Budism on laialdane ja mitmekülgne nähtus, mis avaldub paljude Ida- ja Kagu-Aasia rahvaste ja kultuuride religioonides ja folklooris, pärimustes ja kombestikus, keeles ja kirjanduses, kunstis, muusikas, arhitektuuris ja mujal, mis sai alguse6.–5. sajandil eKr elanudSiddhārtha Gautama õpetustest. Tänapäeval on see vanimmaailmareligioon.
Siddhārtha Gautama pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudisvirgumiseni ehk saibudaks. Tal kujunes oma järgijaskond (saṅgha) ning ta pühendus õpetamisele, rännates ringi tänapäevaBihari osariigi aladel.
Budismi levik kiirenes Indias kuningasAšoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning läände.
Mõistebuddha tulenebsanskriti verbijuurestbudh tähendusega 'virguma, ärkama'[1] võibujjh (bujjhati) tähendusega 'see, kes on mõistnud'.[2]
Mõiste "budism" tuli kasutuseleläänemaailmas19. sajandi esimesel poolelEuroopa õpetlasringkondades, et tähistada Ida- ja Kagu-Aasias levinudreligiooni, milles kesksel kohal näis olevatBuddha. Selleks lisati nimele "Buddha"ladinapärane liide "-ism" ning selle järgijaid hakati nimetama "budistideks".
Traditsioonilistes budistlikes maades selliseid mõisteid nagu "budism" või "budist" ei kasutata. Buddha õpetus on"dharma" (paali keelesdhamma) ehkseadmus ning seda järgitaksegi.
Buddha esimesteks järgijateks olid viis askeeti, kellega koos oli ta enne virgumiseni jõudmist praktiseerinud. Tema esimene õpetus oli "Seadmuseratta käimapanemine", mille ta andis neileVārānasī lähedalSārnāthi Hirvepargis.
Buddha varajane järgijaskond ehksangha koosnes ilma kindla elupaigata rändavatestkerjusmunkadest (paali keelesbhikkhu,sanskritisbhikṣu), kes elatusid vaid annetustest. Üksnes vihmaperioodi ajal jäädi kuskile pikemalt peatuma. Lisaks munkadele ja nunnadele oli Buddhal ka ilmalikke järgijaid.[3] Juba Buddha eluajal kujunesid väljakloostrid, kus mungad vihmaperioodide ajal peatusid.
Järgnevatel sajanditel muutussangha järjest paiksemaks. Jõukad ilmikud olid annetanud sanghale maavaldusi, kus mungad algul vihmaperioodidel ning hiljem aasta läbi peatuda said. Tõenäoliselt oli umbes sajand pärast Buddhaparinirvaanat enamus munki jäänud paikseks. Aeg-ajalt toimusidsuurkogudena tuntud kogunemised, kus arutati Buddha õpetust puudutavaid küsimusi.[3]
Buddha õpetuse suureks toetajaks oli kuningasAšoka (269–232 e.m.a.), kelle töö tulemusena levis budism laiemalt ning jõudisSri Lankale ja mujale.[3]
Umbes samal ajal pandi kirja Buddha õpetused, mis seni olid säilinud vaid suulises pärimuses. Nendest moodustus paali kaanon ehkTipitaka.
Alates esimesest sajandist eKr hakati kirja panema täiendavaid, peamiseltsanskritikeelseid õpetusi ehkmahajaana suutraid. Nendest kujunesid välja õpetusliinid, mida üheskoos hakati nimetama "suureks sõidukiks" ehkmahajaanaks. Aja jooksu muutus mahajaana aina populaarsemaks ja kogus järgijaid ka ilmikute seas. Suurtest kloosterülikoolidest naguNālandā,Vikramašīla said olulised rahvusvahelised kultuuri- ja hariduskeskused. Mahajaana õpetusliinid levisid ka Indiast väljapoole.Tiibetis,Hiinas,Jaapanis,Koreas jaVietnamis sai mahajaana budism valdavaks.[3]
Vadžrajaana (sanskriti k 'teemantsõiduk') on budismi esoteeriline suund, kus kasutatakse rohkeltrituaale,mantraid ja kujustamisharjutusi ning soovitakse jõudavirgumiseni juba käesolevas elus. Vadžrajaana võttis üle mahajaana filosoofiatraditsiooni ning liigitab pühakirjade hulka ka budistlikudtantrad. Mõjuka suunana saab vadžrajaanat käsitleda alates 8. sajandist.[3]
Budism hakkas aina enam koonduma suurtesse kloosterülikoolidesse, mis sõltusid kuninglikust rahastusest.[3] India budismi häving algas 8. sajandil muslimite vallutusretkedega. 12.–13. sajandiks oli vallutatud kogu Põhja-India ning rüüstatud budistlikke kloosterülikoole.[3]
Budism jõudis Tiibetisse 7. sajandil. Esimeneklooster rajati 8. sajandil. Samal ajal jõudsid Tiibetisse ka Hiina budistlikud misjonärid. Üheksanda sajandi keskpaigas hakkas kuningavõim budismi taga kiusama; budismi areng jätkus 10. sajandil pärast valitseja surma.[3]
Budism jõudisHani dünastia aegsesseHiinasse meie ajaarvamise 1. sajandilSiiditeed mööda rändavate kaupmeeste jamunkade vahendusel. Hiinas sai valdavaksmahajaana. 4.–6. sajandil sai budismile osaks kuninglik soosing. Budismi hiilgeaeg Hiinas jääb 6.–9. sajandisse, mil toimus olulisemate hiinapäraste koolkondade väljaarenemine.[3]
Jaapanis levibmahajaana budism. Budism jõudis Jaapanisse aastal 552. Selle tulek seondusKorea kuninga katsega kallutada Jaapani saarestikku poliitilise stabiilsuse suunas. Budism võeti vastu avasüli, kuna Jaapan oli just väljumas sisetülide perioodist ja otsiti stabiliseerivat mõjurit, mis aitaks kaotada ülikutevahelisi pingeid. Järgnevatel sajanditel jäi budism eelkõige ülikute usundiks ega levinud lihtrahva hulka.[3]
KuningasAšoka saadetudmisjonärid jõudsidSri Lankale aastal 247. e.m.a. ning tõid endaga kaasatheravaada budismi. Aastal 17 e.m.a. peeti vajalikuksTipiṭaka esimest korda kirja panna, et kindlustada selle säilimine ka traditsiooni kandvate munkade hääbumise korral. Hiljem levis saarel katantristlik theravaada jamahajaana, mis 12. sajandil konservatiivsemat theravaadat pooldava kuninga poolt keelustati.[3]
Alates 6. sajandist tehakse vahet külamunkade ja metsamunkade vahel. Metsamungad elavad vaiksemates metsakloostrites või -eraklates, mis võimaldab neil järgida rangetmõtlusele ja õpingutele pühendatud elustiili. 10. ja 11. sajandil suri välja nunnade (paali k.bhikkhunī, sanskriti k.bhikṣuṇī) pühitsusliin. Järgnevate sajandite korduvate allakäigu- ja taaselustamislainete kiuste on theravaada traditsioon Sri Lankal säilinud tänini.[3]
Tais on valdavtheravaada budism, mida järgib umbes 95% elanikkonnast ehk u 64 miljonit inimest, olles budistide arvu poolestHiina järel teisel kohal maailmas. Tais on umbes 38 000templit/kloostrit ja umbes 300 000munka. Tai budismis sisaldub tai rahvausundi ning hiina usundite elemente.[4]
Budism jõudis sellesse piirkonda kuningasAšoka valitsemisajal, umbes3. sajandil eKr, ning sellest ajast saadik on Tai kultuuris ja ühiskonnas olnud budism väga oluline.Monarhia ja budism on Tais olnud tihedalt seotud.
Budismi esimesed kokkupuuted lääne tsivilisatsiooniga toimusid 4. sajandil eKr seosesAleksander Suure vallutustega, misjärel rajasid kreeklased valdavalt budistlikke linnu ja kuningriikeBaktrias jaIndias. Nende kultuuriliste kontaktide läbi arenes kreekapärane budism ja kreeka-budistlik kunst, seda eritiGandhara tsivilisatsioonis, mis hõlmas suure osa tänapäevasePakistani põhja- jaAfganistani idaosa.
19. sajandil hakati Euroopas tõsisemalt huvituma budismist ning teistest mitte-euroopalikest usunditest ja filosoofiatest. Samal ajal ilmusid juba ka esimesed akadeemilised uurimused budismi kohta ning tekstide tõlked sanskriti ja paali keelest.
Neli õilsat tõde on budismi põhitõed, mida Buddha kuulutas oma esimeses jutluses "Seadmuseratta käimapanemine". Neid teese tunnustavad kõik budistlikud koolkonnad ja need on järgmised:
Budismi aluseks on tõdemus, et on olemaskannatus ehk rahulolematus ja et sellest on võimalik vabaneda, kuna selle põhjuseks onjanu jameeleplekid.
Kogu edaspidist budistliku mõtteloo arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiatmahajaanas võib käsitleda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena, eriti just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja.
„Kõik asjad ja nähtused on omaolemuseta, püsitud ning ebarahuldavad. Kõik, mis eksisteerib, on püsitu ja pidevas, lakkamatus muutumises. Nähtused moodustuvad, hakkavad muutuma ja lagunema ning seejärel kaovad vastavate tingimuste ja põhjuste lõputule jadale.[6]“
Kõik tingitud nähtused on pidevas muutumises, kuna neid saab jagada algosadeks, mille omavahelised suhted pidevalt teisenevad vastavalt ümbritsevatele tingimustele. Nii füüsilised kui ka mentaalsed nähtused (meeleseisundid, mõtted, tunded) on püsimatud, nad tekivad vaid kindlate tingimuste olemasolul ning lakkavad olemast, kui tingimused on muutunud.
Sellest johtuvalt ei ole nähtustel ega ka elusolenditel püsivat omaolekut, muutumatut fikseeritud identiteeti. Inimesel puudub see, mida nimetatakse iseks, minaks või hingeks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuvkoostisosade kogum. "Mina" pidamist püsivaks ja selle järelekippumist peetakse budismis kannatuse põhjuseks.
Tingitud olemasolu ei saa pakkuda lõplikku rahuldust, sest rahulolu pakkuvad objektid ise on püsitud ning nende kadumisel lakkab ka nendest tingitud õnneseisund.
Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism India kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid:sansaara (paali k.saṃsāra) janirvaana (paali k.nibbāna). Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. See on teadvuse kõrgeim võimalik seisund, kuhu jõutaksedharma harjutamise kaudu.
India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (paali k.kamma, sanskriti k.karma) ja teovilja (paali k.kammavīpaka, sanskriti k.karmaphala) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas oskamatud ehk halvad (paali k.akusala) või oskuslikud ehk head (paali k.kusala). Teovilja võib jagada kaheks: teo vahetu tagajärg ja harjumuse tekkimine, kalduvus sarnaseid tegusid uuesti teha.[7] Inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb ja sellega oma teovilja ise määrata. Buddhad on karma seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates.
Sõltuvuslik tekkimine kirjeldab üldist põhjuslikkuse seadust.[8] Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki nähtused (seadmused) iseenesest, vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, olles ise põhjuseks teistele seadmustele.[9] Kõige tuntum sõltuvusliku tekkimise ahel on kaheteistkümne-lülilinesansaara ja kannatuse tekkimise kirjeldusolemisratta mandalana.
Tühjuse õpetuse kohaselt puudub kõikidel asjadel ja nähtustel püsiv omaolek, nad on suhtelised ja sõltuvad kontekstist. See kehtib kõikide mõistete, väidete ja seisukohtade, aga ka tajude ja teadvuse seisundite kohta. Seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, nad on võimelised toimima ja tänu sellele on võimalik kavirgumine. Budismis ei tähenda tühjus olematust, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb – kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budismteadmatuse aluseks jakannatuse põhjustajaks.
Buddha (sanskriti k. 'virgunu') on ülimasse täielikku virgumisse (sanskriti k.anuttara-samyaksambodhi) jõudnud inimene. Buddhale on omane piiritu kaastunne ja muutumatu õnneseisund[10] ning ta on vabanenud kõikidest meeleplekkidest[11]. Sõna "buddha" kirjutatakse eesti keeles väikese algustähega, juhul kui seda kasutatakse üldnimetusena kõikide virgunute kohta, ning suure algustähega, kui sõna viitab konkreetseltBuddha Šākjamunile[11]. Buddhasuse poole püüdlevat isikut nimetatakse bodhisattvaks (sanskriti k. 'virgumisolend')[12]. Bodhisattva eesmärk on saada buddhaks, et aidata kõikidel olenditel kannatustest vabaneda[11].
Arhat on teadvuse kõrgtasemele jõudnud isik, theravaadas peetakse arhati seisundit isiksuse arengu ülempiiriks, mahajaana vaate järgi ei ole arhati tase aga veel lõplik ning arhat jätkab oma teed bodhisattvana kuni temast saab buddha[11].
Kolm kalliskivi (paali k.tiratna, sanskriti k.triratna) on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehkBuddha, õpetus ehkdharma (paali k.dhamma, sanskriti k.dharma) ja kogudus ehksangha. Nende kaitse alla minek väljendab täielikku usaldust nende vastu.
Buddha (sanskriti, paali k. 'virgunu') on teadvuse kõrgeima võimaliku seisundini jõudnud isik, kes on vabanenud kõikidest meeleplekkidest.BuddhaŠākjamuni on budistliku traditsiooni rajajaks. Mahajaanas peetakse buddhaks saamist isiksuse vaimse arengu kõrgeimaks sihiks.[11]
Eesti keeles kirjutatakse sõna "Buddha" suure algustähega, kui viidatakse konkreetseltBuddhaŠākjamunile, ning väikese algustähega, kui seda kasutatakse üldmõistena kõikide buddhade kohta.[11]
Sangha (paali k.saṅgha; sanskriti k.saṃgha) on Buddha õpetuse järgijatest koosnev kogudus. Koguduse all mõeldakse eelkõige budistlikke munkasid ja nunnasid (paali k.bhikkhu jabhikkhunī), õpetajaid, aga ka kõiki ilmikutest budiste jahüvesõpru.
Bhikkhudel puudub vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk on viidud miinimumini. Toitu saadakse almusena ja kehtibtsölibaat. Bhikkhude elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt koolkonnale, nunnadel 311). Varased bhikkhud olid rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sanskriti ja paalivihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks,klooster-ülikoolideks. Tuntuim neist oliIndiasNālandā. Mungakogudusega koos kujunes välja ka ilmikutest järgijaskond.
"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha "Dhammapadas". Seetõttu on just meele (paali k.citta) muutmine olulisim teel virgumisele.
Meele treenimiseks on Buddha andnud kaks põhilist meetodit:
meelerahu arendamine (paali k.samatha-bhāvanā), mille eesmärk on hajevil meele keskendamine ühele objektile;
taipamise/mõistmisvõime arendamine (paali k.vipassanā-bhāvanā), mille eesmärk on keskendumise objekti põhjalik uurimine ja analüüsimine.
Meelerahu arendamise tulemusena tekib seisund, kus meel keskendub ühele objektile ning muutub väga kirkaks, õnnelikuks ja selgeks (sanskriti, paali k.samādhi). Selline seisund on eeltingimuseksvipassana harjutuste edukaks sooritamiseks.
Zen (jaapni k., hiina k. chan) koolkonna peamisteks meeleharjutusteks onkōan'idele (公案, jaapani k.kōan, hiina k.gōng'àn) keskenduminerinzai koolkonnas (hiina k.linji) ning lihtsalt istumine (jaapani k.shikantaza)sōtō (hiina k.caodong) koolkonnas.
Vadžrajaanas kasutatakse lisaks eelkirjeldatule meeleharjutustena kamantraid ja kujustamist.
Budistlikus kosmoloogias on kolmkümmend üks seisundit ehk olekut, mida jaotatakse mitmel moel olemasolu valdadesse. Sõltuvuslikku teket selgitavas "Liigituste suttas"[13] jagatakse olemasolu (bhava) vallad kolme rühma: (1) meeleliste ihade vald (kāmabhava), (2) vormide vald (rūpabhava) ja (3) vormideta vald (arūpabhava).[14] "Suures lõvimöirge suttas"[15] antakse valdade viiene jaotus: (1) õnnetu maailm ehk põrguvald (niraya-loka), (2) loomade maailm (tiracchāna-loka), (3) peetade maailm (peta-loka), (4) inimeste maailm (manussa-loka) ja (5) jumalate (deva’de jabrahma’de) maailm (deva-loka).
8.-12. sajandist pärinevas Sri Lanka munga Ācariya AnuruddhaAbhidhammattha-sangaha’s kasutatakse valdade kirjeldamiseks paalikeelset sõnabhūmi ning neljast jaotust: (1) viletsuse (õnnetu) vald (apāya-bhūmi), (2) naudingute, õnnelik vald (kāmasugati-bhūmi) (3) vormide vald (rūpāvacara-bhūmi) ja (4) vormideta vald (arūpāvacara-bhūmi).
Mahajaanas, eritiTiibeti budismis, jaguneb kannatav maailm ehksansaara kuut tüüpi olendite vahel. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitaksepõrgus, loomana või näljase vaimu ehkpreetana. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena, pooljumala ehkasurana või jumalana. Neidkuut olemasolu valdkonda kujutatakseolemisratta mandalal.
PaalikeelneTipiṭaka (paali k.ti – kolm +piṭaka – korv, kogu) on ainus tervikuna säilinud mitte-mahajaana koolkondade kaanon.Tipiṭaka koostati juba esimesel budismi suurkogul (umbes kolm kuud) pärast Buddha surma ning seda peetakse kõige autentsemaks Buddha õpetuseks.Tipiṭaka’t tunnistavad pühakirjana kõik budismi koolkonnad, eriti oluline onTipiṭakatheravaada koolkonnas.
PaalikeelneTipiṭaka koondab kolm suuremat õpetuste kogu:
Traditsiooni kohaselt loodipiṭaka’d esimese suurkogu ajal, kuid tekstide uurijad pole selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest suurkogu, teistel juhtudel aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. KoguAbhithamma Piṭakaon viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaiddhamma-vinaya’st.[16]
PealeTipiṭaka austatakse mahajaanas pühakirjana veel suurt hulka suutraid, mille autorluse osas ei ole saavutatud lõplikku üksmeelt. Neid on peetud niiBuddha Šākjamuni originaalõpetuseks kui ka hilisema aja virgunud õpetajate loominguks. Hiina ja Jaapani budismis on mahajaana suutrad olnud oluliselt mõjukamad kuiTipiṭaka. Olulisemate mahajaana suutrate hulka kuuluvad "Ületava mõistmise suutrad" (skrPrajñāpāramitā-sūtra) ,nende hulgas"Teemantsuutra" ja "Südasuutra"; "Lootossuutra", "Vimalakīrti õpetuse suutra" ja "Lillevaniksuutra" (skrAvataṃsaka-sūtra).
Varajane sangha oli üks. Need, kes soovisid, võisid Buddha järgijateks saada kolme kalliskivi (paali k.tiratana) kaitse alla minnes. On tõendeid selle kohta, et esialgu tehti seda läbi lihtsa kahekordse tõotuse Buddhale ja Dharmale, kuid hiljem asendus see meile tuttava kolmekordse tõotusega, kuna ka sangha tähtsus oli kasvanud.[16]
Aja jooksul levis Buddha õpetus aina laiemal territooriumil ning geograafiline äralõigatus soodustas jagunemist koolkondadeks. Lahknemise otsesteks põhjusteks olid enamasti minoorsed erinevused käitumisjuhistes ja kloostrielu reeglistikus. Tänini on säilinud seitse vinajat, nende erinevused puudutavad pisidetaile nagu mungarüü värvus ja kandmise viis.[17]
Aja jooksul tekkisid ka õpetuse osas erinevad seisukohad. Seda soodustas asjaolu, et Buddha ei nimetanud endale ühtegi järeltulijat, kes oleks saanud pärast tema surma sangha juhiks. Seetõttu kujunes sangha mittetsentraliseeritud struktuuriks. Buddha soovitas igaühel jääda iseendale saareks: "Niisiis, Ānanda, nii nüüd kui ka peale minu lahkumist, kes te ka olete, peate te jääma omaenda saareks, omaenda kindluseks, nii, et dharma on teie saar ja dharma on teie kindlus, ning mitte muretsema teiste saarte ja teiste kindluste pärast." Koolkondade teket soodustas ka õpetuse tõlkimine ja säilitamine eri keeltes ja dialektides.[18]
Paistab ka, et eri mungad spetsialiseerusid konkreetsetele suutratele või suutrarühmadele ning seetõttu hakati eri koolkondadest tähtsustama erinevaid tekste.[19]
Theravaada ja teised mittemahajaana (hinajaana) koolkonnad
Mittemahajaana, kahinajaana, on koondnimetus, millega tähistatakse koolkondi, kes ei tunnista mahajaana õpetusi. Tänapäevaks hääbunud mitte-mahajaana koolkondade hulka kuuluvadmahasanghika,sthaviravaada,pudgalavaada,sarvastivaada jasautraantika koolkonnad. Selle suuna ainus tänini säilinud esindaja ontheravaada, mis on levinud eelkõige Kagu-Aasias.
Esimesel sajandil e.m.a kuni esimesel sajandil m.a.j hakkasid esile kerkima õpetused, mis kritiseerisid varasemate budistlike koolkondade õpetusi ning muutsid õpetuse rõhuasetust. Kui varasemates koolkondades on peamine rõhkarhati teel, siis mahajaana õpetuste on kesksel kohalbodhisattva tee, mis seisneb BuddhaŠākjamuni eeskujul bodhisattvana täieliku buddhasuse saavutamises eesmärgiga vabastada kannatustest eranditult kõik olendid. Bodhisattva tee ei ole iseenesest mahajaana leiutis, see on olemas katheravaada õpetustes, kuid ei ole seal keskset kohta. Nimetus "mahajaana" tähendab sanskriti keeles 'suurt sõidukit' viidates mahajaana ideaalile vabastada kannatustest kõik olendid.[20] Osalt võib mahajaanat näha uuenduslike ideede väljapakkujana, osalt aga ka algse õpetuse taastajana (tõukudes juba tekkinud koolkondlikest tõlgendustest).
Vadžrajaana onmahajaana budismi osa, mis erinevalt ülejäänud mahajaana koolkondadest peab pühakirjadeks katantraid ning kasutab rohkeltmantraid ja kujustamisharjutusi. Vadžrajaana, nagu ka muude mahajaana koolkondade, ülimaks eesmärgiks on saadabudaks, et kõiki olendeid kannatustest vabastada, kui vadžrajaana pakub eesmärgini jõudmiseks kiiremat ja vahetumat teed. Tänapäeval on vadžrajaana levinud eelkõige Tiibetis, kus see jaguneb nelja peamisse koolkonda, milleks on
1970. aastatel sagenesid ekspeditsioonidNSV Liidu piirkondadesse, kus oli säilinud elav budistliktraditsioon jakultuur. Sel perioodil kujunesid traditsiooniksTartu Riikliku Ülikooli juures tegutsenud orientalistikakabineti korraldatud orientalistikapäevad. Orientalistikapäevade budismiteemalised loengud olid üheks teguriks, mis kinnistasid kuulajates budismihuvi ka tulevikuks.
1982. aastal asutasVello Väärtnõu Tallinnas esimese organiseeritult toimiva budistliku grupiEestimaa Budistliku Vennaskonna ehkTaola, mis järgisTiibeti budisminingma koolkonna õpetust. 1980. aastatel rajas vennaskond Eestisse nelistuupat ning tõlkis peamiselt inglis- ja venekeelseid budismiteemalisi kirjutisi. Tänu Burjaatias loodud kontaktidele saabusid paaril korral Eestisse ka sealsedlaamad. 1980. aastate lõpupoole, Eesti jaoks murrangulisel perioodil, hakkasid mõned vennaskonna liikmed osalemapoliitikas (vtEesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei), mis tõi kaasa vennaskonna põhiliikmete Eestist lahkumise ja organisatsiooni lagunemise.
↑"Arhiivikoopia"(PDF).Originaali(PDF) arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2018. Vaadatud 1. juulil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
