Calixtus III, kaCallistus III (Alfonso de Borja või itaaliapäraseltBorgia; kaAlphonso de Borja võiAlonso de Borja,katalaanipärane variantAlfons de Borja,31. detsember1378 –6. august 1458) olipaavst aastatel1455–1458. Ta oli 209. paavst.
Alfonso de Borja sündisHispaaniasValencia kuningriigisXàtiva (Jàtiva) lähistel Torreta de Canalsis (tänapäevalCanals) aadliku Domingo de Borja (Domènec de Borja) ja tema abikaasa Francina Martí (või Llançol) neljalapselise pere ainsa pojana ningristiti Santa Maria kirikus.
Aastal1417 hakkas Borja tööle Alfonso V kantseleis õukonna ametnikuna.1418 määrati ta Valencia San Nicolási kiriku rektoriks ja varsti sai temastAragóni Kuningliku Nõukogu liige.1420 nimetas kuningas ta Lérida ülikooli kantsleriks, kuid tegelikult sai ta asekantsleri koha, sest ülikoolil oli oma kandidaat kantsleri kohale. Nendes ametites saatis ta kuningat reisidel riigiKataloonia- jaItaalia-osas ning viibis 1420–1423 delegatsioonide koosseisusKastiilias ja Itaalias. Ta spetsialiseerus ametkondlikus asjaajamises kirikupoliitikale.
Alfonso V püüdis edendada Borja kiriklikku karjääri, tunnustades teda vastupaavstile. Aastal1424 oli päevakorral BorjaleMallorca piiskopi koha ja kardinalikübara andmine, kuid ta pidi rahulduma piiskopkonna finantsasjadega tegelemisega.
Jaanuaris1425 saabus skismat lõpetama uus paavsti legaat kardinalPierre de Foix. Kui Aragóni kuningas Alfonso V otsustas vastupaavstide toetamisest loobuda, veenis Borja, kesjuristina vahendas läbirääkimisi vastupaavstClemens VIII ja paavstMartinus V vahel, aastal1429 Clemensit tunnustama Martinust paavstina.
Piiskop Borja tegeles ka Aragóni ja Kastiilia vaheliste suhetega. Ta kuulus mitmete saatkondade koosseisu ja oli mitme komisjoni liige pärastvaherahu sõlmimist1430 ning aitas lahendada kahe riigi vahelist konflikti1436.
Et Borja oli seotudNapoli kuningriigi vallutamisega, ei saanud ta piiskopina Valencias viibida. Ta hoidis piiskopkonnaga sidetgeneraalvikaaride kaudu ning tal oli kohapeal hulk ametnikke ning ilmalikke sugulasi, kes hoidsid teda toimuvaga kursis. Ta kaitses piiskopi eesõigusi kohalike võimude ja kuninga ametnike vastu. Ta korraldas piiskopkonnas vaimulikkonna reformi, kutsudes1432 kokku piiskopkonna sinodi, kuid keeldus minemastBaseli oikumeenilisele kirikukogule. Ta võttis kasutusele meetmeidjudaismi mõjude ning rahvakeelsetePiiblite levitamise vastu. Samuti arendas ta piiskopkonna majandusasju.1439 sõitis ta Itaaliasse, kus oliFirenze kirikukogul Aragóni delegatsiooni juht ja Alfonso V esindaja.
Ta oli üks Aragóni esindajaid läbirääkimistelAquileia kardinaliLudovico Trevisanoga, mille tulemusena saavutatiTerracina rahu (1443) kuningas Alfonso ja paavstEugenius IV vahel. Paavst tunnustas kuninga õigust Napoli troonile ja kuningas loobus toetamast paavstiga vastuollu läinud Baseli kirikukogu.
Aastast1442 tegutses Borja Napolis, viies ellu haldusreformi. Sel ajal sai temast kuningliku nõukogu juht. Ta oli kuninga abieluvälisest suhtest sündinud poja, tulevase Napoli kuningaFernando õpetaja. 1443 tegi Alfonso V talle ülesandeks koostada dokumendid, mille alusel Fernando kuulutati Napoli kuningriigi pärijaks.
Eugenius IV pühitses Borja2. mail1444Santi Quattro Coronatikardinalpreestriks. Ta asus elamaRooma ning lahkus kuninga teenistusest, kuid jäi paavsti õukonnas esindama Aragóni huvisid ning koondas enda ümber Hispaaniast pärit kaastöötajaid. Ta asus10. aprillil1446 Püha Vaimu vennaskonna liikmeks.
Calixtus III sai võimule 76-aastaselt, mis teeb temast ühe eakama paavstiks valitu kogu ajaloos. Ta on üks kolmestHispaania päritolu paavstist, kui nende hulka arvata vaieldava päritolugaDamasus I.
Konklaav kestis4. aprillist 8. aprillini 1458. Sellel konklaavil moodustus kaks fraktsiooni, mida juhtisid Prospero Colonna (Firenze toetajad) jaLatino Orsini (Milano,Veneetsia jaNapoli toetajad). Võimalikeks soosikuteks peeti kardinale Barbot, Trevisanot, Capranicat, Orsinit või Bessarioni.
Esimeses kolmes hääletusvoorus sai kõige rohkem hääli Capranica, kuid tema kandidatuur ei läinud läbi Orsini vastuseisu tõttu, sest Capranica oli Orsinidega vaenutseva suguvõsa Colonnade sõber. Kui kumbki fraktsioon ei suutnud oma kandidaati läbi suruda, hakati otsima kompromisskandidaati. Esialgu peatuti Bessarionil, kes oli nii Colonnast kui ka Orsinist sõltumatu.7. aprilli hommikul sai Bessarion 8 häält. Seejärel olevat Alain de Coëtivy pidanud kõne, milles rõhutas, et endineõigeusklik, kes lisaks kandiskreeka kombe kohast habet, ei sobi paavstitroonile. Kandidaadid võisid peljata Bessarioni rangust ja uuendusmeelsust. Sama päeva pärastlõunal olid hääled jälle hajunud ning hääli sai ka üks mittekardinal,Antonio de Montefalcone. Õhtul hakkasid mõned kardinalid eesotsas Alain de Coëtivy ja Ludovico Trevisanoga suruma läbi Borja määramist, kes valiti paavstiks 8. aprilli hommikul. Kindlateks tema poolt hääletajateks peetakse Trevisanot, de Coëtivyd, Barbot, Orsinit, d'Estaingi, de Carvajali ja Torquemadat.
Alfonso de Borja valikul oli otsustavaks tema kõrge iga ningristisõja idee toetamine. Tema paavstiks valimist oli ennustanudVincente Ferrer.
Aastal1453 olidtürklased sultanMehmet II juhtimisel vallutanudKonstantinoopoli. Calixtus III pooldas kogu oma valitsemisaja jooksulristisõda Konstantinoopoli tagasivallutamiseks ja türklaste tagasilöömiseksEuroopas, mida ta oli planeerinud juba kardinalina. Ta oli veendunud, etettehoole on teda määranud türklaste minemakihutajaks kristlaste aladelt. Ta saatis üle kogu Euroopa (sealhulgasInglismaale,Prantsusmaale,Saksamaale,Ungarisse jaPortugali) ristisõjajutlustajaid ningnuntsiusi ja legaateindulgentsidega, taotledes vabatahtlike vägesid ja makse ning korraldasprotsessioone ja palvekella helistamist igal keskpäeval, et ühendada kõikipalveks türklaste vastu. Selle tegevuse tulemusena koguti märkimisväärsel hulgal annetusi.
Paavstil ei õnnestunud siiski õhutada ristisõjavaimustust, sest Euroopa valitsejad olid omavahel sõjajalal.Saksa-Rooma keiserFriedrich III leidis, et ristisõda tooks kasu tema vaenlaseleLadislaus Postumusele. Paavstile makstava sõjamaksu vastu olid Saksamaa piiskopid jakuurvürstid. Inglismaa ja Prantsusmaa ei olnud pärastSaja-aastase sõja lõpetamist valmis uueks sõjaks.
Calixtus leppis algul küll Aragóni kuninga Alfonsoga kokku ristisõja alustamises, kuid koostöö takerdus muuhulgas erinevate huvide tõttu Itaalias. Paavst aga tõrkus kinnitamast kuninga vallaspoega Fernandot kuninga järglaseks Napoli kuningana, sest ta ei tahtnud Napoli liigset poliitilist tugevnemist. Kuningas nõudis paavstiltAncona liitmist oma valdustega, kuid paavst ei tahtnud kiriku maid loovutada. Tüli tekitas ka piiskopkondadest laekunud tulude jagamine, sealhulgas Valencia piiskopkonna tulude jagamine paavsti õepoja Rodrigo Borgia (tulevase paavstiAleksander VI) ning kuninga vennaJuani vahel. Kõige selle tagajärjel jahenesid kuninga ja paavsti suhted.
Genova varustas siiski Türgi-vastast laevastikku, kuid seda ründasid Aragóni laevad, saboteerides Türgi-vastast ristisõda. Portugal oli algul küll valmis oma laevastikuga osalema, kuid Genova laevastikule osaks saanud kaotuse tõttu loobus sellest.
Ungari kuningriigi regendiJános Hunyadi väed läksid paavsti (ja tema saadiku Juan de Carvajali) abiga ningGiovanni da Capistrano moraalsel toetusel türklastele vastu ning võitsid22. juulil1456 Türgi vägesid, mispiirasid Belgradi. Ka see võit ei suutnud ristisõjaks innustust tuua, sest ristisõja juhiks määratud Hunyadi suri11. augustil 1456.
Paavst organiseeris omakorda väikesesõjalaevastiku. Hoolimata võidustMetelino juures1457 jäi püsiv sõjaline edu tulemata.
Aastal 1457 püüdis Calixtus veel kord Saksamaad ristisõja korraldamisse kaasata, püüdes jõuda rahuni Saksa-Rooma keisri Friedrich III ja Ladislaus Postumuse vahel, kuid läbirääkimiste ajal Ladislaus suri. Algas troonijärglustüli, milles osalesidHabsburgide suguvõsa esindajad Friedrich III,Austria hertsogiAlbrecht VI jaTirooli hertsogiSigismundi vahel.
Türgiga oli valmis võitlema ainultAlbaania juhtSkanderbeg, kellest Mehmet jagu ei saanud. Paavst saatis Skanderbegile raha ja nimetas ta ristisõja juhiks. Paavst püüdis 1457 veel kord Euroopa valitsejatega ühiselt kavandada meetmeid Mehmeti ekspansiooni vastu, kuid jälle edutult. Prantsusmaadofään küll pooldas Calixtuse ettepanekuid, kuid kuningas oli vastu ning vaimulikud olid rahulolematud ristisõja korraldamiseks kehtestatud maksuga, keeldudes mitmes provintsis selle maksmisest. Samasugused meeleolud valitsesid Saksamaa vaimulike ja kuurvürstide seas, Inglismaa käisRooside sõda, Aragóni ja Genova vahel jätkus sõda, Veneetsia pidas Türgi sõjalaevastiku purustamisest tähtsamaks oma kaubanduse edendamist,Böömimaal möllas troonijärglustüli, ja kui lõpuks valiti kuningaksJiří z Poděbrad, siis oli tollel liiga palju tegemist omakatoliiklastest jakariklastest alamate lepitamisega ning Friedrich III-ga kokkuleppele jõudmisega, et hakata ristisõjas osalema.
Ka Ungaris oli troonijärglusega tekkinud probleeme. Troonile pretendeerisid oma abikaasade nimelSaksi hertsogWilhelm III jaPoola kuningasKazimierz IV, kuid ei leidnud ungarlastelt praktiliselt mingit toetust.Pestis koos olnud rahvuskogul valiti kuningaksBelgradi vallutajaJános Hunyadi poegMátyás I, kuid Habsburgid sellega ei leppinud ning valisid1459 kuningaks Friedrich III.
Niiviisi olid need riigid, mida Türgi oht kõige otsesemalt ähvardas, võimetud midagi ette võtma. Kuigi Mátyás tahtis väga ristisõjaga liituda, oli tal liiga palju tegemist riigisisese korra tagamisega ning Friedrich III pretensioonidele vastuseismisega. Skanderbegil jätkus jõudu ainult Albaania kaitsmiseks.
Kui Aragóni kuningas Alfonso V27. juunil 1458 suri, sekkus Calixtus riigis puhkenud troonipärimistülisse. Alfonso järglaseks pidi Aragónis jaSitsiilias saama tema vendJuan II, Napoli kuningriigi pidi aga saama Alfonso poeg Fernando, kelle Alfonso V oli kuulutanud seaduslikuks järeltulijaks. Calixtus, kes oli Napolisenjöör, ei pidanud Fernandot sobivaks kuningaks, tahtes Napoli trooni jätta oma onupojalePedro Luis de Borjale. See vaidlus pööras Aragóni kuningliku perekonna tema ristisõjaplaanide vastu, mida Calixtus ei jõudnudki korraldada.
Hispaanlasena soosis Calixtus III oma sugulasi ja katalaanidest kaasmaalasi, mis pani alguse Borgia suguvõsa mõjuvõimuleKirikuriigis. Selline hispaanlaste edutamine tekitas itaallaste seas vastuseisu, mis tipnes tema surma järel hispaanlaste vastaseülestõusuga.
Calixtus III paneb Enea Silvio Piccolominile (tulevaselePius II-le) pähe kardinalikübara.Pinturicchiofresko
Calixtus III pühitses oma valitsemisajal 9 kardinali 2konsistooriumil, sealhulgas 3 hispaanlast, 1 prantslase ja 1 portugallase. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstidAleksander VI (Calixtuse õepoeg) jaPius II.
Calixtus III peatasNicolaus V suurejoonelised kavatsused Rooma ehitiste renoveerimisel ja tema ajal oli ainus suurejooneline renoveerimistöö RoomasSanta Maria Maggiore kiriku katuse parandamine.
Aastal1475 ilmunud ajaloolaseBartolomeo Platina teoses "Vitæ Pontificum" sisalduvas eluloos jutustatakse, et Calixtus III olevatekskommunitseerinud aastal 1456 ilmunudHalley komeedi, pidades sedahalvaks endeks Belgradi kristlastest kaitsjatele, kes olidOsmanite riigi vägede poolt ümber piiratud. Hiljem populariseeris ja täiendas seda luguPierre-Simon Laplace.29. juunil 1456 välja antud bullas või dekreedis olevat paavst palunud, et kristlased palvetaksid, et komeet kuiJumala viha sümbol kõrvale kalduks.Bartolomeo Platina (1479) versiooni järgi tuli palvetada, et komeet täielikult türklaste peale kalduks.
Ükski teadaolev algallikas seda lugu ei kinnita. Calixtusebulla 29. juunist 1456, milles ta kutsus üles avalikult palvetama ristisõja õnnestumise eest, komeeti ei maini. 6. augustiks, mil türklaste piiramisrõngast läbi murti, oli komeet juba mitu nädalat taevast kadunud.
TeatmeteoseCatholic Encyclopedia väitel paistis Alfonso de Borja oma vaimulikes ametites silma askeetliku eluviisiga, sihikindlusega ning oskusega lahendada keerulisi probleeme, mistõttu temas nähti võimalikku tulevast paavsti.Catholic Encyclopedia artikkel kiidab Calixtuse aatelisust, julgust, energilisust ja püsivust, mis väljendus püüdes ühendada Euroopa valitsejate jõud mittekristliku vaenlase vastu, samas taunib teda onupojapoliitikas jaahnuses.
Luciano Banchi:Ultime relazioni dei Senesi con papa Callisto III. "Archivio Storico Italiano" 5, 1880: 427–446.
Paolo Brezzi:La Politica di Callisto III: Equilibrio italiano e difesa dell'Europa alla meta del sec. XV. "Studi romani" 7, 1959: 31–51.
Miguel Llop Catalá:Los papas valencianos: Calixto III y Alejandro VI. "Anales Valentinos" 8, 1982: 229–264.
Ximo Company Climent:El papa Calixte III, mecenes d'art. X. Company Climent, "Els montcada i Alfons de Borja a la Seu Vella de Lleida". Lleida, 1991: 105–122.
Anna Maria Corbo:Fonti per la storia sociale romana al tempo di Niccolò V e Callisto III. Roma, 1990.
Anna Maria Corbo:Note su alcune fonti per la storia sociale romana al tempo di Nicolò V e Callisto III. "Studi romani" 38, 1990: 53–68.
Francisco Esteve Perendreu:Las bulas de Calixto III sobre el Estudio General de Lérida. "Analecta Sacra Tarraconensia" 63–64, 1990: 257–284.
Luigi Fumi:Francesco Sforza contro Jacopo Piccinino. "Bollettino per l'Umbria" 16, 1910: 507–608.
Luigi Fumi:Il disinteresse di Francesco I Sforza alla crociata di Callisto III contro i Turchi. "Archivio Storico Lombardo" 17, 1912: 101–113.
Ferdinando Gabotto:Papa Callisto III per la liberazione di Lodovico Bolleri: 1 maggio 1458. "Bollettino storico-bibliografico subalpino" 18, 1914: 361–362.
Joseph Gill:Pope Callistus III and Scanderbeg the Albanian. Orientalia christiana periodica 33, 1967: 534–562; J. Gill, "Church Union: Rome and Byzantium (1204–1453)". London, 1979: 534–562.
Peter Herde:Johann III. von Grumbach, Bischof von Würzburg (1455–1466), und Papst Kalixt III. "Würzburger Diözesangeschichtsblätter" 41, 1979: 121–140.
Georg Hofmann:Papst Kalixt III. und die Frage der Kircheneinheit im Osten. "Miscellanea Giovanni Mercati" 3, 1946: 209–237.
Eduardo Junyent:Biblioteca clásica del papa Calixto III. "Revista del filología española" 29, 1945: 289–292.
Andreas Kraus:Zur Registerführung und Briefexpedition unter Calixt III. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 30, 1974: 529–535.
Theodor Kurrus:Das Bittgesuch Albrechts VI. um die Bewilligung eines Studiums Generale durch Papst Kalixt III. H. Gerber, "Der Wandel der Rechtsgestalt der Albert-Ludwigs-Universität zu Freiburg im Breisgau seit dem Ende der vorderösterreichischen Zeit. Ein entwicklungsgeschichtlicher Abriss" II. Freiburg, 1957: 206–208.
Michael Mallett:The Borgias: The Rise and Fall of a Renaissance Dynasty. London, 1969.
Franz Mares:Das päpstliche Archiv unter Calixt III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 7, 1886: 477–478.
Constantin Marinescu:Le Pape Calixte III, Alfonse V et l'offensive contre les Turcs. "Bulletin de la Section Historique de l'Académie Roumaine" 19, 1935: 77–97.
Francesco Martorell:La biblioteca di Callisto III. "Miscellanea Ehrle", V, 1924: 166–191.
Miguel Navarro Sorni:Alfons de Borja, papa Calixt III. Xàtiva, els Borja: una projecció europea. Xàtiva, 1995: 291–298.
Miguel Navarro Sorní:Breves del papa Calixt III en el "Archivio di Stato" de Milán. (Ano 1455). "Anthologica annua" 44, 1997: 675–734.
Miguel Navarro Sorní:Alfonso de Borja, futuro papa Calixto III, y la rectoría de Cocentaina. "Spiritu et veritate (Valencia)". Valencia, 2006: 753–770.
Miguel Navarro Sorní:Fuentes para la historia de la elección del Cardenal de Valencia, Alfonso de Borja, como Papa Calixto III. "Fuente de agua viva", Valencia, 2007: 563–576.
Livarius Oliger:Zwei Bullen Kalixtus III. über den Strassburger Mendikantenstreit 1456. "Archiv für elsässische Kirchengeschichte" 5, 1930: 192–198.
Pio Paschini:La flotta di Callisto III (1455–1458). "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 53–55, 1930–1932: 177–254.
Ernst Pitz:Supplikensignatur und Briefexpedition an der Römischen Kurie im Pontifikat Papst Calixts III. Tübingen, 1972.
José Rius Serra:Catalanes y Aragoneses en la corte de Calixto III. "Analecta Sacra Tarraconensia", 3, 1927: 193–330.
José Rius Serra:Un inventario de joyas de Calixto III. "Analecta Sacra Tarraconensia" 5, 1929: 305–319.
José Rius Serra:Subsidia biographica vaticana, I, Alonso de Borja, Calixto III. "Analecta Sacra Tarraconensia" 6, 1930: 231–242.
José Sanchis y Sivera:El obispo de Valencia, don Alfonso de Borja. "Boletín de la Real Academia de la Historia", 88, 1926: 243–313.
