Augustinusel puudub filosoofiline süsteem. Ta kasutab väljendeid, mille täpne tähendus pole selge.
Filosoofiat tuleb enamasti välja noppida tema teoloogilistest teostest. Muuhulgas leidub raamatus "De Trinitate"tunnetusteooriat, teoses "De Genesi ad litteram"seemnelogoste teooria sugemeid ja "Pihtimustes"ajakontseptsioon.
Augustinusel oli filosoofia allutatud teoloogiale, sestarul puudub võimalus jõudatõeni ilmailmutuseta.
Jumala olemasolu saab küll mõistuspäraselt põhjendada, kuid tähtsam kui intellektuaalne nõustumine Jumala olemasoluga on Jumala tahte tegelik järgimine, mis nõuab Jumalaarmu. Päästva tõeni jõudmine nõuab langenud ja lunastatud inimesel Jumala armu.Jumalatõestus on vaid ettevalmistuspöördumisele japäästele. Arm viib üleloomuliku usuni Jumala ilmutusse ja eluni, mis vastab Kristuse õpetusele. Kuigiusuni jõudmine ja selle sisu mõistmine nõuab mõistust, mis võib aidata usuni jõuda, seisneb täielik tarkus selle mõistmises, mida usutakse. "Hinge arstim jumalikult ettehoolduselt ja äraütlematult lahkuselt on oma määralt ja eristuselt täiuslikult kaunis. Sest ta jaguneb autoriteedi ja Mõistuse vahel. Autoriteet nõuab meilt usku ja valmistab inimest ette mõistuse jaoks. Mõistus viib taju ja tunnetuseni, kuigi autoriteet ei kaota mõistust täielikult silmist, kui vaatluse all on küsimus, keda võib uskuda." ("De vera religione", 24)
Augustinuse seisukohast ei ole olemas "loomulikku inimest", vaid konkreetsel langenud ja lunastatud inimesel on üleloomulik kutsumus ja eesmärk.
Augustinuse hoiakust lahknes hiljemAquino Thomas, kes üleloomuliku ja loomuliku erinevuse alusel eristas dogmaatilist teoloogiat ja filosoofiat.
Ühes jutluses (CL, 3) väitis Augustinus, et kõik on otsinud teed õnnelikule elule ning see otsing on olnud filosoofia ainus põhjus. KuigiAristotelesel ja mõnelSokratese-eelsel filosoofil oli põhieesmärgiks puhas tunnetus, juhindus enamik antiikfilosoofe. Nende seas olidstoikud,epikuurlased jaskeptikud, kes kehtestasid elureeglid, mis pidid viima üksikisikuõnneni. Stoikud ja uusplatoonikud otsisid filosoofiat, mis oleks ühtlasi religioon.
Augustinus väitis korduvalt, et ta soovib tunnetada üksnesJumalat jahinge ("De Ordine" II, 18; "Soliloquia" II, 1 ja II, 2). Mineraalide, taimede, loomade ja taeva tunnetamine on väärtuslik ainult niivõrd, kui ta aitab aru saada Pühakirja sümboolsest tähendusest või toob esileLooja jäljed ("Kristlikust õpetusest", II, 11–32"). Filosoofide teaduslikud uurimused on kirikule tarbetud. Teaduse tulemusi on mõtet rakendada üksnes eetilistel ja religioossetel eesmärkidel. Kirik ei tohi kindlalt pooldada mingit kindlat teaduslikku teooriat, sest kui see osutub ekslikuks, siis on võimalik usku välja naerda. Tõeline tõde ja tõelus ei ole leitavad looduslikus maailmas, mis on muutumise ja ebapüsivuse vald.
Augustinusel puudus tunnetusteooria omaette eesmärgina või metafüüsika ettevalmistusena. Tõde tuleb otsida selleks, et jõuda tõelise õnne, tõeliseõndsuseni. Inimene tunneb oma küündimatust, ta sirutab ennast suurema objekti järele, mis võib tuua rahu ja õnne, ja selle objekti tunnetamine on rahu ja õnne saavutamise eeltingimus. Tunnetuse eesmärk on õndsus. Ainult tark inimene saab olla õnnelik, ja tarkus nõuab tõe tunnetamist, kuid tunnetus ei ole omaette eesmärk. Kui teoses "Contra Academicos" noormees Licentius väidab, et tarkus seisneb tõe otsimises ning õnn on pigem tõe otsimine kui tõe valdamine, vastab Augustinus, et absurdne on pidada targaks inimest, kes ei tea tõde. Teoses "De beata vita" ütleb ta, et keegi ei ole õnnelik, kui tal ei ole seda, mida ta püüab omandada; inimest, kes otsib tõde, kuid ei ole seda veel leidnud, ei saa nimetada tõeliselt õnnelikuks. Augustinus ise otsis tõde, sest ta tundis selle järele vajadust, ja oma arengule tagasi vaadates tõlgendas ta seda Kristuse ja kristliku tarkuse (jumaliku ilu veetluse) otsimisena.
Augustinus ei küsinud, kaskindel teadmine on võimalik, vaid kuidas on kindel teadmine võimalik. Kindel teadmine on meil olemas, kuidas aga saab lõplik, muutlik inimvaim jõuda kindla teadmiseni igavestest tõdedest, mis vaimu juhivad ja valitsevad ning seega vaimu ületavad? Pärast skeptitsismist ülesaamist kirjutas Augustinus teose "Contra Academicos", kus ta näitab, et vähemalt midagi me teame kaheldamatult kindlalt. Skeptitsistlike teoste lugemine tekitas aga probleemi, kuidas on võimalik, et me mitte ainult et teame kindlalt igavesi ja paratamatuid tõdesid, vaid teame neid igaveste ja paratamatute tõdedena. Platon oli seda seletanudmeenutusteooria abil. Vastus sellele küsimusele pidi olema ka Jumala olemasolu ja tegutsemise tõestus.
Akadeemilised skeptikud olid väitnud, et kõik eelnevad filosoofid (eriti stoikud), kes arvasid, et meeltekogemusel põhinev teadmine on kindel, olid eksinud. Tõepoolest, kõik petlikud meelteandmed on täpselt samasugused nagu need meelteandmed, mida me peame usaldusväärseks. Kui mõned kogemused meid petavad, siis sellepärast, et nad on eristamatud nendest, mis paistavad usaldusväärsetena; illusiooni ei saaks olla, kui see nii ei oleks. Et ükski meelteandmetest ei ole väljaspool kahtlust, siis ei saa ükski neist moodustada absoluutselt kindla teadmise alust. Mõtlemise leidsid skeptikud olevat sama ebakindla nagu aistingud. Seetõttu on järeldused aistingutelt otseselt tajumatute asjade (näiteks jumalate ja kaitselmuse) olemasolule kahekordselt kahtlased: andmed on ebausaldatavad ja järeldamise printsiibid ise on küsitavad.
Teoses "Contra Academicos" näitas Augustinus, et isegi skeptikud on mõnes tões kindlad, näiteks sellers, et kahest kontradiktoorsest väitest üks on tõene ja teine väär. "Ma olen kindel, et on kas üks maailm või rohkem kui üks maailm, ja kui rohkem kui üks maailm, siis kas lõplik või lõpmatu arv maailmasid." (Contra Academicos, 3, 10) Edasi, isegi kui ma saan mõnikord petta, arvates, et näivus ja tegelikkus on alati teineteisega vastavuses, siis ma olen vähemalt kindel oma subjektiivses muljes. "Mul ei ole meeltele midagi ette heita, sest nendelt ei ole õiglane nõuda rohkem, kui neil on anda: mida silmad ka ei näeks, nad näevad seda tõesti. Kas see on siis tõsi, mida nad näevad aeru puhul vees? Täiesti tõsi. Sest kui arvestada põhjust, miks ta niisugusena paistab, siis – kui aer vette kastetuna paistaks sirgena, siis ma süüdistaksin hoopis oma silmi pettuses. Sest nad ei näeks seda, mida nad sellises olukorras peaksid nägema. (...) Mõni aga ütleb: aga ma saan petta, kui ma nõustun. Siis ära nõustu rohkemaga kui näivuse faktiga, ja sa ei saa petta. Sest ma ei näe, kuidas ümber lükata inimest, kes ütleb: "Ma tean, et see objekt tundub mulle valgena, ma tean, et seda heli ma naudin, ma tean, et see lõhn mulle meeldib, ma tean, et see maitseb mulle magus, ma tean, et see tundub katsudes külm."" ("Contra Academicos", 3, 11) Siin viitab Augustinus epikuurlastele.
Keskahtleb, see teab, et ta kahtleb, nii et ta on kindel vähemalt selles tões, et ta kahtleb. Nii et kes kahtleb, kas on olemas tõde, see teab vähemalt ühte tõde, nii et tema kahtlemisvõime ise peaks teda veenma, et tõde on olemas ("De vera religione", 39). Samuti oleme kindlad matemaatilistes tõdedes. Kui keegi ütleb, et seitse pluss kolm on kümme, siis ta ei ütle, et seitse pluss kolm peaks olema kümme, vaid ta teab, et seitse pluss kolm on kümme ("De libero arbitrio", 12).
Inimene on kindel vähemalt iseenda olemasolus. Ta võib küll kahelda muude loodud objektide või Jumala olemasolus, kuid ta ei saaks kahelda, kui teda ei oleks olemas. Ei ole ka mõtet öelda, et võib saada petta arvates, et ollakse olemas, sest "kui sind ei oleks olemas, siis ei saaks sind petta, midagi uskuma pannes." ("De libero arbitrio", 2, 3)
Augustinuse argument sarnaneb vägaDescartesicogito-argumendiga. Samalaadne argument esineb juba Platoni "Theaitetoses". Samuti vihjab sellelePlotinos. Pärast Augustinust esineb seeIbn Sīnāl (Avicennal). Ka skeptikud ise vihjavadcogito-argumendile:Diogenes Laertiose (IX, 77) järgi nad ütlesid, et nad ei otsinud mõtteid, sest mõtted on ilmselt mõte, vaid asju, milles mängib rolli aisting ja "ei eita seda, mida me näeme..." (104).
Aristotelesele tuginevad keskaja filosoofid seda argumenti ei kasuta. Nende jaoks on mina avastamine kaudne protsess, mis tuleb pärast teadvuse esmast toimingut – füüsilise maailma tajumist.
Minuolemasoluga seostab Augustinuselu jamõistmist. Raamatus "De libero arbitrio" (2, 3) näitab ta, et inimesele on selge, et ta on olemas, ja see tõsiasi ei oleks ega saaks olla selge, kui ta ei oleks elus. Peale selle on talle selge, et ta mõistab nii oma olemasolu tõsiasja kui ka tõsiasja, et ta on elus. Nii on ta kindel kolmes asjas: et ta on olemas, et ta elab ja et ta mõistab. Teoses "De Trinitate" (15, 12) märgib ta, et kriitikul ei ole mõtet oletada, et inimene magab ja näeb neid asju unes, sest inimene ei väida, et ta on ärkvel, vaid et ta on elus: "olgu ta unes või ärkvel, ta elab." Isegi kui ta oleks hullumeelne, oleks ta ikkagi elus. Edasi, inimene on kindlasti teadlik sellest, mida ta tahab. Kui keegi ütleb, et ta tahab olla õnnelik, siis oleks häbematu talle öelda, et ta saab selles petta, et ta seda tahab. Skeptilised filosoofid võivad küll lobiseda kehalistest meeltest ja sellest, kuidas nad meid petavad, kuid nad ei saa kehtetuks teha seda kindlat teadmist, mis vaimul on iseenesest, ilma meelte sekkumiseta. ("De Trinitate", 15, 12) "Me oleme olemas ja me teame, et me oleme olemas, ja me armastame seda tõsiasja ja seda, et me seda teame; nendes kolmes asjas, mis ma üles lugesin, ei sega meid mitte mingi pettusekartus; sest me ei saa neid mingi kehalise meelega nagu välisobjekte." ("De Civitate Dei", 11, 26)
Meelte abil tunnetatavate asjade suhtes võime end petta. Meeltemuljed on suhtelised selles mõttes, et näiteks otsustus kuuma või külma kohta sõltub teatud määral meeleelundite seisundist. Meeltega tajutavad objektid ei ole inimmõistusele kohased objektid.
Kehalised objektid on vaid lähtekoht hinge tõusule Jumala poole, kuid hing ise on kohasem lähtekoht. Tuleb tagasi tulla iseendasse, kus tõde elab, ja kasutada hinge, Jumala kuju, jalatoena Jumala juurde jõudmisel.
Ent kuigi meelte objektid, kehalised asjad, on olemuslikult muutlikud ning palju vähem adekvaatsed Jumala ilmingud kui hing ning kõige kahjulikumad vead tulenevad keskendumisest meelelistele asjadele. "... kaugel olgu meist kahtlemine selle tõesuses, mis me oleme õppinud kehaliste meelte abil; sest nende abil me oleme õppinud tundma taevast ja maad." Me õpime palju teiste tunnistustest, ja tõsiasi, et me saame mõnikord petta, ei ole õigustuseks, et mitte ühtegi tunnistust uskuda: niisamuti ei ole tõsiasi, et me saame mõnikord petta meelteobjektide suhtes, õigustuseks täielikule skeptisele. "Me peame tunnistama, et mitte üksnes meie endi meeled, vaid ka teiste inimeste omad on meie teadmistele palju lisanud." ("De Trinitate", 15, 12) Praktilises elus on möödapääsmatu meeli uskuda ("Pihtimused", 6, 5). Inimene, kes usub, et ta ei tohi mitte kunagi meeli uskuda, langeb veel hullemasse eksitusse kui mis tahes eksitus, millesse ta võib langeda meeli uskudes.
Me "usume" meeli, nagu me usume teiste tunnistusi. See aga ei tähenda, nagu niisugusel "uskumisel" poleks adekvaatset alust. "Uskumine" selles mõttes lihtsalt erineb vahetust seesmisest teadmisest. Kui keegi teatab mulle mõne fakti oma vaimuseisundi kohta, näiteks et ta mõistab või soovib seda või seda, siis ma "usun". Kui ta aga ütleb midagi, mis käib inimvaimu enda kohta, mitte lihtsalt oma vaimu kohta, siis "ma tunnistan ja nõustun, sest ma tean oma eneseteadvusest ja introspektsioonist, et see, mida ta ütleb, on tõsi." ("De Trinitate", 9, 6)
Selles, et välismaailm on tegelikult olemas, Augustinus ei kahelnud, kuigi talle oli selge, et mõnikord me teeme välismaailma kohta ekslikke otsustusi ning meie ja teiste inimeste meelte tunnistused ei ole alati usaldatavad.
Et Augustinust huvitas igaveste asjade teadmine ja selle seos Jumalaga, siis ta ei pööranud palju tähelepanu muutlike meeleliste asjade tunnetuse vaatlemisele. Augustinuse meelest ei ole kehalised objektid kohased teadmise objektid, sest nad on muutlikud ning meie teadmised nendest sõltuvad meeleelunditest, mis ei ole alati samas seisundis, milles on objektid ise. Kui meil ei ole "tõelist teadmist" meeltega tajutavate objektide kohta, siis mitte ainult subjekti, vaid ka objekti puudulikkuse tõttu. Meelelise tunnetuse staatus võib olla seotudpärispatuga. Hiljem kordas viimast kaDuns Scotus.
Nagu platoonikutelgi, onaisting Augustinuse jaoksmeeleelundeid vahenditena kasutavahinge akt: "Sentire non est corporis sed animae per corpus ('Aistib mitte keha, vaid hing keha kaudu'). Hing hingestab kogu keha, aga kui ta suurendab oma aktiivsust teatavas meeleelundis, siis ta kasutab aistimisvõimet. Igasugune meelelise tunnetuse puudulikkus tuleneb kas meeleelundi puudulikkusest või aistimise objekti puudulikkusest.
Inimese mõistuslik hing tunnetab tõeliselt tõelise kindlusega, kui ta kontempleerib igavesi tõdesid iseendas ja iseenda läbi; kui ta pöördub materiaalse maailma poole ja kasutab kehalisi vahendeid, siis tal ei ole võimalik jõuda tõelise teadmiseni. Tõelise teadmise objekt on muutumatu, millest paratamatult järeldub, et muutuvate objektide teadmine ei ole tõeline teadmine. See on teadmise aste, mis on praktilises elus hädavajalik, kuid kes keskendub muutliku sfäärile, see jätab hooletusse muutumatu sfääri, mis on ranges mõttes teadmise kohane objekt.
Aisting kui niisugune on loomadele ja inimestele ühine, kuid inimesed tunnetavad kehalisi asju ka mõistusega. Teoses "De Trinitate" (12, 2) märgib Augustinus, et loomad aistivad kehalisi asju, mäletavad neid ja otsivad kasulikku ning väldivad kahjulikku, kuid nad ei jäta asju meelega meelde ega tuleta neid tahtlikult meelde ega soorita ühtegi toimingut, mis nõuab mõistuse kasutamist; nii et meeltega tajutavate objektide tunnetamisel on inimene loomadest oluliselt üle. Veel enam, inimene teeb ratsionaalseidotsustusi kehaliste asjade kohta ning tajub neid lähendusena igavestele standarditele. Kui näiteks inimene otsustab, et üks objekt on teisest kaunim, siis tema võrdlev otsustus (kui eeldada, etilu on objektiivne) eeldab viitamist igavesele ilu standardile, "ideele". "Kõrgema mõistuse osa on otsustada nende kehaliste asjade üle lähtudes kehatutest ja igavestest kaalutlustest, mis kindlasti ei oleks muutumatud, kui nad ei ületaks inimvaimu. Ja ikkagi, kui neile ei oleks lisatud midagi meist endist, siis me ei saaks neid kasutada standarditena kehaliste asjade üle otsustamisel. (...) Kuid see meie endi võime, mis seega tegeleb kehaliste ja ajalike asjade käsitlemisega, on tegelikult mõistuslik, sest ta ei ole ühine meile ja loomadele, vaid on just nagu välja tõmmatud meie vaimu ratsionaalsest substantsist, mille kaudu me oleme sõltuvuses ja peame kinni intelligiiblist ja muutumatust tõest ning mis on volitatud käsitlema ja suunama alamaid asju." ("De Trinitate", 12, 2)
Tunnetuse kõige madalam tasand on aisting, mis on ühine inimestele ja loomadele; ja inimesele eriomane, kõige kõrgem tunnetustasand on igaveste asjade kontemplatsioon (tarkus), mida viib läbi aru üksinda, ilma aistingu sekkumiseta; kuid nende vahele jääb tasand, millel aru otsustab kehaliste objektide üle lähtudes igavestest ja kehatutest standarditest. See on samuti ratsionaalne tasand, mis on inimesele eriomane, kuid ta hõlmab meelte kasutamist ja tegeleb sensiiblite objektidega, olles seetõttu madalam igaveste ja kehatute objektide vahetust kontempleerimisest. Peale selle, see madalam mõistusekasutus on suunatud toimingutele, kuna aga tarkus on kontemplatiivne, mitte praktiline. "Toiming, milles me hästi kasutame ajalikke asju, erineb igaveste asjade kontemplatsioonist, ja esimest liigitatakse teadmiseks, teist tarkuseks. (...) Selles eristuses tuleb mõista, et tarkus kuulub kontemplatsiooni juurde, teadmine toimingu juurde." ("De Trinitate", 12, 14) Ideaalne oleks, et kontemplatiivne tarkus kasvaks, kuid meie mõistus peab samal ajal olema suunatud muutuvate ja kehaliste asjade heale kasutamisele, "ilma milleta elu ei lähe edasi", eeldusel et pannes tähele ajalikke asju rakendame me mõistuse igaveste asjadeni jõudmise teenistusse, "minnes esimestest kergelt üle, kuid rippudes viimaste küljes". ("De Trinitate", 12, 13)
Augustinuse esmane huvi on alati ja eeskätt jõuda inimese üleloomuliku eesmärgini – õndsuseni Jumala valdamises ja nägemises, ja hoolimata platonistlikust traditsioonist ülevõetud intellektualistlikust keelest, mida ta mõnikord kasutab, on tema jaoks esimesel kohal alati armastus:Pondus meus, amor meus. ("Pihtimused", 13, 9) Erinevalt platonismist ei ole Augustinuse eesmärk jõuda mitte ebaisikulise, vaid isikulise Jumalani.
