Hingetoru ehk trahhea jaguneb enamikul loomadest kahekspeabronhiks. Ainulttuataaral märgistab pikutine vagu hingetoru tagaosas paarisbronhe, millel ei ole eraldunud õõsi. Ülejäänud roomajatel, aga ka lindudel ja imetajatel on bronhid hästi arenenud ning jätkuvad kopsudes.
Roomajatel irduvad peabronhidest teist järku bronhid, mis võivad jaguneda kolmanda, neljanda jne. järgu bronhideks; eriti keerukas on bronhide jaguminekilpkondadel ningkrokodillidel.
Lindudel ühinevad teist järku bronhid omavahelparabronhidega – kanalitega, millest raadiustel hargnevadbronhioolid (kopsutorukesed), mis harunevad ning lähevad üleõhukapillaaride võrku. Iga parabronhi bronhioolid ning õhukapillaarid ühinevad teiste parabronhide vastavate moodustistega, moodustades sedasi läbipaistvate õhuteede süsteemi. Nii peabronhid kui ka mõned kõrvalbronhid laienevad otstelõhukottideks. Enamikul lindudest võtavad esimesed bronhiringid osa alumisekõri ehk laulukõri moodustamisest.
Imetajatel irduvad igast peabronhist teisejärgulised bronhid, mis jagunevad üha väiksemateks harudeks, moodustades bronhiaalpuu. Kõige väiksemad harud lähevad üle alveolaarteedesse, mis lõppevadalveoolidega. Peale tavaliste teisejärguliste bronhide eristatakse imetajatel ka arteriaaleelseid teisejärgulisi bronhe, mis irduvad peabronhidest selle koha ees, kus nende üle kulgevadkopsuarterid. Tavaliselt on ainult üks parem arteriaaleelne bronh, mis enamikul sõralistest irdub vahetult hingetorust. Suurte bronhide fibroossed seinad sisaldavad kõhrelisi poolringe, mis on tagantpoolt ühinenudsilelihaste ristipidiste kimpudega. Bronhide limanahk on kaetud virveepiteeliga. Väikestes bronhides on kõhrelised poolringid asendatud omaette kõhreliste sõmeratega. Bronhioolides kõhri pole ning silelihaste ringikujulised kimbud paiknevad täiskihina.
Inimesel toimub trahhea jagunemine kaheks peabronhiks 4.-5. rinnalüli tasemel. Parem peabronh on paksem, lühem ja vertikaalsem kui vasak.
Iga peabronh jaguneb:
kopsuvälisteks sagaralisteks bronhideks (esimese taseme bronhideks);
lülilisteks kopsuvälisteks bronhideks (teise taseme bronhideks), 11 paremas kopsus ja 10 vasakus;
kopsusisesteks subsegmentaarseteks bronhideks (kolmanda kuni viienda taseme bronhideks), läbimõõt 2–5 mm;
sagaralisteks (1–2 mm);
bronhioolideks, mis lähevad üle kopsualveoolidesse.
Bronhide seinad on moodustatud gialiinsetest kõhrelistest ringidest, mis takistavad bronhide kollapsit, ning silelihastest; seest on bronhid kaetud limanahaga. Bronhide jaotuste teel asetsevad arvukad lümfinäärmed, mis võtavad lümfi kopsukudedest. Bronhide verevarustus toimub bronhiaalarterite, mis irduvad rinnaaordist, ränd-, sümpaatiliste ning spinaalsete närvide harude abil.
Osade autorite arvates algavadmadudel bronhid hingetoru juurest ja jagunevad kaheks peabronhiks, mis kulgevad koos kopsuarteritega kopsudesse.[3] Seejuures kirjeldatakse justkui kahte bronhi, millest üks suubub paremasse, aktiivsesse kopsu, ja teine bronh suubub kas rudimentaarsesse või vähem aktiivsesse vasakusse kopsu. Osades allikates omistatakse madudele üksnes üks bronh.[4][5]Teised autorid leiavad, et madudel ei moodustu eristatavaid bronhe. Hingetoru hargneb ning iga haru läheb üle kopsudesse. Osad autorid tähistavad üleminekut terminigavorbronchus. Madudel puudub bronhaalpuu.
.png)