäävad eri harudesse, ja selles loos hoiab Tim ära iseenda sündimise ühes harudest. Aga see ei ole lugu, kus vanaisa tapmine nii toimub kui ka ei toimu: see lihtsalt toimub, kuigi ainult ühes harus. Ja see ei ole lugu, kus Tim muudab minevikku. Sündmused alates vanaisa tapmisest ühes harus sisaldavad mõlema haru sündmusi, mis eksisteerivad koos kuidagi ilma vastastikuse toimeta. Jääb tõeseks, et Timi elu kõikidel isiklikel aegadel, isegi pärast tapmist, vanaisa ühes harus jääb elama ja teises tapetakse.
Harvardis õppides tutvus taStephaniega, kellest sai tema abikaasa. Nad olid abielus Davidi elu lõpuni, käisid koos konverentsidel ning kirjutasid koos kolm artiklit.