Astronoomiline transiit on taevakeha liikumine suurema keha ja vaatleja vahel. Kindlast vaatepunktist tundub, et mööduv taevakeha katab osa suuremast kehast.[1]
Transiit viitab juhule, kus lähemal asuv keha näib väiksemana kui kaugemal asuv keha. Juhtumeid, kus lähemal olev keha näib suuremana kui tagumine ja varjab kogu tagumise keha nimetatakseokultatsiooniks.[2]
Ühte tüüpi transiit on planeedi liikumine maapealse vaatleja ja päikese vahel. See saab juhtuda ainult vaatlejast päikesele lähemate taevakehade puhul, nimelt Kuu, Merkuur ja Veenus. Terminit võib kasutada ka, et kirjeldada satelliitide liikumist üle oma emaplaneedi.
Transiit metoodikat saab kasutada, et avastada ja vaadeldaeksoplaneete. Kui planeet möödub oma peremeestähest, kattes osa oma tähe valgusest, mis muidu vaatlejani jõuaks. Kui transiidi ajal mõõta valgus hulka, mis vaatlejani jõuab. Saab koostada sellest valgusgraafiku ja seal jälgida valgushulga muutust ehkvalguskõverat, planeedi liikumisel tähe ja vaatleja vahel. Valguskõver võib näitata planeedi ja tähe mitmeid omadusi, näitekstihedust. Selleks, et määrata kindlaid omadusi, tuleb mõõta transiit juhtumeid mitu korda. Siis saab leida valguskõverates korrapärasusi.[3]
Kui mitmed planeedid tiirlevad ümber sama peremeestähe, võib esineda transiitides ajavariatsioone (TTV), mis on põhjustatud orbiitidel olevate kehadegravitatsioonijõudude vastastikmõjust.
Transiitide ajal on neli peamist kontakti, mis näitavad transiitide faasi:[4]• Esimene kontakt: väiksem keha on väljaspool suuremat, liikudes sisse poole • Teine kontakt: väiksem keha on suurema keha ees, liikudes kaugemale sisse• Kolmas kontakt: väiksem keha on suurema keha ees, liikudes välja• Neljas kontakt: väiksem keha on väljaspool suuremat liikudes kaugemale
