Lääne-Balkani riikide hulka arvatud Bosnia ja Hertsegoviina piirneb põhjas, läänes ja lõunasHorvaatia, idasSerbia ning kagusMontenegroga. Merepiiri on Bosnial ja Hertsegoviinal vaid ligikaudu 20kmAadria mere rannikulNeumi linna ümbruses, kuid arvestatavaid sadamaid sellel lõigul ei ole (merre sirutub pikk kaljune poolsaar).
Bosnia ja Hertsegoviina on pindala (51 197 km²) järgi maailmas 128. kohal. Maismaapiiri kogupikkus on 1543 km. Sellest 956 km onHorvaatiaga, 345 kmSerbiaga ja 242 kmMontenegroga.[4]
Vaade Bosnia ja Hertsegoviina kõrgeimalt mäeltMaglićilt
Riigi kesk- ja lõunaosa on mägised, loodeosa künklik ning kirdeosa tasasema pinnamoega. Kõrgeim tippMaglič (2386m) asubMontenegro piirilDinaari Alpides. Massiivi lääneosas on levinud tugevastikarstunudlubjakivilavad rohkete koobastega. Seal samas asubSutjeska rahvuspark. Maa kõrguselt teine mägi onČvrsnica (tipp Plocno, 2228m), mis asub Hertsegoviina (maa lõunapoolse viiendiku) põhjaosas, kolmas mägi onPrenj (tipp Zelena glava, 2115m).
Vaid veidi madalamad mäed on tähtsamate talispordikeskuste juures:Vlašič (1969m),Orjen (1894m), lisaksSarajevot lõunast piiravadTreskavica (2088m),Bjelašnica (2067m) jaJahorina (tipp Ogorjelica, 1916m), mille nõlvul peeti1984. aasta taliolümpia mäesuusaalad. Maa loodeosa kõrgem tipp onGrmeč (1605m). Mitmed neist on järsakute tõttu tehniliselt üpris raskesti vallutatavad, eriti talvekuudel, kui lisandublaviinioht.
Riigi sisemaal valitseb mõõdukasmandriline kliima, mida iseloomustavad kuumad suved ning külmad, lumised talved. Bosnia ja Hertsegoviina lõunatipus valitsebvahemereline kliima. Ligi 50% maast on kaetud metsadega. Mägialal on rohkesti maalilisi järvi, millest suurim onBuško blato (tuntud ka kui Buško jezero, 55,8 km²) asub Horvaatia piiri ääres teelSpliti.
Bosnia ja Hertsegoovina jagunemine Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooniks (helesiniselt) ja Serblaste Vabariigiks (heleroosalt), kirdenurgas asubBrčko ringkond (tuhmroheliselt)
Bosnia ja Hertsegoviina onparlamentaarne vabariik. Kollegiaalne riigipea on kolmeliikmelinepresidentuur, mille moodustavad üks serblasest, üks bosnialasest ja üks horvaadist liige. Iga rahvusrühm – serblased, bosnialased ja horvaadid – valivad liikme eraldi. Kahe kaheksakuulise perioodi vältel juhib presidentuuri rotatsiooni korras eesistujana iga presidentuuri liige.
Bosnia ja Hertsegoviina kõrgeim seadusandlusorgan on kahekojalineParlamentaarne Assamblee (Parliamentarna skupština), mille moodustavad 42-liikmelineEsindajatekoda ja 15-liikmelineRahvakoda.
Daytoni rahulepinguga on loodud kõrgeima esindaja ametikoht Bosnia ja Hertsegoviinas. 2008. aastal esitati eriesindaja ametikoha likvideerimise eeldused.[5] Alates 1. augustist 2021 on kõrgeimaks esindajaksChristian SchmidtSaksamaalt, kes vahetas välja 12 aastat ametis olnudAustriast päritValentin Inzko.
Bosnia ja Hertsegoviina lipul on sinisel taustal kollane kolmnurk, mis sümboliseerib riigi kolme põhirahvust (bosnialasi, serblasi ja horvaate), ning üheksa viieharulist tähte, mis sümboliseerivad Euroopat. Kolmnurk vastab ligikaudu riigi kujule. Samad kujundid on ka riigivapil. Riigi praegune lipp ja vapp võeti kasutusele 1998. aastal.
Riigihümn on "Državna himna Bosne i Hercegovine" ("Bosnia ja Hertsegoviina rahvushümn"). Riigihümnina kasutuses alates 1999. aastast. Hümni viisi autor on Dušan Šestić. Ametlikud sõnad puuduvad.[4]
Riigis on kolm suuremat etnilist rühma, keda nimetatakse Bosnia ja Hertsegoviinale ainulaadselt konstitutsioonilisteks rahvasteks ehk kolmeks rahvaks, keda on mainitud riigi põhiseaduses ning kes seetõttu ei saa ollavähemused egaimmigrandid. Kolmest suurima rühma moodustavadbosnialased, suuruselt teise Bosniaserblased ja kolmanda Bosniahorvaadid.
2013. aasta hinnangul moodustasid bosnialased riigi rahvastikust 50,1%, serblased 30,8% ja horvaadid 15,4%.[6] Ametliku keele staatus onbosnia,serbia jahorvaadi keelel.[4]
Rahvastiku mediaanvanus on 43,3 aastat, millega on Bosnia ja Hertsegoviina maailma riikide seas 27. kohal. Sündimus on väike ja loomulik iive negatiivne, väljaränne ületab sisserände.[4]
Keskmine eluiga on 2021. aasta hinnangul 77,8 aastat (meestel 74,5 ja naistel 80,9).[4]
Türgi võimu all pöördusid paljud bosnialased Osmani impeeriumi sisepoliitika tõttukristlusestislamisse. Enne Osmani impeeriumi vallutusi olid Bosia elanikud valdavaltbogomiilide jaKreeka-Rooma kiriku usutunnistuse järgijad.
1875. aastal algas Bosnias osmanitevastane ülestõus(en), mis kasvas lõpuks üle peaaegu kogu Balkani poolsaart hõlmanud sõjaks.San Stefano rahulepinguga tunnistas Osmani impeerium Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvust, kuid 1879. aastal toimunud Euroopa suurriikideBerliini kongressil määrati Bosnia tegelikultAustria-UngariHabsburgide valitsemise alla. Sellal kui Bosnia elanikud nautisid Austria-Ungari alamate hüvesid, taotlesid slaavlased Serbias ja mujallõunaslaavlaste riigi loomist.
Oktoobris1991 kuulutas Bosnia väljasuveräänsuse. Sellele järgnes iseseisvusreferendum 29. veebruaril – 1. märtsil1992. Bosnia serblased rahvahääletusest osa ei võtnud ning reageerisid Serbia toetusel relvastatud vastupanuga, püüdes Bosniat ja Hertsegoviinat etnilisi piire mööda tükeldada ning serblaste alad ühendada (Suur-Serbia). TäiemahulineBosnia sõda kolme kogukonna (bosnialased, serblased ja horvaadid) vahel puhkes 1992. aasta aprillis, mil Bosnia serblaste relvajõud ja Jugoslaavia föderaalarmee alustasid Sarajevo tulistamist. ÜRO ja Euroopa Liit püüdsid vahendada vaherahu, kuid see ei õnnestunud ning riiki saadeti rahvusvahelised relvajõud. Jaanuaris 1993 nõustusid serblased ja horvaadid ametlikult ÜRO ja ELi rahuplaaniga, kuid sõjategevus jätkus sellegipoolest ning 6. mail 1993 teatas ÜRO julgeolekutsoonide loomisest Bosnia-Hertsegoviina territooriumil. 23. veebruaril 1994 saavutati kokkulepe kehtestada relvarahu bosnialaste ja horvaatide vahel. Märtsis loobusidbosnialased jahorvaadid omavahelisest võitlusest ning leppisid 18. märtsil 1994 kokku liitriigi Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni moodustamises. 8. juunil 1994 kirjutasid relvarahu kokkuleppele alla ka serblaste juhid, kuid see ei peatanud verevalamist. Seetõttu algasid 21. novembril 1994 NATO lennukite pommirünnakud serblaste positsioonidele.21. novembril1995 kirjutasid vaenupooledUSA-sOhio osariigisDaytonis alla vaherahule, mis lõpetas kolm aastat kestnud Bosnia sõja. Lõplikule leppele kirjutati pidulikult allaPariisis14. detsembril1995.Daytoni lepe jagab Bosnia ja Hertsegoviina enam-vähem võrdseltBosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ningSerblaste Vabariigi vahel. ÜRO rahuvalvejõuna paigutati konfliktipiirkonda 60 000 NATO sõjaväelast. Esimesed sõjajärgsed valimised toimusid 1996. aastal.[7]
