Budasus ehkbudaloomus (sanskriti keelesbuddhatā,buddhatva; tiibeti keelessangs rgyas nyid; hiina keeles 佛性foxing; jaapani keelesbusshō) onbudismis mõiste, mis võib tähistadavirgunud seisundit, kõigile olenditele omast võimet saadabudaks või kõikjal olevat üldist printsiipi või välja.
Varabudismis mõisteti budasuse all olekut, mis on omane ainultBuddhale ja eristab teda kõigist teistest olenditest, kaarhatitest. Budasuse avalduseks on kindlad sisemised ja välised omadused.
Budade paljususe idee tõi endaga kaasa idee budaloomusest ehk budasusest, mis on omane kõigile budadele ja avaldub neis kõigis.Mahajaanas kujunes selle alusel välja igavene ja kõikjalviibiv printsiip või omadus, loomus või olemus, mis võib avalduda mitmesuguste kehastustena, inimestena või muude olenditena. Arenes välja idee, et budaloomus on omane kõigile olendeile.
Mahajaana koolkondades, eritichan’is, võib budasus tähendada kõigile olenditele sisemiselt omast võimet saadabudaks, olles seega teataval määraltathāgatagarbha sünonüüm.
Tathāgatagarbha (sanskriti keeles ‘nõndaläinu üsk, nõndaläinu loode’; tiibeti keelesde bzhin gshegs pa’i snying po; hiina keeles 如來藏rulai zang; jaapani keelesnyoraizō) onmahajaanas mõiste, mis kõige üldisemalt tähendab kõikidele olenditele sisemiselt omast võimet saada budaks.Tathāgatagarbha teooria järgi on kõikidel olenditel algusest peale täielikult virgunud loomus, mis saab aga avalduda alles siis, kui seda varjutavadmeeleplekid ja muud takistused on kõrvaldatud. Senikaua on see olemas vaid avanemata võimalusena nagu loode emaihus.
Erinevates tekstides ja koolkondades ontathāgatagarbhat tõlgendatud mõnevõrra erinevalt. Ühtedes võrdsustatakse seetühjuse kategooriaga, rõhutades, et budasus ongi kõikideseadmuste olemuslik tühjus. Teistes räägitaksetathāgatagarbhast kui tegelikult olemasolevast kõikeläbivast ja kõikjalviibivast olemusest. Mõlema seisukoha järgi onkujustamine jamõistmine need, mis viivadtathāgatagarbha avaldumiseni ja arenemiseni tõeliseks budasuseks.
Joogatšaaras ehk Vidžnjaanavaadas mõistetaksetathāgatagarbhat kohatiālayavijñāna ehk "ait-teadvuse" sünonüümina, mis sisaldab ‘kõige oleva seemneid’ (sanskriti keelessarvabījaka), sealhulgas ka võimet ja võimalust saavutada budasus.
Tathāgatagarbhateooria põhitekstiks on Sthiramati (6. saj) «Aardeühenduse jaotus» (Ratnagotravibhāga). On olemas kamahajaana suutraTathāgatagarbha-sūtra, mis on tervikuna säilinud ainult tiibeti- ja hiinakeelses tõlkes.
6. sajandil Hiinas kujunenudtiantai koolkonnas jõutiLootossuutra tõlgendustele tuginedes veendumusele, et igaühel, kõigil olenditel on budaloomus, igaüks võib saada budaks. Veelgi enam, kogu kõiksus on budaloomusega väestatud, kõik toimuv on budaloomuse ilmnemine. Budaloomus on ka mägedel ja jõgedel, kuni tolmukübemete ja rohulibledeni välja.[1]
Pikemalt artiklisTiantai
Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.