DVB-S (lühend ingliskeelsetest sõnadestDigital Video Broadcasting – Satellite) onstandard, mis määrab kindlaks, kuidas edastadasatelliittelevisiooni signaalisatelliitside võrgu kaudu. Euroopas vahendavad kõige rohkemringhäälingusaateid satelliididAstra jaEutelsat.
Nagu teisedki DVB-süsteemid (DVB-T,DVB-C) võimaldab ka DVB-S lisaks telesaadetele edastada raadiosaateid ja pakkuda tagasikanali kaudu interaktiivteenuseid.
Digitaalsed telesaatepaketid saadetakse maa-antennidestsidesatelliitidetransponderitele raadiosagedusalas 13,75–14,5 GHz ja sageduskanalites, mille laius võib olla 26, 30, 33, 36, 40, 46 või 54 MHz. Rakendataksemodulatsioonimeetodit QPSK (kvadratuurne faasmodulatsioon), mille puhul andmekiirused jäävad vahemikku 18–37 Mbit/s; see on piisav kakõrglahutusega televisiooni HDTV jaoks. Digitaalseid raadiosaateid edastatakse kiirusega 192 kbit/s (mono), 256 või 320 kbit/s (stereo) või 448 kbit/s (Dolby Digital).
Transponderis toimub saabunud signaalide filtreerimine, võimendamine ja muundamine saatepakettideks, mis edastatakse tagasisatelliiditaldrikuteleKu-riba sagedustel 10,70–12,75 GHz kahelpolarisatsioonitasandil (horisontaalne, vertikaalne).
2005. aastast kehtib standardi täiustatud versioon DBV-S2, mis võimaldab valida modulatsiooniliike 8PSK, 16APSK või 32APSK vastavalt ülekandetingimustele. Digitaalandmeid tihendab videokoodekH.264 võiWindows Media Video (WMV), mis toimib tõhusamalt kui DVB-S puhul kasutatavMPEG-2.
Signaali vastuvõtmiseks sobivad DVB-S2 jaoks endised antennisüsteemid ja LNB-d, kuid teistsuguse modulatsiooni- ja pakkimismeetodi tõttu on vajalik vastava võimekusega teler võidigiboks.