Tänapäeval on termin C-vitamiin geneeriline kirjeldus kõigi L-askorbiinhappe biotoimet omavate ühendite javitameeride kohta. Terminid L-askorbiinhape jaaskorbiinhape on mõlemad aine (varasema nimetusega heksuroonhape) 2,3- didehüdro-L- threo-heksano-1,4-laktooni tavaterminid.[6]
Osaderoomajateneerud sünteesivad C-vitamiini, kuid vaatamata sellele soovitatakse vangistuses peetavatelemadudele ultseratiivse stomatiidi vältimiseks (C-vitamiini vaeguse tulemusel) manustada C-vitamiini.
Allolev artikkel räägib valdavalt C-vitamiini ja inimorganismi biokeemilistest reaktsioonidest, soovituslikest kogustest, haiguslikest seisunditest jms seonduvast.
Seedekulglasse näitekstaimse toiduga sattuv C-vitamiin imendubpeensoolestnaatrium-sõltuva aktiivtranspordi ja passiivdifusiooniga. Aktiivselt imenduvad väikesed ja mõõdukad kogused, passiivse difusiooni roll kasvab suurte koguste korral.[5]
Imendumine on küllastuv protsess, koguste suurenedes väheneb järsultverre jõudva C-vitamiini kogus (imendumismehhanismide küllastumise ja lagunemise kiiruse tõttu). Väga suurte annuste võtmisega kaasneb tavaliseltkõhulahtisus.
Vere askorbiinhappetase saavutab manustamise järel maksimumi 2–3 tunni jooksul. Koe- ja vererakkudesse liigub askorbiinhape aktiivtranspordi ja passiivdifusiooniga. Rohkesti on sedaneerupealistes,maksas,kopsudes, aga karakuvahevedelikus. Liigne vaba askorbiinhape ja temaainevahetussaadused erituvaduriiniga.Vee tarbimine väga suurtes kogustes vähendab C-vitamiini varusidorganismis.
1979. aastal läbi viidud uuringutes näiva ravimi ja 4000 mg askorbiinhappega ei tuvastanud, katsealustel suurenes küll vereseerumi C-vitamiini sisaldus, toimet veres ringlevatele leukotsüütidele ei tekkinud.[8]
C-vitamiinibiosünteesiks vajalikkeensüüme loetakse leiduvaks kõikidesklorofülli sisaldavates taimedes ja nimetatud protsessid toimuvad, mitmeid metaboolseid radu kasutades, enamikusrakkudes (kaapoplast).
C-vitamiini leidub paljudes toiduks tarbitavates köögiviljades ja marjades jpt looduslikes toitainetes, nagumustad sõstrad,kibuvits, punane pipar ehkpaprika,lehtkapsas,mädarõigas,kiivid jne. Rikkalikud allikad on mustad sõstrad, jõhvikad, vaarikad, mustikad, karusmarjad, virsik,sibul, porrulauk, tomat, väga head allikad on pohl, paprika.[5]
On mitmeteensüümide kofaktor:kollageeni jaelastiini sünteesi ensüümide kofaktorina on vajalik sidekoe normaalseks arenguks ja funktsioneerimiseks ning haavade optimaalseks paranemiseks;
Vabade radikaalide püüdmisel tekib L-askorbaadist L-askorbüülradikaal, mis muundatakse dehüdroaskorbiiniks, mis omakorda võib GSH toimel redutseeruda tagasi L-askorbaadiks;
skorbuut, mida iseloomustavad lihasnõrkus, kapillaaride katkemised, hemorraagia, tursed, katkised põletikulised igemed ja hammaste väljalangemine, raskesti paranevad haavad (armkoe rabestumine), kergesti murduvad luud, kõhulahtisus;
Päevaseks ohutuks koguseks korduval manustamisel on sätestatud 1000 mg (kõhulahtisuse riski vältimiseks), ühekordset ohutut annust pole sätestatud. Väga suurtes kogustes C-vitamiini tarbimine võib põhjustadakõhukrampe,iiveldust,kõhulahtisust ning on vastunäidustatudneerupuudulikkuse, pidevalthemodialüüsi saavatel haigetel ning raua omastamisega seotud haigusseisundite korral. On oletatud, et pidev megaannuste tarbimine võib kahjustadaneere ning soodustadaneerukivide teket ja B12-vitamiini puudust, uuringud seda oletust kinnitanud ei ole.[12]
C-vitamiini teraapia on teraapiavorm, mille korral manustatakse patsiendile (kliendile), kas suukaudselt ehk veenisiseselt, vastava väljaõppe saanud meditsiinipersonali kaasabil, tervise säilitamiseks, haiguslike seisundite vältimisel ja/või raviks megadoosides (1–50 g) C-vitamiini-preparaate.
Enamik taimetoidulisi (inglphytophagous)putukaid vajavad C-vitamiini toiduga nii kasvuks, paljunemiseks kui arenguks ja haiguslike seisundite vältimiseks.
Haploriinsed primaadid (Haplorrhini), sealhulgas ka inimene (61 miljonit aastat tagasi), ka kalad (valdavaltTeleostei aga kalõhe), osadlinnud (peamiseltPasseriformes), osadnahkhiired jamerisead (14 miljonit aastat tagasi) on evolutsiooni käigus, hinnanguliselt vahemikus 14–61 miljonit aastat tagasi, kaotanudGLO-geenimutatsiooni tõttu (ingliseL-gulono-γ-lactone oxidase gene – GLO,EC number 1.1.3.8) võime sünteesida C-vitamiini organismisiseselt (endogeenselt) ja peavad selle saama toiduga (eksogeenselt).[18][19][20][21][22] Nii näiteks tarbivad C-vitamiini
↑Pirkko J. Pussinen, Tiina Laatikainen, Georg Alfthan, Sirkka Asikainen, Pekka Jousilahti,Periodontitis Is Associated with a Low Concentration of Vitamin C in Plasma, doi: 10.1128/CDLI.10.5.897-902.2003Clin Vaccine ImmunolSeptember 2003 vol. 10 no. 5897-902,vaadatud 24.06.2013
↑Zai-Qun Liu, Lan-Ping Ma, Zhong-Li Liu, ‘’Making vitamin C lipophilic enhances its protective effect against free radical induced peroxidation of low density lipoprotein’’, Chemistry and Physics of Lipids, Volume 95, Issue 1, September 1998, Pages 49–57,vaadatud 3.07.2013
↑M.J.Ranek S.W.Catten. M.S.Willis,Albert Szent-Györgyi Discoverer of VitaminC and a Pioneer of Cellular Respiration, Muscle Physiology and Cancer Development, doi:10.1309/LMM23KS8NKQMHEHE(2011) LabMedicine, 42, 694-698,vaadatud 23.06.2013
↑23,023,123,223,323,4Guy Drouin, Jean-Rémi Godin, and Benoît Pagé,The Genetics of Vitamin C Loss in Vertebrates, Current Genomics, 2011, Vol. 12, No. 5 I,vaadatud 25.06.2013
