 | See artikkelvajabtoimetamist.(August 2024) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | Artiklis puuduvadviited.(August 2024) Palun aitaartiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid. |
| Berck | |||
|---|---|---|---|
| [ bɛʁk] | |||
| |||
 | |||
Pindala: 14,9 km²[1] | |||
| Elanikke: 12 967(1.01.2022)[2] | |||
| Koordinaadid:50° 24′ N,1° 36′ E | |||
  | |||
Berck, mõnikord kaBerck-sur-Mer, onvald Põhja-PrantsusmaalPas-de-Calais' departemangus.
Berck asubLa Manche'i ääres,Authie jõe suudmest otse põhja pool. Berckil on üle 11 km liivarandu ja rohuga kaetud luiteid ning alates 19. sajandi keskpaigast on see olnud tervenejate ja puhkajate sihtkoht.
Bercki nime erinevad vormid olid kasutusel 13. sajandi alguses.Datum Bergis jaBerc esinevad 1215. aasta ürikutes ningBierk esineb 1282. aasta ürikus. Selle konkreetne etümoloogia on teadmata ja võib pärineda kas germaani sõnastberg ("mägi") võibirkja ("kaskede koht").
14. sajandi alguseks oli Berck väljakujunenud kaluriküla. 1301. aastal oli seal kirjas 150 majapidamist 800 elanikuga. Bercki vanimad osad asuvad praegu nii jõest kui ka merest 1,5 km kaugusel sisemaal, arvatavastisetete tõttu, kuid asutamise ajal asus küla rannikul ja praegune Ristija Johannese kirik alustas oma eksisteerimist tuletornina (algul puidust, siis kivist).
Taanduva rannajoone tulemusena kujundati paadid lameda põhjaga, et neid saaks randa üles tõmmata. Nende juurde aeti välja vanker, et saaki sisse tuua (vaata Eugène Boudini maal allpool).
Berck oli sajandeid lahingute koht. KroonikEnguerrand de Monstrelet mainib, et 1414. aastal tungisCalais' inglise garnison lõunasse ja põletas linna maha.Montreuil-sur-Meri teisel piiramisel 1544. aastal tungisid inglased lõunast peale ja põletasid Bercki läbimisel 200 maja, kiriku ja veski. Selle, mis järele jäi, põletasid prantslased teel piiramise leevendamisele.
19. sajandi keskpaigas anti Berckile terapeutiline rolltuberkuloosi ravis. Merehaigla avas 1869. aastal keisrinnaEugénie. Peagi loodi ka teisi haiglaid ja heatahtlikke instituute haigete ning puhkamist ja taastumist vajavate inimeste toitlustamiseks. Just sel ajal hakati meditsiinis soovitama meres suplemise kasulikkust. Linnake, mida reklaamiti kui Pariisist vaid kolmetunnise teekonna kaugusel, hakkas raudteede abil turismikaubandust üles ehitama.
Algul pidid reisijad maanduma lähedal asuvasVertoni linnas, mis asub Calais'sse viiva põhiliini ääres, kuid 1893. aastal ehitati1000 mm laiune haruliin, mis ühendas Bercki teiste piirkonna linnadega. Rong tegi reisijateveo kõrval ka kaubavedu Berck Ville'i tellisetehasest. Kohalikult tuntud kuile Tortillard oma ekslemisteekonna tõttu suleti see 1955. aastal. Hilisemkitsarööpmeline raudteeliin, mis kulges põhja suunas läbi luidete Berck Plage'ist Paris-Plage'i, naguLe Touquet'd tollal tunti. See ehitati etapiviisiliselt Merlimonti kaudu aastatel 1909–1912, kuid tasapisi kattus see liivaga ja suleti 1929. aastal.
.jpg)
Teise maailmasõja ajal häiris mererinnet natsideAtlandi valli rajamine. Linn kannatas liitlaste 1944. aasta sissetungi ajal pommitamise läbi. See aitas kaasa iidse kalatööstuse, mille arvel oli sajandivahetusel umbes 150 paati, vähenemisele. See oli 1960. aastateks täiesti kadunud.
Kuigi haiglasektor on tänapäeval endiselt majanduslikult oluline, on linn end taas turismiatraktsioonina reklaaminud. Mereäärne suplusjaam koos tohutu peene liivaga rannagaOpaalrannikul on jätkuvaltmaapurjetamise ja uuesurfispordi keskus. Endine Berck Plage'i raudteejaam on ümber ehitatud kasiinoks.
Linn on sõprussuhetesBad Honnefiga Saksamaal jaHythe'iga Inglismaal.
Ristija Johannese kirik restaureeriti 1954. aastal. Seejärel tõsteti värviga esile 15. sajandist pärit nikerdused kronsteinidel. Koor ja kellatorn on loetletud mälestised.
Uus Notre-Dame des Sables'i kirik avati 1886. aastal rannakvartali turuplatsil. Selle 1500 istekohta pidid teenindama peamiselt hooajal puhkajaid ja paljude meditsiiniasutuste patsiente, kes saavad kasu mereõhust. Koori seintel on maalid.
Lisaks raviasutustele teenindas rannakvartal 19. sajandi teisel poolel jõukaid klasse. See arenes aeglaselt välja suurejooneliste villade, hotellide ja mugavustega. Nende hulgas oli nägusaid kasiinosid, millest peamine oliEden, tuntud ka kuiGrand Casino de la Plage, teatri- ja muusikasaaliga. See hävis sõjas 1944. aastal, kuid on säilinud sama uhke rivaalKursaal. AmbitsioonikasCottage des Dunes, mis üritas luksushotelli ja kasiinot ühendada, kukkus 1913. aastal äriliselt läbi. Pärast lühikest aega haiglana kasutamist kohandati see ametlikuks kasutamiseks. Teine pommitamise üle elanud ametlik hoone oli raekoda, mis ehitati 1893. aastal ja mille seinamaalingud on maalinud Jan Lavezzari.
Pärast seda, kui Ristija Johannese kivitorn majakana kasutusest välja jäi, asendati see algul luidetes rippuva algelise õlilambiga, mis tähistas jõesuudme liivaribasid. Kaks aastat hiljem paigaldati peremehe suvila kohale 10-meetrine torn. See varjati 1861. aastal merehaigla ehitamisega. Uus kõrgem torn ehitati 1868. aastal. Kaks hoonet, mida kohalikud isaks ja pojaks (le père et fils) nimetasid, seisid kõrvuti, kuni sakslased 1944. aastal neile dünamiidi alla panid. PraeguneGeorges Tourry projekteeritud betoonist tuletorn valmis 1951. aastal ja on 45 m kõrge. Selle valgust on näha 24 meremiili (44 km) kauguselt.
Püsivad meretuuled ja naabruses asuvate luidete tekitatud tõusuvool muutsid linna kunagi paljude lennunduskatsete keskuseks. Need said alguse 19. sajandi lõpukümnendikel mehitamata tuulelohede fotograafia varajaste katsetega. Esimeste seas, kes kohapeal töötasid, oli 1887. aastal inglise meteoroloog E. D. Archibald; järgmisel aastal järgnes talleArthur Batut ja aastatel 1889-91 Emile Wenz. Katsed jätkusid kuni 1914. aastani ja mõned fotod leidsid kaubanduslikku kasutust postkaartidel.
Linnas on lennuväli olnud alates 1917. aastast. See oli osaliselt tingitud sellest, et 20. sajandi alguses mängis see piirkond oma osa võidujooksus õhku tõusmise nimel. KunstnikJan Lavezzari, kes oli algselt õppinud inseneriks, katsetas 1904. aasta veebruaris Merlimonti liivaluidetelt topelt ladina purjega deltaplaani. Seal järgnes talle sel lihavõttepühalGabriel Voisin, kes tegi proovilennuWrighti vendade eeskujul valmistatud purilennukiga ja lendas mõne sekundi jooksul 50 meetrit õhus.
Tema kunagine partnerLouis Blériot ei katsetanud Berckis kunagi lendamist. Ta arendas ja katsetas seal 1911. aastal liivajahti (l'aeroplage) ning tegi 1913. aastal teerajajana esimese võidusõidu üle liiva.
Alates 1966. aastast on kuuetunnist kestvusvõistlust korraldanud kohalik Eole klubi. Alates 1986. aastast on igal aastal aprillis liival tuulelohe lennutamise festival, mis meelitab ligi suurepärase ilu ja leidlikkusega rahvusvahelisi eksponaate.
Maalikunstnikud liitusid linna 19. sajandi Pariisi külalistega ja edastasid uudiseid oma avastusest pealinna kaaskunstnikele. Üks silmapaistvamaid oliÉdouard Manet, kes veetis 1873. aastal seal perega suve. Tema tehtud 20 maali hulgas oli paate merel ja rannamaastikku; mõnda neist hoiab nüüdOrsay muuseum.Eugène Boudin külastas esmakordselt 1874. aastal; järgmise 20 aasta jooksul tegi ta Berckist umbes 120 maali. 1876. aastal järgnes talleLudovic-Napoléon Lepic, kes oli kohast nii haaratud, et rajas sinna stuudio. Kuni 1885. aastani pühendas ta sellele umbes kuus kuud aastas, maalides piirkonda ja kalurite elu.
Nende jälgedes tulid kohalike perede pojad, kes kuni 1914. aastani moodustasid nn "Bercki koolkonna". Nende hulka kuulusFrancis Tattegrain, keda Lepic julgustas kunstiga tegelema;Jan Lavezzari, linnaarhitekti poeg, kes oli ka Lepici sõber; Charles Roussel (1861–1936), kes asus linna elama 1886. aastal; ja Eugène Trigoulet (1864–1910).
PärastEsimest maailmasõda esindasid linna ja selle elanikke kunstiliselt edasi Roussel ja Louis Montaigu (1905–1988). Viimase erialaks olid kalurid interjööris.
Nende ja teiste Opaalranniku maalikunstnike kollektsioon avati 1979. aastal linnamuuseumis, mis asub Bercki vanas sandarmeerias. Selle ehitas 19. sajandi lõpus Emile Lavezzari.
Väiksemate kunstnike hulgas on Bercki oma loomingus teemaks võtnud Paul Laugée (1853–1937);Eugène Chigot (1860–1923), kellel oli seal 1893. aastal ateljee; jaGeorges Maroniez, kohtunik, kes maalis ja pildistas selles piirkonnas puhkuse ajal. Veel kaks jäid linna meditsiiniasutuste tõttu.Paul-Albert Besnard viibis seal 1895. aastal oma tuberkuloosihaige poja tõttu. Tänuohvrina ravi eest kaunistasid Besnard ja tema naineCharlotte aastatel 1898–1901 Cazin-Perrochaudi instituudi kabeli seinu. Seal viibides teostas ta ka õlimaale ja oforte. Samal põhjusel viibis 1904. aastal seal kaJean Laronze (vt eespool) ja maalis seal viibimise ajal mitu lõuendit.
Sylvia Plathi pikas luuletuses "Berck-Plage" on linn ebasoodsas olukorras. Ta oli seda külastanud 1961. aastal ja kirjutas luuletuse aasta hiljem, segades mälestusi Bercki haigla sandistatud sõjaveteranidest muljetega hiljutisest naabri surmast ja matustest.
Jean-Paul Sartre'i romaanisLe Sursis evakueeritakse Charles'i tegelane Bercki sõjaväehaiglast vahetult enneTeise maailmasõja puhkemist. Linn figureeris ka Christian Morel de Sarcuse romaanisUne année à Berck (Pariis, 1997).
Algselt kõnelesid elanikudpikardi keelt, millest said alguse mitmed kalurite kasutatud väljendid. Kuigi see on nüüdseksprantsuse standardkeele ees taandunud, on endiselt neid, kes püüavad seda säilitada. Berckil on keeleühendusT'yn souvyin tu? ja on tehtud kohaliku murde keeleuuringuid. Nende hulka kuuluvad poeet Edouard GrandeliLexique du patois berckois (Université de Picardie, Amiens, 1980), Lucien TétuGlossaire du parler de Berck (Société de linguistique picarde, 1981) ja temaÀ l'écoute des Berckois : Dictons et proverbes, sobriquets (Société de linguistique picarde, 1988). Pikardi murdepoeetIvar Ch'Vavar sündis linnas 1951. aastal ja kuigi ta elab praegu Amiensis, on ta sellest sageli kirjutanud, eriti 1997. aastal ilmunud teosesBerck (un poème).
