Buda (sanskriti ja paali keelesbuddha 'virgunu'; tiibeti keelessangs rgyas; hiina keeles 佛fo; jaapani keelesbutsu) onbudismis üldmõiste, teadvuse kõrgeimasse seisundisse ehkvirgumisse jõudnud inimene, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõikmeeleplekid. Budale on omane piiritu kaastunne ja muutumatu õnneseisund[1]. Selline inimene on vabanenudsansaarast ja jõudnudnirvaanasse.
Buda võib esineda ka sümbolmõistena, abstraktne aspekti või omadusena, kujuteldavana ka antropomorfselt.
Etümoloogiliselt tuleneb sõnabuddha sanskriti verbijuurestbudh ('virguma, ärkama')[2] võibujjh (bujjhati, 'see, kes on mõistnud').[3]
Eesti keeles kirjutatakseBuddha suure algustähega siis, kui tegemist onŠākjamuniga. Budade ehk virgunud olendite üldnimetus kirjutatakse väikese algustähega.[4]
Budade kohta kasutatakse mitmeid epiteete, millest olulisemad on nõndaläinu (sanskriti keelestathāgata), hüvesläinu (sugata), bhagavat ja võitja (jina).Mahajaana suutrates nimetatakse budat 'täielikult virgunuks' (sanskriti keelessamyaksaṃbuddha) ja kõikteadjaks (sarvajña).
Vanimates budistlikes tekstides tähistas 'buda' eelkõige budismi rajajat budaGautamat ja oli tihti pärisnime staatuses. Algselt nimetatigi budaks ilmselt vaid Gautamat, kuid hilisemate käsitluste kohaselt on budasid olnud ka varem ja tuleb ka tulevikus.
Tipitaka varasemates tekstides mainitakse kuut budat, kes on ilmunud enne Gautamat (Vipassī, Sikhī, Vessabhū, Kakusandha, Konāgamana, Kassapa ja Gautama)[5], hilisemates tekstides aga mainitakse juba kahtekümmet nelja[6]. Tipitaka Buddhavaṃsas on toodud 25 buda lood, mille kommentaarid on toodud Jātakaṭṭhakathā sissejuhatavas peatükis.
Tipitakas on mainitud ka tulevast budatMaitrejat.Mahajaanas, eriti Hiinas ja Jaapanis austatakseBudaid, keda peetakse Maitreja kehastuseks.
Budade paljususe idee tõi endaga kaasa idee budaloomusest ehkbudasusest, mis on omane kõigile budadele ja avaldub neis kõigis.Mahajaanas kujunes selle alusel välja igavene ja kõikjalviibiv printsiip või omadus, loomus või olemus, mis võib avalduda mitmesuguste kehastustena, inimestena või muude olenditena. Arenes välja idee, et budaloomus on omane kõigile olendeile.
Tathāgatagarbha (sanskriti keeles ‘nõndaläinu üsk, nõndaläinu loode’) onmahajaanas mõiste, mis kõige üldisemalt tähendab kõikidele olenditele sisemiselt omast võimet saada budaks.Tathāgatagarbha teooria järgi on kõikidel olenditel algusest peale täielikult virgunud loomus, mis saab aga avalduda alles siis, kui seda varjutavadmeeleplekid ja muud takistused on kõrvaldatud. Senikaua on see olemas vaid avanemata võimalusena nagu loode emaihus.
6. sajandil Hiinas kujunenudtiantai koolkonnas jõutiLootossuutra tõlgendustele tuginedes veendumusele, et igaühel, kõigil olenditel on budaloomus, igaüks võib saada budaks. Veelgi enam, kogu kõiksus on budaloomusega väestatud, kõik toimuv on budaloomuse ilmnemine. Budaloomus on ka mägedel ja jõgedel, kuni tolmukübemete ja rohulibledeni välja.[7]
Pratjekabuda on inimene, kes üksinda omal jõul on jõudnud ülimasse täielikkuvirgumisse ehk saanud budaks, kuid jääbki üksikuks ega õpeta oma kogemust teistele.
Mahajaanas, eeskättsarvastivaada koolkonnas alguse saanud õpetuse kohaselt on budal kolm ihu (sanskriti keelestrikāya; tiibeti keelessku gsum; hiina keeles 三⾝sanshen; jaapani keelessanjin), milleks on seadmuseihu (dharmakāya) ehk õpetus, õndsuseihu (sambhogakāya) ehk mõju ja maine ihu (nirmāṇakāya) ehk kehastus inimkujul, näiteksŠākjamunina.
Mitmetesmahajaana koolkondades, eritivadžrajaanas, kasutatakse mütoloogilisi budasid antropomorfsete sümbolitenakujustamisel ja neid nimetataksedhjaanibudadeks. Nendes avalduvad budaloomuse erinevad aspektid.
Iga buda loob omabudavälja, mida mütoloogiliste budade puhul kirjeldatakse ideaalsete utoopiliste maailmasüsteemidena, kus puuduvad inimlikud pahed ja kõik on virgunud või virgumas.
Idamid onvadžrajaanabudismis antropomorfsed kujustamissümbolid,õndsuseihu (saṃbhogakāya) kujul esinevad budad[8] ehkjumalused, nagu näiteks Chakrasamvara, Kalachakra, Hevajra, Yamantaka või Vajrayogini.
Idam võib samaaegselt tähistadaõpetaja meelt, virgunud õpetajate õpetusliini ja teostaja enda meele virgunud loomust.
