Bluetooth on lühikese levialaga juhtmevaba sidestandard, mis võimaldab andmevahetust püsi- ja mobiilseadmete vahel ning isiklike võrkude (PAN – personal area network) loomist. Bluetooth töötab sagedusalas 2,402–2,480 GHz, kasutadesUHF-raadiolaineid.[1]
Tehnoloogiat kasutatakse peamiselt kaablivaba alternatiivina, võimaldades failide jagamist lähestikku asuvate seadmete vahel ning juhtmevaba ühendustmobiiltelefonide,kõrvaklappide,kõlarite,HIFI-seadmete, autohelisüsteemide,telerite jaheliribade vahel.
Bluetooth-tehnoloogia arendust ja standardiseerimist koordineeribBluetooth Special Interest Group (SIG), kuhu kuulub üle 35 000 liikmesettevõtte telekommunikatsiooni, IT-, võrgunduse ja tarbeelektroonika valdkonnast. SIG vastutab spetsifikatsioonide koostamise, seadmete kvalifitseerimise ja Bluetoothi kaubamärgi kaitse eest. Selleks et toodet saaks turustada Bluetooth-seadmena, peab see vastama SIGi kehtestatud nõuetele.[2]
2024. aasta seisuga tarnitakse maailmas igal aastal ligikaudu 5 miljardit Bluetooth-seadet. Prognooside kohaselt võib see arv 2028. aastaks kasvada 7,5 miljardini.[3]
Bluetooth-tehnoloogia arendamine sai alguse 1989. aastal Rootsis, kuiEricssoni mobiiliosakonna tehnoloogiadirektor Nils Rydbeck algatas projekti juhtmevabade peakomplektide loomiseks. Arendustöö usaldati Tord Wingrenile, Jaap Haartsenile ja Sven Mattissonile. 1994. aastal alustati aktiivset arendust ning 1997. aastaks valmis töötav prototüüp. Projekti juhtimise võttis üle Örjan Johansson, kes mängis olulist rolli ka tehnoloogia standardiseerimisel.[4]
Idee luua ühendusmobiiltelefoni jasülearvuti vahel pärines juba 1972. aastast, kuiIBM-i arendusjuht Adalio Sanchez tegi koostööettepaneku Ericssonile. Kuna tollaste mobiiltelefonide energiatarve oli liiga suur, otsustati hiljem kasutada Ericssoni arendatud lühilink-tehnoloogiat ühenduslahendusena. Et tehnoloogia saaks laiemalt levida, tehti otsus kujundada sellest avatud standard. Ericsson panustasraadiotehnoloogia patentidega, IBM lisas omalt poolt loogikakihi.[5]
Varsti liitusid projektiga kaIntel,Toshiba jaNokia ning 1998. aasta mais loodi ametlikult Bluetooth Special Interest Group (SIG), mille ülesandeks sai tehnoloogia edasine arendamine ja haldamine.[5]
Esimene Bluetooth-seade –juhtmevaba peakomplekt – esitleti 1999. aastal COMDEXi messil. Esimene Bluetooth-toega mobiiltelefon, Ericsson R520m, jõudis turule 2001. aasta alguses. Samal aastal oktoobris tõi IBM turule esimese Bluetoothi toega sülearvuti – ThinkPad A30.
Bluetooth-tehnoloogia areng jätkus kaAmeerika Ühendriikides. EttevõteVosi Technologies töötas välja lahenduse, mille abil ühendada sõidukite heli- ja sidesüsteemid Bluetoothi kaudu. Algselt planeeritud koostööMotorolaga katkes kohtuvaidluse tõttu, kuid hiljem võttis Motorola Bluetoothi kasutusele, aidates kaasa selle laiemale levikule autotööstuses.[6]
NimeBluetooth pakkus 1997. aastal välja Intelis töötanud Jim Kardach, üks Bluetooth Special Interest Groupi (SIG) asutajaliikmeid. Idee sai alguse tema vestlusest Ericssoni teadlase Sven Mattissoniga, kes mainis Skandinaavia ajalugu ja Frans G. Bengtssoni viikingiromaaniThe Long Ships . Jutuks tuli ka 10. sajandi Taani kuningasHarald Bluetooth , kes oli tuntud Taani hõimude ühendajana.[7]
Hiljem sattus Kardach lugema Gwyn Jonesi raamatutA History of the Vikings, kus oli kujutatud Harald Bluetoothi ruunikivi. Selle põhjal pakkus ta nimeBluetooth välja lähiside traadita ühenduse projektile kui ajutist koodnime.[7]
Bluetoothi ametliku teabe kohaselt oli nimi algselt mõeldud vaid ajutisena, kuni turundusosakond leiab sobivama nimetuse. Valikusse jäid veel nimedRadioWire jaPAN (Personal Area Networking). NimiPAN osutus liiga üldlevinuks ningRadioWire’i kaubamärki ei jõutud õigeaegselt kontrollida. Nii jäi kasutusele nimiBluetooth, mis oli tööstuses juba laialt levinud ja sai lähiside traadita ühenduse sünonüümiks.[7]
NimetusBluetooth on inglispärane vorm Taani kuninga Harald Blåtandi nimest (vanaskandinaaviablátǫnn), mis tähendab sõna-sõnalt „sinist hammast“. Nimi sümboliseerib ühendamist – nii nagu Harald ühendas Taani hõimud, ühendab Bluetooth erinevad seadmed ja protokollid.[7]
Bluetoothi logo kujundamisel on kasutatud kahte noorema Futharkiruuni – ᚼ (Hagall) ja ᛒ (Bjarkan) – mis tähistavad Harald Bluetoothi initsiaale ning sümboliseerivad tehnoloogia ühendavat olemust.[7]
Bluetooth-tehnoloogia töötab tööstuslikus, teaduslikus ja meditsiinilises (ISM) sagedusalas 2,402–2,480 GHz.[8] Side toimub sagedushüppelise levispektri (frequency-hopping spread spectrum) abil: andmed jagatakse pakettideks ja saadetakse 79 erineval 1 MHz laiuse kanaliga. Kanalite vahel hüpatakse kuni 1600 korda sekundis, et vähendada raadiosageduslikke häireid ja parandada ühenduse töökindlust.[8]
Bluetooth Low Energy (BLE) kasutab sama sagedusala, kuid töötab 40 kanalil, mille ribalaius on 2 MHz. BLE töötab erineva loogika alusel ja on mõeldud madala energiatarbega seadmete ja lühiajaliste ühenduste jaoks.[9]
Bluetoothi varastes versioonides kasutati modulatsiooniskeemi GFSK (Gaussian Frequency Shift Keying), mille abil oli võimalik saavutada andmeedastuskiirus kuni 1 Mbit/s. Bluetooth 2.0+EDR (Enhanced Data Rate) tõi lisaks modulatsioonimeetodid π/4-DQPSK ja 8-DPSK, millega saavutati vastavalt 2 ja 3 Mbit/s kiirused. 2019. aastal tutvustasApple HDR-laiendust (High Data Rate), mis kasutab 4 MHz laiuseid kanaleid ja võimaldab andmeedastuskiirust kuni 8 Mbit/s.[10]
Bluetooth võrgu topoloogia
Bluetoothi arhitektuur põhineb master-slave mudelil: üks seade (master) saab luua väikese võrgu ehk piconet’i ja hallata kuni seitset samaaegselt ühendatud seadet (slave). Kõik seadmed sünkroniseeruvad master’i kella järgi, mille taktimärk on 312,5 mikrosekundit. Andmepaketid võivad olla ühe, kolme või viie ajapilu (slot’i) pikkused.
Seadmed võivad vajadusel rolli vahetada – näiteks võib algselt master’ina tegutsenud seade hiljem toimida slave’ina. Kui mitu piconet’i on omavahel ühendatud, moodustavad need keerukama hajusvõrgu ehk scatternet’i, kus üks seade võib olla korraga ühes võrgus master ja teises slave.
Ülemseade valib alati, millist alamseadet ta parasjagu adresseerib. Kuna alam peab pidevalt kuulama ja ootama käsklusi, on ülemana toimimine vähem ressursimahukas kui alamana. Samuti on võimalik, et üks seade on korraga mitme ülemseadme alam.
Bluetooth-seadmete võimsus ja leviala sõltuvad seadme klassist:
Bluetooth-seadme võimsus klassi järgi
Klass
Maksimaalne võimsus
dBm
1
10-100 mW
+10 kuni +20
1.5
2,5-10 mW
+4 kuni +10
2
1-2,5 mW
0 kuni +4
3
0,01-1 mW
-20 kuni 0
Tegelik leviala sõltub lisaks ka seadmete tundlikkusest, antenni konfiguratsioonist, andmeedastuskiirusest, aku seisukorrast ja keskkonnatingimustest (nt seinad, peegeldused, takistused).[11]Kuigi klass 1 seadmed suudavad suhelda kuni 100 m kaugusel, on enamik seadmeid klass 2, mille tööulatus on tavaliselt 10–30 m. Parimates tingimustes võivad kaks klass 1 seadet suhelda ka kuni 1 km kauguselt, ilma seaduslikke piiranguid rikkumata.[11]
Kui arvutil puudub sisseehitatud Bluetooth, saab seda lisada välise Bluetooth-adapteri abil, mis on tavaliselt USB-dongli kujuline. Kuigi enamik uuemaid sülearvuteid ja mõningaid lauaarvuteid on Bluetoothiga varustatud, vajavad paljud vanemad seadmed lisalahendust.
Bluetoothi eelis võrreldes eelkäijaIrDA-ga (infrapuna) seisneb selles, et üks adapter võimaldab suhelda mitme seadmega korraga.[12]
Windows XP (SP2 ja SP3) – toetus Bluetoothi versioonidele 1.1, 2.0 ja 2.0+EDR. Varem vajasid kasutajad eraldi draivereid, kuid SP2-st alates lisas Microsoft oma toe.[13]
Windows Vista (RTM/SP1 + funktsioonipakett või SP2) – tugi Bluetooth v2.1+EDR-le.[13]
Windows 7 – lisaks v2.1+EDR toele toetab ka laiendatud päringuvastust (EIR).[13]
Windows 8 ja uuemad – sisaldavad tuge Bluetooth Low Energy (BLE) tehnoloogiale.[13]
Natiivne Windowsi Bluetoothi protokollipinu (stack) toetab profiile nagu:
PAN (Personal Area Networking)
SPP (Serial Port Profile)
DUN (Dial-Up Networking)
HID (Human Interface Device)
HCRP (Hardcopy Cable Replacement)
Windows XP puhul saab kasutada ka kolmanda osapoole tarkvara, mis lisab profiilituge või uuemaid Bluetoothi versioone. Windows Vista ja 7 võimaldavad tootjapoolseid lisaprofiile kasutada ilma süsteemipinu asendamata.[13]
Apple macOS
Apple’i seadmed on toetanud Bluetoothi alatesMac OS X v10.2 (ilmus 2002. aastal).[14]
Linux
Linuxis on kaks peamist Bluetoothi tarkvarapakku:
BlueZ – vaikimisi kaasas enamiku Linuxi distributsioonidega, arendajaksQualcomm.[15]
Fluoride – varem tuntud kui Bluedroid, kasutuselAndroid OS-is, arendajaksBroadcom.[16]
Lisaks on olemas kaAffix, mille töötas välja Nokia. See oli kunagi populaarne, kuid pole uuendusi saanud alates 2005. aastast.
BSD-perekond
FreeBSD – sisaldab Bluetoothi tuge alates versioonist 5.0 (rakendatud netgraph-süsteemi kaudu).[17]
NetBSD – Bluetoothi tugi lisati versioonis 4.0.[18]
OpenBSD – võttis NetBSD pinupõhise toe kasutusele, kuid eemaldas selle hiljem hooldusprobleemide tõttu.[19]
DragonFly BSD – sisaldab NetBSD põhist Bluetoothi tuge alates versioonist 1.11(2008).[18] Kasutatav on ka FreeBSD netgraphipõhine lahendus, kuid see võib vajada täiendavat seadistamist.[20]
Bluetooth-tehnoloogia on kavandatud toetama konfidentsiaalsust, autentimist ja võtmehaldust, kasutades selleks SAFER+ plokkšifrile tuginevaid kohandatud algoritme.Turvalise ühenduse loomisel põhineb Bluetooth PIN-koodil, mille sisestavad kasutajad seadmetesse. Fikseeritud PIN-koodi kasutatakse sageli seadmetes, millel puudub kasutajaliides (nt peakomplektid). Sidumisel genereeritakse algvõti (init key) või põhivõti, mida kasutatakse edaspidiseks andmete krüpteerimiseks E0 voošifri abil.
Bluetooth-tehnoloogia töötab raadiosagedusel 2,402–2,480 GHz, mis kuulubmitteioniseeriva kiirguse hulka.[30] See on sama sagedusala, mida kasutavad ka Wi-Fi ja mobiiltelefonid. Mitteioniseeriv kiirgus ei oma piisavalt energiat, et kahjustada DNA-d otseselt või põhjustada ionisatsiooni.
Seniste teaduslike andmete põhjal ei ole leitud veenvaid tõendeid selle kohta, et Bluetoothi kasutamine põhjustaks tervisekahju. Maailma Terviseorganisatsiooni allasutusIARC (Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur) on siiski liigitanud kogu raadiosagedusliku kiirguse (sh Bluetooth) kategooriasse"võimalik kantserogeen" (Group 2B)[31] – samasse rühma kuuluvad näiteks ka kohv ja mootorikütuste heitgaasid.
