1851. aastal sai ta Göttingenis doktorikraadi kaitsteskompleksmuutuja funktsioonide teooria aluseid käsitleva väitekirja "Grundlagen für eine allgemeine Theorie der Funktionen einer veränderlichen complexen Größe".[2] Selles töös käsitleti mõistet, mis hiljem sai tuntuksRiemanni pinnana. Doktoritöö juhendajaks oli Gauss.[1]
1852. sai ta Gaussi soovitusel Göttingeni ülikooli eradotsendiks.[1]
1853. aasta detsembris esitas ta habilitatsioonitöö "Funktsiooni esitatavusest trigonomeetrilise rea abil", mis etendasreaalmuutujate funktsioonide teooria arengus olulist osa. Selles töös on toodud ka tulemus, mis hiljem saab tuntuksRiemanni teoreemina.[3] Habilitatsioonitööle järgnes prooviloeng.10. juunil 1854 esineski ta professorite ees (üks neist oli Gauss) geomeetria alushüpoteese käsitleva ettekandega "Über die Hypothesen, welche der Geometrie zu Grunde liegen". Gauss oli sellest vaimustuses.[3] See oli diferentsiaalgeomeetrias epohhi loonud ettekanne.[3]
Erakorraliseks professoriks sai Riemann 1857. aastal ja pärastDirichlet' surma määrati ta 1859. aastal korraliseks professoriks.[1]
1862. aastal haigestus tatuberkuloosi ja suri 39 aasta vanuses 1866. aastal Itaalias.[1]
