Dante pärines perest, mis oli lojaalnegvelfidele, kes pooldasidpaavstivõimu. Ühtlasi võitlesid gvelfidgibelliinide vastu, kes toetasidSaksa-Rooma keisrit. Dante isa oli Alaghiero või Alighiero di Bellincione. Pärast seda, kui gvelfid olid1260 kaotanudMontaperti lahingu, polnud isa tabanud mingid repressioonid ja seda on tõlgendatud kaheti: nii nõnda, et tal olid eriti tähtsad toetajad ja kõrge staatus, mis teda vaenamisest päästsid, kui ka nõnda, et ta oli nii tähtsusetu isik, et teda polnud põhjust Firenzest pagendada.
Dante ema Bella pärines tõenäoliselt Abatide perest ja suri siis, kui Dante veel 10-aastanegi polnud. Isaabiellus uuesti Lapa di Chiarissimo Cialuffiga. Pole kindel, kas nad juriidiliselt abiellusid, sest leskedele kehtisid neis asjades piirangud, kuid nad elasid koos ning neil sündis kaks last, Dante poolvend Francesco ja poolõde Tana (Gaetana).
Kui Dante oli 12-aastane,kihlati ta mõjukast Donatide perest pärit Manetto Donati tütre Gemma di Manetto Donatiga. Sel ajal oli tüüpiline, et perekonnad kihlasid üksteisega nii noori lapsi. Ei kihluse ega abiellumise täpne aeg ole teada. Kuid 1301. aastaks oli neil sündinud kolm last: pojad Pietro ja Jacopo ning tütar Antonia. Hiljem sündis neil veel poeg Giovanni.
Dante oli juba 9-aastaseltarmunudBeatrice Portinarisse, keda ta nägi üksnes kahel korral elus. Beatrice oli Dantest aasta noorem, sündinud1266, abiellus1287pankuri Simone dei Bardiga ja suri1290.
Dante kirjutas hulga Beatricele pühendatudsonette, aga oma naist Gemmat ei maininud ta iialgi üheski oma teoses.
Dante võitles11. juunil1289Campaldino lahingus gvelfideratsaväes. Selles lahingus said gvelfid gibelliinide üle otsustava võidu. Pärast seda said gvelfid võimu Firenzes endale. Aga selleks, et osaleda avalikus elus, tuli kõigepealt astuda mõnegildi liikmeks. Gilde oli tollal linnas hulganisti, aga Dante valisarstide jaapteekrite gildi. Järgmiste aastate jooksul on Dante nime korduvalt üles märgitud Firenze nõukogude istungitel sõnavõtja ja hääletajana, aga kuna suur osa neist dokumentidest, eriti aastaid1298–1300 käsitlev osa, on kaduma läinud, siis ei ole Dante osaluse tegelikku määra linna valitsemises enam võimalik kindlaks teha.
Gvelfid jagunesid kohe pärast võitu gibelliinide üle kaheks fraktsiooniks: mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Mustad gvelfid soovisid paavsti otsest kontrolli linna üle, valged seevastu suuremat iseseisvust. Esialgu olid Firenzes võimul valged gvelfid ja nad pagendasid mustad gvelfid.1301. aastal otsustas paavstBonifatius VIII Firenze vallutada ja määras seda tegemaCharles de Valois, kes oliPrantsusmaa kuningaPhilippe IV vend. Firenzel oli häda käes ja nad saatsid delegatsiooniRooma lepitust otsima. Esialgu kuulus delegatsiooni hulk liikmeid, aga Bonifatius saatis teised saadikud laiali ja pidas läbirääkimisi üksnes Dantega. Kuid juba1. novembril 1301 vallutas Charles de Valois koos mustade gvelfidega Firenze ja hulk valgeid gvelfe tapeti. Dante jäi ellu, sest ta pidas parasjagu Roomas läbirääkimisi.
Mustad gvelfid pagendasid Dante kaheks aastaks ja käskisid tal maksta suure trahvi. Dante ei maksnud midagi, esiteks sellepärast, et ta pidas trahvi ebaõiglaseks, ja teiseks sellepärast, et mustad gvelfid olid nagunii kogu tema Firenzesse jäänud vara konfiskeerinud. Seetõttu asendasid mustad gvelfid tema karistuse igavese pagendusega.
Seejärel elas DanteVeronas ja konspireeris mustade gvelfide kukutamiseks, kuid kõik vandenõud kukkusid läbi reeturite tõttu, kes olid salaorganisatsiooni imbunud. Alles1310 tungis Itaaliasse Saksa-Rooma keiserHeinrich VII, kes Firenze1312 vallutas. Dante kirjutas talle, paludes tal mustad gvelfid hävitada. Dante nägi Heinrichis teistKarl Suurt, kes toob Põhja-Itaaliasse kindla võimu, aga Heinrich suri juba1313 ja Dante ei jõudnudki Firenzesse tagasi.
1318 kutsus vürstGuido Novello da Polenta DanteRavennasse, kus Dante elaski surmani. Dante suri tõenäoliseltmalaariasse, millesse nakatus diplomaatilisel missioonilVeneetsiasse.Ravennasse Dante ka maeti. Firenze küll soovis ta säilmeid endale saada, kuid see ei õnnestunud. Ometigi 1829. aastal ehitatiSanta Croce basiilikasse talle haud. Haud on siiani tühi. Seoses Dante 700. surma-aastapäevaga avaldaspaavstFranciscus25. märtsil2021 apostelliku kirja "Candor lucis".
"Põrgu". Üheksas laul. Tõlkinud ja järelmärkus: Aleksander Kurtna, Harald Rajamets – Looming1965, nr 5, lk 762–766
Maailmakirjanduse lugemik,1993 (5., 10. ja 33. laul)
"Jumalik komöödia. Purgatoorium". 27. ja 28. laul. Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets; kommenteerinudÜlar Ploom – Vikerkaar2008, nr 1/2, lk 21–37
"Purgatoorium". Esimene laul. Tõlkinud Harald Rajamets; kommenteerinudÜlar Ploom – Looming 2008, nr 4, lk 551–560
"Jumalik komöödia. Purgatoorium." Tõlkinud Harald Rajamets, kommentaarid ja saatesõna kirjutanud Ülar Ploom –Tallinna Ülikooli Kirjastus 2016,ISBN 9789985588123
Rudolf Gutmann, "Dante Alighieri. Pidulik kõne Dante Alighieri 600-aastase surmapäeva pühitsemisel Tartu Ülikooli aulas 14. sept. 1921", Tartu1921, 42 lk
Aleksander Kurtna, "Elav Dante" –Keel ja Kirjandus 1965, nr 5, lk 298–301
Villem Alttoa, "Dante Alighieri. 700. sünnipäeva puhul" – Looming 1965, nr 5, lk 760–761
"Dante rehabiliteeriti" (sõnum) – Looming1966, nr 5, lk 829
Ülar Ploom, "Aquino Thomas ja Dante: kognitiivsed ja representatiivsed mudelid" (poeemi "Jumalik komöödia" analüüs) – Vikerkaar1998, nr 4/5, lk 110–121
_-_Facade.jpg)
