Bobisõit on mäespordiala, kus aerodünaamilisel tüüri ja piduriga kelgul (bobil) laskutakse mäest mööda erilist külgseintega jäärada ehk jäärenni. Bobisõidus võistlevad naised ja mehed, aga mitte omavahel, vaid eraldi.
Bobisõit sai alguse 19. sajandi lõpulŠveitsis. Ala algatajaks peetakse inglastWilson Smithi, kes ühendas1885. aastal laua abil kaks kelku ja sõitis selle kaksikkelgugaSankt MoritzistCelerianasse. Kelgu konstruktsiooni täiendas ameeriklane Towensen aastatel1888–1889. Ta suurendas esikelgu jalaste pöördeulatust ja tegi tagakelgule rehataolise piduri. 1889. aastal peeti esimesed bobisõiduvõistlused. Nüüdisaegse bobiga sarnaneva kelgu ehitas šveitslane C. Matis (ka Mattys, Mathias)1891. aastal. Šveitslane Rösinger konstrueeris1903. aastal kelgule rooli ja piduri.1927. aastal ehitas šveitslaneFritz Feierabend esimese teraskelgu.
Esimene bobirada pikkusega 1610 meetrit ehitati1902. aastal Sankt Moritzis (varem sõideti mägiteedel ja kelguradadel).
1923. aastal asutatiPariisis Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon (praegu Rahvusvaheline Bobisõidu ja Skeletoniföderatsioon;FIBT;prantsuse keelesFédération Internationale de Bobsleigh et de Tobogganing). Sellesse kuulub üle 60 riigi, 2010. aastast on selle president itaallaneIvo Ferriani.
Maailmameistrivõistlusi on bobisõidus korraldatud alates 1930. aastast, välja arvatud aastatel 1940–1946, kui võistlused jäid äraII maailmasõja tõttu. Maailmameistrivõistlused ei toimu aastatel, mil leiavad aset taliolümpiamängud. Alates 2000. aastast on maailmameistrivõistluste kavas olnud naiste kahebobi ja alates 2021. aastast naiste ühebobi.
Rada ehitatakse kivist, mullast ja puidust või valatakse betoonist, kaetakse lumega ja jäätatakse. Tänapäeval valmistatakse tehisjääradu.
Külgseinte kõrgus on tavaliselt 0,5 m, kuid kurvides peab see ületama bobi trajektoori lae vähemalt 1 m võrra (julgestusala). Rada on keskmiselt 1500 m pikk ja 1,40 m lai, raja langus on 8–15% (lähte ja finiši kõrguste vahe keskmiselt 150 m. Rada peab sisaldama vähemalt ühe S-kujulise kaare, viraaži (mitu üksteisele järgnevat üleminekukaart) ja niinimetatud silmuse ehk juuksenõelakaare (140–180 kraadi).
Mehed võistlevad bobisõidus kahe- ja neljabobil (meeskonnas kaks või neli meest) ning naised ühe- ja kahebobil. Kahebobis osalevad roolija ja pidurdaja. Neljabobis on ülejäänud kahe liikme põhiline roll bobile lisahoo sisselükkamine. Sõidu jooksul nad muid funktsioone ei oma. Hoovõtus osaleb kogu võistkond ning suurema kiiruse saamiseks on oluline meeskonna koostöö ja sõidurütm. Bobi kiirus võib ulatuda üle 140 km/h. Võistkonna valikul eelistatakse hea reageerimisvõimega atleetlikke sportlasi ja võistkonna koostööd. Bobisõitu on hakanud harrastama paljud endised kergejõustiklased ja muude alade sportlased.
1953. aastal kehtestati bobi mõõtmete ja kaalu ühtsed nõuded. Iga võistluse eel kaalutakse bobi eraldi ja mehitatuna. Maksimaalkaalu saavutamiseks võib bobile lisada lisaraskust, näiteks metallplaate. Lubatud on nii ratas- kui ka nöörrool. Võistlejad kannavad kaitseprille ja -kiivrit ning tihedat, tuulekindlat kehale liibuvat riietust.
