Auleegioni orden (prantsuse keelesOrdre national de la Légion d'honneur, algseltOrdre royale de la Légion d'honneur) onPrantsusmaa kõrgeim teenetemärk, mille asutasNapoleon19. mail1802.
Ordenil on viis klassi: Chevalier (rüütel), Officier (ohvitser), Commandeur (komandör), Grand Officier (suurohvitser) ja Grand Croix (suurrist). Medaliklasse ei ole.
Auleegioni ordu (Ordre national de la Légion d'honneur) on Prantsusmaa rahvusordu. Ordu asutatiNapoleon Bonaparte'i poolt19. mail1802rüütliordude eeskujul. Vastavalt Auleegioni koodeksile tegutseb see organisatsioon iseseisva juriidilise isikuna. Kuulumine ordusse tähendab liikmele tema poolt Prantsusmaale osutatud teenete ametlikku tunnustamist, ühtlasi tähendab kuulumine ordusse ka kõrgeimat aumärki.
Ordu liikmeks saadakse väljapaistvate sõjaliste või tsiviilteenete eest. Ordu eesotsas on ordusuurmeister (grand maître), kelleks onex officio (ameti poolest) Prantsusmaapresident. Tähtsuselt järgmine amet ordus onsuurkantsler, kes on regulaarselt peetavate ordu nõukogu istungite eesistuja. Istungitel arutatakse organisatsiooni staatust puudutavaid küsimusi, aasta eelarve kasutamist, samuti uute liikmete vastuvõtmist ja orduliikmetele uute auastmete andmist.
Vastavalt koodeksi artiklile R6 koosneb Auleegion (kui organisatsioon) liikmetest, kes kuuluvad viide astmesse.
Suurristid ja suurohvitserid on ordu kõrgema astme liikmed. Üldine tava on, et ordusse vastuvõetu alustab madalaimast astmest, s.o rüütli astmest. Kuid on ka erandeid, kus pikaajalise teenistuse eest on antud kohe kas ohvitseri või komandöri auaste. Kõik Prantsusmaa peaministrid, kes on oma ametis olnud vähemalt kaks aastat, saavad automaatselt Auleegioni suurohvitserideks.
Vastavalt koodeksi artiklile R54 tervitab ordusse vastuvõtmise tseremoonial suurmeistri poolt delegeeritud esindaja uut kandidaati sõnadega: "Vabariigi Presidendi nimel ja tulenevalt volitustest, mis meile on antud, ülendame teid Auleegioni rüütliks (ohvitseriks, komandöriks)." (Au nom du Président de la République et en vertu des pouvoirs qui nous sont conférés, nous vous faisons chevalier (officier ou commandeur) de la Légion d'honneur). Seejärel annab esindaja kandidaadile üle auastmele vastava aumärgi (insigne) ja embab teda.
Suurristide ja suurohvitseride puhul on lausutav tekst veidi erinev: "Vabariigi Presidendi nimel ja tulenevalt volitustest, mis meile on antud, tõstame teid Auleegioni suurristi seisusse (suurohvitseri seisusse)." (Au nom du Président de la République et en vertu des pouvoirs qui nous sont conférés, nous vous élevons à la dignité de grand officier (ou de grand croix) de la Légion d'honneur.)
Pärast ordu asutamist1802. aastal on uute liikmete arv järk-järgult kasvanud. Aastal1871 oli tegevliikmeid juba üle 70 000. Pärast seda võeti meetmeid arvukuse suurenemise piiramiseks. Kuid alates1923. aastast iga-aastane uute liikmete vastuvõtmine järsult suurenes. Selline tendents kestis 40 aastat ja oli tingitud vajadusest kodanikke kahes maailmasõjas ja mitmes koloniaalsõjas ülesnäidatud mehisuse ja vapruse eest autasustada.1962. aastal oli ordus juba üle 300 000 tegevliikme.
Kindralde Gaulle pidas liikmeskonna sellist kasvu ordu mainele ohtlikuks. Võeti suund liikmeskonna arvukuse vähendamisele 125 000 inimeseni20. sajandi lõpuks. Lõpptulemusena, aastal2009, ordu liikmete arv ei ületanud 90 000 inimest.
Vastavalt koodeksi artikli R7 viimasele redaktsioonile kehtisid 2009. aasta seisuga järgmised arvulised piirangud:
- suurriste 75
- suurohvitsere 250
- komandöre 1250
- ohvitsere 10 000
- rüütleid 113 425
Praegu on iga-aastased normid järgmised:
- suurriste 7
- suurohvitsere 24
- komandöre 144
- ohvitsere 730
- rüütleid 4246
.svg)