Danelaw[ˈdeɪnˌlɔ] ehkDanelag (inglise keeles kaDanelagh;vanaingliseDena lagu;[1];taaniDanelagen) oli aastatel 865–954Inglismaa osa, kus kehtisidanglosakside seaduste üle domineerinudtaanlaste seadused. Nimi on päritAnglosaksi kroonikast.
Vanainglise keele sõnaDene ehk 'taanlased' viitab tavaliselt igat tüüpiskandinaavlastele. Kuigi enamus sissetungijatest olid tõepoolestvanapõhja keele idapõhja murret rääkinud taanlased, kuulus nende hulka ka keele läänepõhja murret rääkinudnorralasi.[2] Danelaw vastandubläänesaksi õigusele jaMercia õigusele. Tänapäeva ajaloolased on terminit veidi laiendanud, andes sellele geograafilise tähistuse. Alad, kus Danelaw kehtis, asuvad Inglismaa põhja- ja idaosas.
Danelaw pärineb küll9. sajandist, milviikingid oma valdusi laiendasid, kuid selle nimega on seda geograafilist piirkonda esmamainitud11. sajandil. Kui Skandinaavia rahvaarv ja produktiivsus kasvas, asusid viikingitest võitlejad, kes olid lähedalasuvatelBriti saartel varandust ja kuulsust otsinud, Anglosaksi kroonika järgi "kündma ja endid ülal pidama" (kanne aasta 876 kohta).[3]
"Danelaw" võib tähistada nende õiguslike kokkulepete ja määratluste kogu, mis loodi läänesakside kuningaAlfred Suure ja taanlaste sõjapealikuGuthrumi (ka Guðrum) vahelistes lepingutes, mis pandi kirja pärast viimase kaotustEdingtoni lahingus. Aastal886Alfredi ja Guthrumi leping formaliseeriti, määrates kindlaks nende kuningriikide piirid koos klauslitega rahulike suhete kohta inglaste ja viikingite vahel. See kultuuride kokkupõrge mõjutas ka Inglismaal kõneldud keelt ja tekkisid inglise-vanapõhja murded.[4]
Danelaw' ala hõlmas laias laastus 14 krahvkonda (shire):York,Nottingham,Derby,Lincoln,Essex,Cambridge,Suffolk,Norfolk,Northampton,Huntingdon,Bedford,Hertford,Middlesex jaBuckingham.[5][6][7]
Taanlaste rünnakud Briti saarte rannajoonele algasid ligikaudu aastal 800 ja toimusid lainetena. Aastal865 maabusid taanlased rüüstamise asemel suure sõjaväegaidaanglite kuningriigis, eesmärgiga vallutada Inglismaa neli anglosakside kuningriiki. Mitmete Taani pealike sõjaväed olid koondunud ja neid juhtisid legendaarse viikingipealikuRagnar Lodbroki pojadHalfdan Ragnarsson jaIvar Ragnarsson.[8] Ühinenud sõjaväge on annaalides nimetatudSuureks paganate armeeks.[9] Pärast rahu tegemist kohaliku idaanglite kuningaga liikus paganate armee edasi põhja. Aastal867 vallutasid nadNorthumbria ja selle pealinna Yorki, alistades nii hiljuti troonilt tõugatud kuningaOsberti kui usurpaatorÆlla. Seejärel panid taanlased Northumbria troonile oma marioneti: inglase, kellest sai valitseja nimeEcgberht I all.[10]
Wessexi kuningasÆthelred ja tema vend Alfred viisid oma sõjaväeNottinghamis viibinud taanlaste vastu, kuid viimased keeldusid oma kindlustusi maha jätmast. Mercia kuningasBurgred leppis seejärel taanlaste juhi Ivariga kokku rahus: taanlastele jäi Nottingham vastutasuks selle eest, et nad jätavad ülejäänud Mercia rahule.
Taanlased jätkasid oma sissetungi Ivar Ragnarssoni juhtimisel869. aastal, alistadesHoxne küla juuresEast Anglia kuningaEdmund Märtri ja vallutasid tema kuningriigi.[11] Vennad Æthelred ja Alfred püüdsid taas Ivarit peatada, rünnates taanlasiReadingi juures, kuid nende sõjavägi löödi suurte kaotustega tagasi. Taanlased asusid neid taga ajama ja7. jaanuaril871 alistasid Æthelred ja AlfredAshdowni lahingus omakorda taanlased. Taanlased taandusidHampshire'iBasingi külla, kus Æthelred neid taas ründas. Seekord võitsid lahingu taanlased ja Ivar suutis lisada sellele võidule märtsikuus järgmise võiduMeretumi lahingus (Marton tänapäevasesWiltshire'i krahvkonnas).
871. aasta23. aprillil kuningas Æthelred suri ja tema järglaseks Wessexi kuningana sai ta vend Alfred. Tema sõjavägi oli nõrk ja selleks, et taanlastega rahu teha, oli ta sunnitud Ivarile tribuuti maksma. Selle rahu ajal pöördusid taanlased põhja ja ründasid Merciat. See sõjakäik kestis aastani874 ja selle jooksul suri nii taanlaste pealik Ivar kui ka Mercia juht Burgred. Ivari järglaseks sai Guthrum, kes sõjakäigu Mercia vastu ka lõpule viis. Kümne aastaga saavutasid taanlased kontrolli East Anglia, Northumbria ja Mercia üle ning ainsana jätkas vastupanu Wessex.[12]
Taanlased eesotsas Guthrumiga rikkusid876. aastal aasta varem sõlmitud rahu, vallutadesWarehami jaExeteri kindlused. Alfred asus taanlasi piirama ja kui taanlaste abiväed tormis kaduma läksid, olid nad sunnitud alistuma. Kaks aastat hiljem ründas Guthrum taas Alfredit, üllatades teda rünnakuga temaChippenhamis talvituvatele vägedele. Kuningas Alfredi päästis see, et tagantpoolt tema vägede suunas liikunud teine taanlaste sõjavägi suudeti vähemuses oleva väegaCynuiti lahingus hävitada.[13][14] Lahingu asukoha (Cynuit) üle diskuteeritakse ja välja on pakutud selliseid kohti nagu Countisbury mägiLynmouthi küla lähedal Devoni krahvkonnas, Kenwithi loss BidefordisDevoni krahvkonnas võiSomerseti krahvkonnasBridgwateri lähedal asuv Cannington.[15] Alfred oli sunnitud end mõnda aega varjama, enne kui ta878. aasta kevadel sõjaväe kogumiseks jaEdingtoni all Guthrumi ründamiseks naasis. Taanlased alistati ja nad taganesid Chippenhami, mida kuningas Alfred piirama asus ja kus nad peagi alistuma sunniti. Alistumise ühe tingimusena nõudis kuningas Alfred, et Guthrumristitaks. Tema ristivanemaks sai kuningas Alfred ise.[16]
See rahu kestis aastani884, mil Guthrum taas Wessexit ründas. Alfred alistas järjekordselt Guthrumi ning sõlmitud rahu kodifitseeriti Alfredi ja Guthrumi vahelises lepingus.[17] Leping visandas Danelaw' piirid ja tegi piirkonnas võimalikuks Taani isevalitsemise.[18] Danelaw sümboliseeris Alfredi jaoks võimu kindlustamist ja sellele järgnenud Guthrumi ristiusku pööramine rõhutab selle muudatuse ideoloogilist tähtsust jõudude tasakaalu kohapealt.
Edward Vanem ja tema õde, mercialaste valitsejannaÆthelflæd, vallutasid rea 910. aastatel korraldatud sõjakäikudegaInglismaa keskosas ja East Anglias asunud taanlaste valdused. Mõnel neile alistunud Taanijarlil lubati oma maad endale jätta.[19] Viikingite valitsemisaeg lõppes kuiEirik Verekirves aastal954 Northumbriast välja aeti.
Taanlaste sisserändelainete põhjused olid komplekssed ja seotud tollase Skandinaavia poliitilise olukorraga. Sealjuures toimus sisseränne ajal, mil viikingitest asustajad jõudsid kaHebriididele,Orkney saartele,Fääri saartele,Iirimaale,Islandile,Gröönimaale, Prantsusmaale (Normandia),Läänemere idaossa,Venemaale jaUkrainasse (vtKiievi-Vene riik).[20]
Taanlased ei loobunud oma Inglismaaga seotud plaanidest. Aastatel1016–1035 valitses ühendatud Inglise kuningriigi üleKnud Suur. Koos Taani, Norra ja osaga Rootsist moodustas see KnudiPõhjamere impeeriumi. Pärast Knudi surma sai tema järglaseks Inglismaal poegHarold Jänesjalg. Kui Harold aastal1040 suri, sai kuningaks Knudi poegHardeknud, kes oli ka viimane Inglismaad valitsenud Skandinaavia kuningas. Kuna Hardeknud oli juba ka Taani troonil, ühendas ta seega taas oma isa Põhjamere impeeriumi. Hardeknud suri kahe aasta pärast aastal1042 ja tema surmast kuni aastani1066 läks võimEdward Usutunnistaja näol tagasi inglise liinile.
Edward suri 1066. aasta jaanuaris ilma, et temast oleks jäänud maha ilmne troonipärija, ning trooni haaras seejärel enda kätte Inglise aadlikHarold II (tema isa oli Taani päritolu ülik). Sama aasta sügisel juhtisid kaks rivaalitsevat trooninõudlejat väikese vahega kahte järjestikust sissetungi Inglismaale. Esmalt vallutas Norra kuningasHarald Hardråde septembris Yorki, kuid sai Haroldi vägede pooltYorkshire'is toimunudStamford Bridge'i lahingus lüüa. Seejärel sai aga Harold ise kolm nädalat hiljemSussexis peetudHastingsi lahingus lüüaWilliam Vallutajalt ja detsembris nõustus HaroldBerkhamstedisEdgar Æthelingi kuningaks saamisega; Edgar oli viimane anglosaksist kuningas.
Seadustikus figureeris Danelaw veel nii hilja kui 12. sajandi alguses: ligikaudu aastal1115 koostatud traktaadis "Leges Henrici Primi" viidatakse sellele (koos Wessexi ja Mercia seadustega) kui ühele neist seadustest, mille vahel Inglismaa jagunes.
KuiMagnus Hea oli Norra 11. sajandil Knud Suure valitsemise alt vabastanud, nägid sõlmitud rahulepingu tingimused ette, et kui üks kahest kuningast (Norra kuningas Magnus Hea või Taani kuningas Hardeknud) sureb, pärandab ta oma valdused teisele.
Kui Edward Usutunnistaja ühendatud taani-saksi Inglismaa troonile asus, kogusid norralased kõigil Briti saartel asunud Norra kolooniatel põhineva sõjaväe ja ründasid Edwardi valitsemise all olnud Inglismaad. Norralased toetasid seeläbi nii kuningas Magnust kui ka tema vennaHarald Hardråde nõuet Inglismaa troonile. Pärast seda, kui Edward Usutunnistaja järel asus Inglismaa troonile Harold II, tungis Hardråde Haroldi vennaTostig Godwinsoni toetusel Northumbriasse, kus ta aga Stamford Bridge'i lahingus lüüa sai (kolm nädalat enne seda kui William Vallutaja Hastingsi lahingus Haroldit võitis).
800 − taanlaste rünnakulained Briti saarte rannikule.
865 − Taani ründajad alustasid Inglismaa püsivamat asustamist. VendadeHalfdan Ragnarssoni jaIvar Ragnarssoni juhtimise all olnud taanlased talvitusid East Anglias, kus nad ajutise rahu eest tribuuti nõudsid ja seda ka said. Sealt liikusid nad edasi põhja suunas, rünnates Northumbriat, kus oli parajasti käimas kodusõda troonilt tõugatud kuninga Osberti ja usurpaator Ælla vahel. Taanlased kasutasid kodusõjast tingitud rahutusi Yorki vallutamiseks (mille nad seejärel rüüstasid ja maha põletasid).
867 − pärast Yorki kaotamist moodustasid Osbert ja Ælla taanlaste vastu liidu. Nad korraldasid vasturünnaku, kuid selle käigus tapsid taanlased nad mõlemad ja seadsid Northumbria troonile marionettkuninga. Vastuseks selle eest marssisid taanlaste vastu Wessexi kuningas Æthelred ja tema vend Alfred, kuid taanlased asusidNottinghamis kindlustuste taga ja neid ei õnnestunud lahingusse meelitada. Rahu tegemiseks loovutas Mercia kuningas Burhred Nottinghami taanlastele vastutasuks selle eest, et viimased ülejäänud Mercia kuningriigi rahule jätavad.
868 − taanlased vallutasid Nottinghami.
869 −Ivar Ragnarsson naasis ja nõudis tribuuti East Anglia kuningalt Edmundilt.
870 − kui kuningas Edmund keeldus, alistas Ivar ta lahingus ning vangistas ta Hoxne'i all, lisades ka East Anglia sissetungijatest taanlaste poolt kontrollitud alade hulka. Kuningas Æthelred ja Alfred ründasid taanlasi Readingi juures, kuid nad löödi suurte kaotustega tagasi. Taanlased asusid neid jälitama.
871 − 7. jaanuaril jäid Æthelred ja Alfred paigale Ashdowni (Berkshire/North Wessex Downs tänapäeva Oxfordshire'is). Seal seejärel aset leidnud lahingu alguses ei suudetud oma telgis palvetavat kuningas Æthelredi leida ja seetõttu juhtis sõjaväe lahingusse tema vend Alfred. Æthelred ja Alfred suutsid taanlased alistada ja viimaste kaotuste hulka kuulus ka viis ülikut (jarli). Taanlased taganesid ja kindlustasid endBasingis (Basingstoke'i lähedal Hampshire'is) ehk vaid 23 kilomeetri kaugusel Readingist. Æthelred ründas taanlaste kindlustusi, kuid ta löödi põgenema. Seejärel said taanlased peagi veel ühe võidu Meretumi all.
Kuningas Æthelred suri 871. aasta 23. aprillil ja Wessexi troonile asus tema vend Alfred. Enne troonile asumist kaalus ta nende lootusetute asjaolude, mida veelgi halvendas teise taanlaste armee jõudmine Euroopast Readingisse, valguses aga tõsiselt troonist loobumist. Kogu järgneva aasta keskendus Alfred väikeste salkadega eraldatud taanlaste rühmade ründamisele. See ettevõtmine kulges tal mõõdukalt edukalt ja tal õnnestus taanlaste vastu väiksemaid võite saada, kuid tema sõjavägi oli siiski lagunemise äärel. Seetõttu maksis Alfred taanlastele vastutasuks rahu pidamise lubaduse eest. Rahu ajal pöördusid taanlased taas põhja poole ja ründasid Merciat. Mercia enda valdusse saamine käis neil kiiresti ja selle käigus vallutasid nad ka Londoni. Mercia kuningas Burgred võitles asjatult kolm aastat Ivar Ragnarsson ja tema taanlastest sissetungijate vastu kuni ta aastal 874 Euroopasse põgenes. Sõjakäigul Mercia vastu Ivar suri ja tema järglaseks sai Guthrum vanem, kelles nähti taanlaste Inglismaa vallutamise püüdluste olulisimat tegelast. Guthrum alistas kiiresti Burgredi ja pani Mercia troonile marionettvalitseja. Taanlased kontrollisid seejärel East Anglia, Northumbria ja Mercia kuningriike ja jätkuvalt osutas vastupanu vaid Wessex.
875 − taanlased asusidDorsetisse ehk Alfredi valitsetava Wessexi kuningriigi piiresse, kuid Alfred tegi nendega kiiresti rahu.
876 − taanlased murdsid rahu, kui nad vallutasid Warehami kindluse; sellele järgnes sarnane vallutus Exeteris aasta hiljem.
877 − Alfred piiras taanlasi sellal, kui viimased ootasid Skandinaaviast lisavägesid. Taanlaste õnnetuseks sattus abivägedega laevastik tormi kätte ja kaotas rohkem kui 100 laeva. Taanlased olid sunnitud naasma põhja pool asuva Mercia idaossa.
878 − jaanuaris juhtis Guthrum rünnakut Wessexi vastu, proovides vangistada Alfredi ajal, mil ta Chippenhamis talvitus. Veel üks Taanist lähtuv viikingite sõjavägi maabusWalesi lõunaosas ja liikus lõunasse eesmärgiga lõigata läbi Alfredi tee juhul kui ta peaks Guthrumi vägede käest põgenema. Ent see vägi tegi oma liikumises peatuse, et vallutada Countisbury mäel asunud väike Wessexi kõrge ametniku (ealdorman)Odda valduses olnud kindlus. Odda juhitavadsaksid aga ründasid taanlasi une pealt ja alistasid endast palju suurema taanlaste väe, päästes sellega Alfredi kahe sõjaväe vahele lõksujäämisest. Alfred oli aga sunnitud kogu ülejäänud talve ja ka kevade end Somerseti soodes varjama, et mitte sattuda kokku ülekaaluka taanlaste väega. Kevadel suutis Alfred sõjaväe kokku koguda ja ta ründas taanlasi Edingtonis, suutes nad alistada ja Chippenhami taganema sundida. Inglased järgnesid neile ja asusid seal Guthrumi juhitud vägesid piirama ning taanlased ei suutnud ilma abivägedeta vastu pidada ja alistusid. Alfred nõudis alistumise tingimusena seda, et Guthrum ristitaks. Guthrum nõustus sellega ja Alfred täitis talitusel tema ristiisa rolli. Guthrum pidas oma sõna ja seadis end (vähemalt mõneks ajaks) sisse East Anglias.
884 − Guthrum ründasKenti, kuid sai inglaste käest lüüa. See viis Alfredi ja Guthrumi vahel sõlmitud lepinguni, millega määrati kindlaks Danelaw piirid ja millega võimaldati taanlastel piirkonnas ka isevalitsemist.[18]
902 −Essex alistus WessexiÆthelwaldile (keda viikingid ühena vähestest Wessexi kuningana tunnustasid).
903 − Æthelwald ässitas East Anglia taanlased kokkulepitud rahu rikkuma. Nad rüüstasid küll koos edukalt Merciat, kuid tulemuseks oliPyrrhose võit: hukkusid nii Æthelwald kui taanlaste kuningas Eohric. See võimaldas Inglismaa kuningasEdward Vanemal oma võimu kindlustada.
911 − inglased alistasid taanlasedTettenhalli lahingus: northumbrialased rüüstasid Merciat, kuid nad püüti Edwardi poolt lõksu ja nad olid sunnitud võitlema.
917 − vastutasuks rahu ja kaitse eest tunnustasid Essexi ja East Anglia kuningriigid Eward Vanemat oma süseräänse ülemisandana. Mercialaste valitsejanna Æthelflæd vallutas samal aastal Derby linna.
918 − Leicesteri linn annab end rahulikult Æthelflædi valitsemise alla. Yorki elanikud tõotasid küll teda endi ülemisandana tunnustada, kuid Æthelflæd suri enne selle teostumist. Tema järglaseks sai ta vend ja seejärel oli kuningas Edwardi valitsemise all nii Mercia kui ka Wessexi kuningriik.
919 − kuningas Ragnvald SygtryggssonDublinist vallutab Yorki.
920 − Edwardit tunnustavad oma isanda ja valitsejana: šotlaste kuningas, Rægnold,Eadwulf, inglased, norralased, taanlased ja kõik teised Northumbria elanikud ningStrathclyde'i kuningas ja sealsed waleslased.
954 − kuningas Eirik Verekirves aetakse Northumbriast välja ja tema surm teeb lõpu Yorkist Dublini ja saarteni ulatuva põhjapoolse viikingite kuningriigi loomise võimalikkusele.
1066 −Harald Hardråde maabus oma väega Inglismaal, lootes saada nii kontrolli Yorki üle ja kui ka Inglismaa krooni. Ta alistatakse ja tapetakse Stamford Bridge'i lahingus. Seda sündmust peetakse sageli viikingiaja lõpuks. Samal aastal tõusis Inglismaa troonile William Vallutaja (kes oli ka ise Norra viikingite järeltulija), saades seeläbi Inglismaa esimeseks normannist kuningaks.
1069 − sarnaselt Harald Hardrådega maabus Inglismaal oma sõjaväegaTaani kuningasSvend II Estridsen. Pärast seal asunud normannide garnisoni alistamist ja kohalike mässule õhutamist sai ta kontrolli Yorki üle. Kuningas William suutis lõpuks Svendi väed alistada ja laastas seejärel Inglismaa põhjaosa.
1075 − üks Svendi poegi,Knud IV Püha, purjetas Inglismaa poole, et sealset ülestõusu toetada, kuid kuna see oli jõutud maha suruda enne, kui ta kohale jõudis, otsustasid taanlased enne koju tagasi minemist Yorki linna ja seda ümbritsevat ala rüüstata.[21]
1085 − Knud, kes oli nüüd juba kuningas, kavandas selleks aastaks küll suurt sissetungi Inglismaale, kuid kogunenud laevastik ei purjetanud kunagi välja. Pärast seda ei korraldanud taanlased Inglismaale enam ühtegi tõsist sissetungi ega röövretke.[21]
Pikemalt artiklisDanelaw Viis Borough'd
Danelaw hõlmas umbesLondoni jaChesteri vahele tõmmatavast mõttelisest joonest põhja poole jäävat ala, välja arvatudPenniinidest idas olev Northumbria osa.
Danelaw' piirides said eriti oluliseks viis kindlustatud linna: Leicester, Nottingham, Derby, Stamford ja Lincoln ehk laias laastus tänapäevaEast Midlandsi ala. Need tugipunktid said tuntuks kui "Viis Borough'd" (Five Boroughs). Sõnaborough tulenebvanainglise keele sõnastburh (seotud saksa keele sõnagaBurg ehk loss), mis tähendas mitut majapidamist hõlmavat kindlustatud ja müüriga ümbritsetud tarandikku (kõike väiksematest asulatest kuni kindlustatud linnani). Sõna tähendus on hiljem edasi arenenud.
Danelaw oli oluline tegur lähedalasuvate anglosakside ja viikingite kogukondade vahelise rahu kehtestamisel. Näiteks sätestas see sageli vaidlusi kaasa toovate küsimuste jaoks ühesugused normid, näiteks kui suurt kahju tuleks maksta (wergild).
Paljud piirkonna erinevad juriidilised mõisted olid ühetaolised: näiteks Danelaw' piirkonnas kasutatud viikingite maade jagamise standardwapentake oli võrdväärne inglaste üksusegahundred. Yorkshire'i idaosas asunudWalkington Woldi hukkamiskoha ja surnuaia kasutamine vihjab sellele, et Danelaw' seadusi kasutati järjepidevalt ka hiljem.[23]
Põhja-Inglismaa jaEast Midlandsi piirkondades võib jätkuvalt näha selle Skandinaavia asustusperioodi mõjusid ja see on eriti ilmne kohanimedes: sellised kohanimede lõpud nagu-howe,-by ("küla") või-thorp ("väike küla") on vanapõhjakeele päritolu. Üle Inglismaa on märkimisväärne hulk kohtasid nimegaKirby/Kirkby ja mõnes neist on säilinud anglosakside ehitisi[24], sisaldades nii jälgi Skandinaavia päritolust kui varastest kirikuhoonetest.[25] Skandinaavia nimed koos inglise lõpuga-ton on tekitanud palju tüüpilisi hübriidkohanimesid.[26]
Vanapõhja keele idamurre javanainglise keel olid sellal teataval määral vastastikku mõistetavad. Nende keelte vaheline kontakt Danelaw' aladel tõi kaasa paljude vanapõhja keele sõnade lisandumiseinglise keelde, sh sõnalaw ise (seadus); aga kasky ("taevas"),window ("aken") jaasesõnadthey ("nemad"),them ("nendele") jatheir ("nende").[27] Paljud vanapõhja keele sõnad on tänaseni säilinud Inglismaa põhjaosas kõneldavates murretes.[28][29][30]
Viiest mainitud Danelaw'borough 'st neljast sai hiljem nn krahvkonnalinn – nimeltLeicestershire'i,Lincolnshire'i,Nottinghamshire'i jaDerbyshire'i krahvkonnas. Ent Stamford sellist staatust ei saanud (oletatavalt lähedalasuva autonoomse piirkonnaRutland tõttu).
Pikemalt artiklitesBriti saarte geneetiline ajalugu jaSkandinaavia sisseränne SuurbritanniasseAastal2000 viis professor David Goldsteini juhitudLondoni Ülikooli Kolledži töörühm läbiBBC tellitud Briti saari hõlmava geneetilise uuringu, mida organisatsioon vajas oma saate "Blood of the Vikings" tarbeks. Uuringuga jõuti tulemuseni, et Skandinaavia päritolu sissetungijate asustus Briti saartel oli enamasti sporaadiline, kuid teatud kohtades oli nende kontsentratsioon suurem (ntOrkney saared jaShetlandi saared).[31]
Selle uuringu tulemustes viidatakse sõnaga viiking vaid Norra päritolu viikingitele, kuna uuringu eesmärk ei olnud geneetiliselt eristada Taani viikingite järeltulijaid jaanglosakside järeltulijaid. See otsus tehti selle põhjal, et viimati mainitud grupid pärinevad osaliselt kattuvatest piirkondadest Euroopa mandriosa Põhjamere rannikul (Jüüti poolsaarestBelgiani) ja eeldati, et nende vahel geneetiliselt vahe tegemine võib olla keeruline.[32]
Aastal2015 läbi viidud täiendav geneetiline uuring leidis mõningast tõestust sellele, et pärast viikingite asustuse algust elasid kogukonnad kõrvuti ja esimese saja aasta jooksul ei segunenud[33]. Alles seejärel sai neist üks homogeenne geneetiline rühm. Uuring ei leidnud tõendeid selle kohta, et viikingite geene oleks populatsiooni sattunud varasemate rüüsteperioodide jooksul. Seega järeldati, et rüüstajad ei vägistanud või vähemalt ei sündinud selliste tegude tagajärjel lapsi.
Suuri Danelaw' perioodi kohta tunnistusi andvaid arheoloogilisi leiukohti on vähe. Neist kõige kuulsam koht asub Yorki lähedal. Teine Danelaw' leiukoht on tuhastuskoht Heath Woodi juures (Ingleby küla, Derbyshire).
Arheoloogilised leiud ei kinnita, et sel ajalooliselt määratletud alal oleks olnud tegelik kindel demograafiline või kaubanduslik piir. Sellel võib olla mitu põhjust: esemeid on valesti määratletud (anglosaksidele või skandinaavlastele kuuluvana), piirkondade vahel võis olla märkimisväärne elanikkonna liikumine või lihtsalt fakt, et pärast lepingute sõlmimist neid kas ühe- või kahepoolselt ignoreeriti.
Nottinghamshire'is tänaseSherwoodi metsa aladel asunudThynghowe oli Danelaw oluline kohtumispaik. Sõnaosa "howe" viitab sageli eelajalooliseletumulusele ja see tuleb vanapõhja keele sõnasthaugr, mis tähendab küngast.[34] Thynghowe'i taasavastasid Lynda Mallett, Stuart Reddish ja John Wood: kohta kaasaegsetele kaartidele märgitud ei olnud ja see oli unustusehõlma vajunud kuni kohalikud ajalooentusiastid oma avastused tegid. Asjatundjad arvavad, et kesk vanasid tammesid asuv taasavastatud koht, mis asub Sherwoodi metsa selles osas, mida tuntakse nimegaBirklands, võib anda uut teavet ka anglosakside muistsete kuningriikide Mercia ja Northumbria piiride kohta. PärandifondEnglish Heritage inspekteeris asukohta ja leidis selle riikliku harulduse olevat. Thynghowe[35] oli koht, kuhu inimesed tulid vaidlusi ja probleeme lahendama. Kuigi tegemist on vanapõhja keele sõnaga, võib leiukoht olla veelgi vanem ja pärineda ehk isegipronksiajast.
{{cite book}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link){{cite web}}: CS1 hooldus: url-olek (link)