 | See artikkel räägib teadusharust; Hoffmeyeri raamatu kohta vaata artiklitBiosemiootika: Uurimus elu märkidest ja märkide elust |
Biosemiootika onsemiootikaharu, mis tegelebmärgiprotsessidegaelussüsteemides. Biosemiootika on ühtlasi interdistsiplinaarne valdkond, kussemiootikud,bioloogid jafilosoofid püüavad arendada semiootilist lähenemist ning rakendada semiootika mudeleideluslooduse mõistmiseks.
Biosemiootika üheks rajajaks peetakse bioloogJakob von Uexkülli, kelle tööd tähenduse mehhanismidest (Bedeutungslehre, 1940) ja organismi kui subjekti ehitusest ja käitumisest (Umwelt und Innenwelt der Tiere, 1909, 1921) panid aluse semiootilisele lähenemisele bioloogias (Theoretische Biologie, 1920, 1928).
Teiste eelkäijate seas onCharles Peirce,Charles Morris,Heini Hediger,Giorgio Prodi jaGregory Bateson.
Terminit "biosemiootika" kasutasid esimesena psühhiaater ja bioloogFriedrich S. Rothschild aastal1962 ja semiootikJuri Stepanov aastal 1971, kuid laiemalt sai see tuntuksThomas Sebeoki tööde kaudu alates 1970. aastate lõpust.
Biosemiootika kujunemisel semiootika oluliseks osaks onThomas Sebeoki töödel suur roll. Tema ideid toetasidJohn Deely,Martin Krampen,Joseph Ransdell,Thure von Uexküll,Myrdene Anderson jt.
Biosemiootika uurib elunähtusi kuimärgisüsteeme ningmärkide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kuimolekulide kogumit jakeemilisi reaktsioone. Ta püüab koondadabioloogia eriharude, sealhulgasevolutsioonibioloogia tulemused uueks, ühtsemaks vaateks kesksetele elunähtustele, sealhulgasfunktsiooni jatähistamise kujunemiselebiosüsteemidest alatesribosoomist kuniökosüsteemini ning alatesbiogeneesist kunielutähenduseni.
Biosemiootika püüab uute mõistete, teooriate ja juhtumiuuringute abil valgust heita mõnelesemiootika lahendamata küsimusele, näiteks küsimusele tähistamise päritolust universumis.
Biosemiootika käsitab märgiprotsesse reaalsetena ning eeldab, et neil onseaduspärasused (harjumused,loomulikud reeglid), mida saab uurida jaseletada. Need on eluslooduseseesmised seaduspärasused, mis ei ole ligipääsetavad otseselt, küll aga kaudselt teiste märgiprotsesside (näiteks kvalitatiivsete eristusmeetodite) abil. Inimeste arusaamine neist protsessidest rajaneb teaduslikul märgisüsteemil, mis erineb organismide endi märgiprotsessidest.
Biosüsteemidele on omane neis asetleidvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside väga kõrge organiseerituse aste, mis osalt rajaneb informatsioonilistel ja molekulaarsetel omadustel, mis 1960. aastatel said tuntuksgenoomi nime all.Ernst Mayr ja teised väljapaistvad bioloogid on näinud nendes informatsioonilistes aspektides ühteluprotsessiemergentset omadust, mis on elule eriomane. Erandiks võivad osutudaarvutid, ent erinevaltarvutiprogrammide informatsioonilisest teleoloogilisusest, mis on inimeste poolt konkreetsetel eesmärkidel kavandatud, on organismideteleoloogia informatsioonilised karakteristikud seesmised: nad on välja kujunenud looduslikuevolutsiooni käiguskohastumisprotsesside tulemusena.
Traditsiooniline bioloogia jabioloogiafilosoofia on neid protsesse käsitanud puhtfüüsikalistena ning mõistavad füüsikalisustreduktsionistliku jamehhanitsistliku traditsiooni mõjul väga kitsalt, seostades seda ainulttoimivpõhjustega. Biosemiootika on katse kasutadaCharles Sanders Peirce'i vaimus inimestel ja mujal looduses esineva märkide dünaamilise aktiivsuse avara loogilise ja teadusliku uurimisena mõistetud semiootika mõisteid, et vastata küsimustele tähenduse,intentsionaalsuse japsüühika bioloogilise emergentse ilmumise kohta. Neile küsimustele on mehhanitsistlikus jafüsikalistlikus raamistikus väga raske vastata.
Biosemiootika vaatekohast on elu evolutsioon ja semiootiliste süsteemide evolutsioon ühe ja sama protsessi aspektid. Loodusteaduslik lähenemine elu päritolule ja evolutsioonile on osalt tänumolekulaarbioloogia edusammudele arusaamist selle protsessi välistest aspektidest tublisti rohkendanud, kuid on ignoreerinud märkide aktiivsuse sisemisi kvalitatiivseid aspekte, mistõttu arusaampõhjuslikkusest on jäänud ühekülgseks. Keerukatesiseorganiseeruvates biosüsteemides on oma osa kavormpõhjustel jaeesmärkpõhjustel: vormpõhjused esinevad nnlaskuva põhjuslikkusena, mis on suunatud tervikstruktuurilt (näiteks organismilt) üksikutele molekulidele, kitsendades nende toimimist, kuid ühtlasi andes neile funktsionaalse tähenduse kogumetabolismi suhtes; eesmärkpõhjused esinevad kalduvusena omandada harjumusi ning kujundada praeguste märgiaktide tulevasitõlgendeid. Siinkohal on biosemiootika lähedanesüsteemiteooria,teoreetilise bioloogia ning keerukate iseorganiseeruvate süsteemide uurimise ideedele.
Molekulaarbioloogia,kognitiivne etoloogia,tunnetusteadus,robootika,neurobioloogia jt teadusharud tegelevad erinevate tasandite informatsiooniprotsessidega, aidates stiihiliseltbiosemioosi (biosüsteemides esineva märkide aktiivsuse) tundmaõppimisele. Biosemiootika ise aga ei ole veel konkreetne distsiplinaarne uurimisprogramm, vaid üldine arusaam vajadusest uurida märgi rolli eluprotsessides ja katsed tulemusi koondada, et rajada bioloogiale semiootiline alus. Ta võib aidata jagu saadavaimufilosoofias ikka veel kummitavaDescartesi dualismi mõnest vormist. Kirjeldadeskeha javaimu vahelist järjepidevust, võib biosemiootika ka aidata mõista, kuidas inimese "vaim" võib naturalistlikus mõttes emergentselt ilmuda algelisematest loomse "teadmise" protsessides.
Nagu igale bioloogiatraditsioonile, on ka biosemiootikale iseloomulik, milliseid küsimusi selles peetakse bioloogia alusküsimusteks. Biosemiootika lisab mittesemiootilistele küsimustele semiootilised küsimused, et mõlemat lähenemist kasutades elu täielikumalt mõista. Biosemiootilised küsimused eristavad semiootilist bioloogiat mittesemiootilisest (reduktsionistlikust jafüsikalistlikust) bioloogiast; ühtlasi on need küsimused, mida biosemiootik omajuhtumiuuringutes peaks esitama, ning küsimused, mis on biosemiootikas alles vastamata.
Semioos (tõelinemärkide aktiivsus,märgiprotsessid) leiab asetiseorganiseerumise kaudu iseorganiseeruvatessüsteemides. Märgiprotsessid ilmuvademergentsetetähistamise jatõlgendamise protsessidena, mis koordineerivad elussüsteemide bioloogilist iseorganiseerumist. Semioos on füüsikaliste komponentide bioloogilisteks subjektideks organiseerumise keskmes.
Biosemiootika sai alguse, kui humanitaarteaduste taipamisedmärkidest jamärgiloomest said kokkuelu uurimisega. Algselt eraldi said semiootikud ja bioloogid aru, et elu on algusest peale seotud nähtuste lugemise ja tõlgendamisega. Nii nagu inimeste suhtlemisel on külgi, mis võivad tunduda mehaanilised, (näiteks sõna ja mõiste harjumuslikud assotsiatsioonid), on ka selliseid bioloogilisi reaktsioone. Aga info elu puhul ei saa olla mehaaniline. Olla elus tähendab hoolida ellujäämisest ja paljunemisest suuta muutustega (enamasti keskkonnasurvega) kohaneda. Hoolimine on eelkõige tunne, mida tuleb tahes-tahtmata tõlgendada. Aga tunded tekivad maailma sees olevas ihus. Et organismid saaksid ellu jääda ja õitseda, peab neil olema intentsionaalsed elamused ja eesmärgid [purposes]. Need on suhted objektidega, kuid mitte tingimata asjadega (John Deely,Purely Objective Reality, "Objective reality and the physical world: relation as key to understanding semiosis"). See eesmärk ei pea olema teadlik (ka enamik inimese tunnetusest ei ole eneseteadlik). Eesmärkide omamine, ühtede tulemuste eelistamine teistele, tähendab, et organism peabomailmas esinevatele intentsionaalsetele nähtustele tähendust [significance] omistama. Organismid peavad suutma mõtestama uudiseid, mis nendeni keskkonna kohta jõuavad. Meie meelte maailm ei näita kogu maailma. Me aistime ainult seda, mida on tarvis olemisest hoolimise tõttu. Maailma uudised saabuvad paistvate ja sundivate märkidena, mis esindavad maailma ligipääsmatut täiusest. Maailm on olenditele läbipaistmatu, looritatud. Teadus saab alguse, kui hakatakse süstemaatiliselt püüdma loori taha vaadata. See tähendab inspiratsiooni, mis avaldub algul religioonis ja filosoofias, hiljem teoorias ning vaatluse ja kontrolli kollektiivses ranguses. Inimese märgikasutus ja tähendusevajadus peab olemaevolutsiooni saadus. Inimese vaim on niisugune, nagu ta on, sellepärast, et ta on osa loodusest ning tal on loodusele omased evolutsioonilise kasvu mustrid ja harjumused. Inimesele omane märgiloome (antroposemioos) on väike osa kõikjal elus (käitumisest kuni otsustamiseni rakus) esinevast üldisemast semiootilisest võimest. Nagu väitisCharles Sanders Peirce, on kõigel elusal üks ühine muster. Humanitaarteadlased uurivad nende mustrite väljendumist ning nende kommunitseerimist ja tähendust mitmesugustes kujutamise vormides – inimestes, jumalates, luules, müüdis, vestluses inimeste ja mitteinimestega. Elusale ühine tähendusloomevõime seisneb mustrite äratundmises ning liiasuses, mis teeb võimalikuksinformatsiooni. Maailm ei koosne diskreetsetest ühemõõtmelistest signaalidest, mis kutsuvad esile mehaanilisi reaktsioone. Maailm on täis vormi- ja kontekstimuutusi, potentsiaalseidtähendusi. Organismid peavad suutma neid lugeda. Selle kujutlemine võimaldab mõelda laiemate maailmade võimalustest, tähenduse loojatest ja loomisest nii meis kui ka väljaspool meid. Meie ontoloogia tuleb semiootiliste objektide vahelistest suhetest, mitte lihtsalt asjadest.Gregory Bateson ütleb, et informatsioon on erinevus, mis teeb erinevuse.
 | Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli,jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Juhtivate biosemiootikute seas onJesper Hoffmeyer,Claus Emmeche,Kalevi Kull (Kopenhaageni–Tartu koolkond) jaTerrence Deacon.
Biosemiootikute hulka arvatakse teiste seasLuis Bruni,Aleksei Šarov,Søren Brier,Marcello Barbieri,Anton Markoš,Howard Pattee,Ya'ir Neuman,Timo Maran,Martin Krampen,Frederik Stjernfelt,Floyd Merrell,John Deely,Myrdene Anderson,Lucia Santaella,Marcel Danesi,Winfried Nöth,John Collier,Donald Favareau,Tommi Vehkavaara jaGünther Witzany.
Rahvusvaheline Biosemiootika Ühing (International Society for Biosemiotic Studies) loodi2005. Selle esimene president oliJesper Hoffmeyer ning asepresidentDonald Favareau (alates 2012. aastastTimo Maran). Aastast 2015 on presidentKalevi Kull ning asepresidentDonald Favareau.
Aastal2005 andisNova Science PublishersMarcello Barbieri,Claus Emmeche,Jesper Hoffmeyeri,Kalevi Kulli jaAnton Markoši toimetamisel välja kaks numbrit rahvusvahelist ajakirjaJournal of Biosemiotics.
Aastast 2008 ilmub kirjastuseSpringer väljaandel rahvusvaheline ajakiriBiosemiotics, mille toimetajad olid alates selle loomisestMarcello Barbieri,Claus Emmeche,Donald Favareau,Jesper Hoffmeyer,Kalevi Kull jaAnton Markoš. Alates 2013. aasta juulist on ajakirja peatoimetajaAleksei Šarov, kaastoimetajad Morten Tønnessen jaTimo Maran.
Aastast 2007 ilmub kirjastuseSpringer väljaandel raamatusariBiosemiotics. Selle sarja toimetajateks onKalevi Kull,Jesper Hoffmeyer jaAleksei Šarov.
Biosemiootikud kogunevad alates 2001. aastast igal aastal konverentsile "Gatherings in Biosemiotics".
Tartu Ülikoolis loetakse biosemiootikakursust ning sel alal on kaitstudmagistritöid (Timo Maran,Riin Magnus jt.) ja doktoritöid (Timo Maran, Riin Magnus, Davide Weible jt.).