Linn asubBiarezina jõe ääres, 110 kilomeetri kaugusel oblasti keskusestMahiloŭ linnast. Linn on tähtis raudteesõlm, sealt hargnevad raudteedAsipovičy,Žłobini jaAkciabrski suunas. Babrujskis asub ka jõesadam.
1970. aastast tegutseb Babrujski linnas teater. Linnas on neli raamatukogu, kaks kino ja koduloomuuseum. Vaatamisväärsusteks on veel Babrujski vanalinn (säilinud osaliselt), aastal1901 valminudsünagoog, aastail1807–1836 valminudkindlus, õigeusu kirikud (valmimisajad1905–1907 ja1892) ning katoliku kirikud (valmimisajad1746–1780 ja1906).
Babrujski linna on oma loomingus kasutanud mitu kirjanikku. Neist tuntumad onIlf ja Petrov (linna on mainitud ka romaanis "Kuldvasikas"). Babrujskis asub ka üks seriaali "Star Trek: Uus põlvkond" maapealseid sidejaamu.
Arheoloogiliste andmete põhjal rajati Babrujski kohale asula V–VI sajandil pKr. Sealt leitud ohtrad kivist tööriistad viitavad aga võimalusele, et seal asus asula ka juba kiviajal.
Esimesed kirjalikud teated Babrujski linna kohta pärinevad27. aprillist1387. Aastast1392 hakkas see kuulumaVytatutasele. Samast aastast pärinevad ka esimesed teated sealse lossi ja linna omavalitsuse kohta.
Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas linn kuulumaMinski vojevoodkonda jaRečyca maakonda. Aastal1618 tulidNiasvižist Babrujskissejesuiidid, kes rajasid sinna kooli. Aastal1626 oli linnas kaks õigeusu kirikut ja üks katoliku kirik. Seda ümbritses puittaraga palistatud muldvall, mida tugevdasid kahekorruselised tornid. Linnamüüris oli viis väravat.[2] Aastal1639 sai Babrujsk õiguse pidada kaks korda aastaslaata.
Aastal1648 rüüstasid linnakasakad. Nendega liitusid ka kohalikud ülestõusnud, koos purustati linna kaitsnud väed ja uputati kohalik staarost Biarezina jõkke. Aastal1649 vallutasidRzeczpospolita väed linna tagasi. Kauputuse ajal rüüstasid kasakad korduvalt linna, põletades selle aastail1655 ja1665 ka maha.
XVII sajandi teisel poolel sai laastatud Babrujskistalev. Aastal1692 kaotas sealne loss sõjalise tähtsuse. Asula kannatas kaPõhjasõjas, mil sealt suundusid läbi nii Vene kui ka Rootsi väed. Aastal1772 viidi sinna üle venelaste hõivatudRečyca arhiiv ja valitsusasutused.
Aastal1793 läks alevPoola teisel jagamiselVene impeeriumi koosseisu. Linn hakkas kuulumaMinski kubermangu. Aastal1794 hõivasid Babrujski mõneks ajaks Poola ülestõusust osavõtjad. Aastal1800 loodi plaan Babrujski ülesehitamiseks. Aastal1810 alustati sealse kindluse rajamist. Aastal1812 toimus osaliselt valminud kindluse juures lahing, seejärel piirasid Prantsuse väed kindlust neli kuud, suutmata seda vallutada.
Kindluses paiknenud väeosas, 9. jalaväediviisis, teeninud ohvitseridest olid paljudel head sidemeddekabristidega. Sealse väeosa abil kavatseti aastal1823 kinni võtta tsaarAleksander I. Hiljem see plaan hüljati.
Babrujski raudteejaam
Linn hakkas intensiivsemalt arenema pärastLiibavi–Romno raudtee valmimist XIX sajandi teisel poolel. Babrujskisse tekkisid erinevad tööstusettevõtted, seal hakati valmistama piiritust, õli, telliseid, tekkisid metsatööstusettevõtted. Linn oli ka tähtis trükitööstuskeskus. Aastal1902 kaotas suures tulekahjus kodu üle 2500 Babrujski pere, pärast seda asendasid tellistest hooned linnas sinna seni valdavalt ehitatud puidust maju. Aastal1914 jäi linn rindejoonele ja hiljem hõivasid selle korduvalt erinevad väed.
Linn läks ametlikultValgevene NSV koosseisu aastal1920. Pärast seda hakati seal intensiivselt tööstust arendama. Sinna rajati mööblivabrik, aastal1929 valmis seal puitu töötlev vabrik, mis oli suurim omalaadneEuroopas. Aastal1930 hakkas seal tegutsema Valgevene suurim õmblusvabrik.Teise maailmasõja alguseks oli üks Babrujsk tähtsamaid tööstuslinnu Valgevene NSV territooriumil.
Babrujski modernne arhitektuur
Saksa väed hõivasid linna28. juunil1941. Sõjategevus (Smolenski lahing (1941)) jätkus linna all siiski ka veel juulis, milNSV Liit alustas vasturünnakut. Kohe pärast linna okupeerimist rajasid Saksa väed sinna kaks sõjavangide laagrit, kus oli kokku 44 000 sõjavangi. Kokku oli linnas neli laagrit, vange üle 100 000. Linnas elanud arvukad juudid sunniti elama sealsesgetos, suurem osa neist hukkus sõja ajal. Linn vabastati29. juunil1944 pärast viis päeva kestnud lahinguid. Linn kaotas sõjas üle poole oma elanikest.
Aastal 1944 sai linnast samanimelise oblasti keskus. Oblast likvideeriti aastal1954. Aastal1949 tegiGeorgi Malenkov ettepaneku nimetada linn ümber Stalinskiks, aga see ei läinud läbi.[3]
Aastast2005 tegutseb linnas õigeusu kiriku nunnaklooster.
Babrujski sünagoog (1901)Püha Nikolai katedraal (1892)
1897. aastal oli Babrujskis 34 336 elanikku, kellest 20 795 ehk 60,5% olid juudid.1939. aastal elas Babrujskis 84 107 elanikku, neist umbes 25 tuhat ehk ligi 30% olid juudid. Teise maailmasõja ajal mõrvasid hitlerlased umbes kakskümmend tuhat kohalikku juuti, kes olid jäänud natsliku võimu kätte.1999. aasta andmete põhjal oli juutide osa Babrujski elanikkonnast 0,6 protsenti.
Vaatamata sellele, et pärast Teist maailmasõda on linna jäänud üsna vähe juute, süüdistasValgevene presidentAlaksandr Łukašenka neid linnas kujunenud keerulises olukorras, öeldes, et nad olevat muutnud linnasigalaks."...Juudid, erinevaltMoskva venelastest, ei armastavatmuru niita..."[4]
Nõukogude perioodil on Babrujsk arenenud suureks tööstuslinnaks. Linnas on keemiatööstus (AAT «Biełšyna» – suurrehve tootev ettevõte, mille tooteid turustatakse põhiosasVenemaal, üks kahesthüdrolüüsi kasutavast vabrikust Valgevenes), mitu metalli töötlemisega tegelevat ettevõtet (põhiliselt valmistatakse põllumajandustehnikat, kuid ka veoautodele mõeldud pidureid ja traktorite detaile), metsandusettevõtted, puidutöötlemisega tegelevad firmad, kergetööstusettevõtted ja toiduainetetööstuse ettevõtted (kondiitritoodete vabrik,õlle valmistamine).[5]
Linnas on 27keskkooli, kakspõhikooli ja kolmgümnaasiumi. Lisaks tegutsevad 12 spordikooli, kolm muusikakooli ning kunstikool ja kunstikallakuga kolledž. Keskeriharidust annavad seitse kolledžit ja kaks tehnikumi.
Babrujskis on ka kahe ülikooli filiaalid, kus on võimalik omandada kõrgharidust. Mõlemad annavad majandusalast haridust.
↑Валерый Грынявецкі. Бабруйск // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Т. 1: Абаленскі — Кадэнцыя. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. С. 273.
↑Нарыс гісторыі беларускай дзяржаўнасці. Мінск, «Беларуская навука», 2008. — С. 416
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 13. mai 2015. Vaadatud 29. mail 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
-2.JPG)
.jpg)
