Selle üle, mis on asteroidid,komeedid ja planeetidekaaslased ("kuud"), vaieldakse. Arvatakse, et paljud planeetide kaaslased ongravitatsiooni mõjul kinni püütudpisitaevakehad. Näitena tuuakse Marsi väikesed kuudDeimos jaPhobos, Jupiteri välimised 8 kuud,Saturni välimine kuu ja arvatavasti ka mitu hiljuti avastatudUraani jaNeptuuni kuud.
Praegu on teada umbes 338 000 asteroidi. Nende koguarv arvatakse ulatuvat miljonitesse.
Neid on nimetatud ka "planetoidideks" ('planeedisarnasteks [taevakehadeks]').
Sõna "asteroid" tähendab õieti 'tähesarnane [taevakeha]' (vanakreeka sõnast ἀστήρastēr 'täht'). See nimetus ei tulene asteroidide füüsikalisest sarnasusest tähtedega (mida neil ei ole), vaid sellest, et enamikusteleskoopides paistavad nad punktidena (nagu tähed), mitte ketastena (nagu planeedid).
Asteroiditaolisi kehi, mille läbimõõt on palju väiksem kui 1 km, nimetataksemeteoorkehadeks.
Asteroidid on ebakorrapärase kujuga, sest nende gravitatsioon ei ole piisav, et nad kerakujuliseks muutuksid.
Väga vähestel asteroididel on läbimõõt suurem kui 100 km. Üldse on vaid 26 asteroidi suuremad kui 200 km, 250 suuremad kui 100 km ja 700 suuremad kui 50 km. Väikseimate senivaadeldud asteroidide diameeter on vaid mõnisada meetrit.
On arvutatud, et tegelikult on üle 1-kilomeetrise läbimõõduga asteroididest teada vaid 5%, 100 meetri suurustest objektidest aga ainult 0,1%. Astronoomilises kirjanduses liiguvad väited, et 100-meetriste ja suuremate asteroidide arv võib ulatuda 300 000-ni.
Asteroide liigitatakse nendealbeedo ehk valguspeegeldusteguri järgi, mille abil saab oletada, millest asteroidid koosnevad.
C-tüüpi asteroide on 75–85% ja need koosnevad külmunudgaasidest, mis on suuresüsinikusisaldusega. Nimi tulebki sellest, etladina keeles on süsinikCarboneum. Need tumedad asteroidid peegeldavad tagasi keskmiselt 3%valgusest. C-tüüpi asteroidid asuvad asteroidide vöö kaugemas osas, kuid neid on märkimisväärselt ka Päikesepoolsel asualal.
S-tüüpi asteroide (ladina keelesSilicium –räni) on 13–17% ja nendel arvatakse olevatraud-nikkel-tuum, mida katavad Kuu pinna omadega sarnasedkivimid. Need asteroidid sisaldavad palju räni. S-tüüpi asteroide nimetatakse veelkiviasteroidideks ja nad peegeldavad tagasi 15% valgusest. S-tüüpi asteroidid asuvad rohkem asteroidide vöö päikesepoolses osas.
Enamik asteroide tiirleb ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel ega lähe meile eriti korda. Rõngakujulist piirkonda 2–4 aü Päikesest nimetatakseasteroidide vööks ning seal tiirleb 98% kõigist avastatud väikeplaneetidest. Tiiru ümber Päikese teevad nad 3–9 aastaga. Suure asteroidide vöö sees tuntakse ka suhteliselt tühje alasid, näiteksKirkwoodi augud.
Esimene asteroidide vööst kaugemal paiknev asteroid588 Achilles avastati1904. Selle orbiit ühtib Jupiteri omaga.
Selliseid asteroide on avastatud üle 20. Kõik nad on nimetatudTrooja sõja tegelaste järgi.Troojalased jagunevad kaheks rühmaks, millest üks liigub 60 aü Jupiterist eespool, teine osa samapalju tagapool. Tegemist on süsteemi Päike-Jupiter tasakaalu punktidega, mida kutsutakseLagrange'i punktideks kuulsa prantsuse matemaatiku järgi, kes selliste punktide olemasolu juba1772 ennustas.
Asteroidid, mille periheel jääb Jupiteri orbiidist välja
Neljas ala jääb teisele poole Jupiteri ja seda nimetatakse Kuiperi vööks. Sealt arvatakse pärinevat lühiperioodilised komeedid. Neid tuntakse kakentauride nime all. Nende koostis sarnaneb rohkem komeetide võiKuiperi vöö objektidega.
Asteroidid on arvatavasti aine, mis jäi üle planeetide tekkimisel umbes 4,6 miljarditaastat tagasi. Jupiteri tugevgravitatsiooniväli ei lubanud planeedialgetel korralikku planeeti moodustada. Selle asemel jäid nad igaüks omaette tiirlema. Aegade jooksul on kümneid tuhandeid väikeplaneeteMarsi jaJupiteri vahelisest asteroidide vööst välja heidetud. Seda põhjustavad asteroidide omavahelised põrked ja Jupiteri gravitatsioonilised häired.
Heinrich Olbersi esitatud asteroidide tekkimise hüpoteesi järgi on asteroidid selle planeedi jäänused, mis kunagi tiirles Marsi ja Jupiteri vahel. See hüpotees pole kuigi tõenäoline, sest nii avastatud kui ka avastamata asteroidide kogumassiks arvatakse olevat 2,3x1021 kg ehk 3% Kuu kogumassist. Samuti pole teada, kuidas planeet nii puruneda võib.
Nüüdisajal peetakse tõenäolisemaks, et moodustuva Jupiteri segava mõju tõttuplanetesimaalid seal planeeti ei moodustanudki, vaid lagunesid omavaheliste põrgete tõttu asteroidideks jameteoorkehadeks. Seega kuuluvad asteroididPäikesesüsteemi ürgsete kehade hulka, mistõttu nende uurimine aitab aru saada ka planeetide tekkimisest.
H. Raudsaare raamatus "Pilk tähistaevale" on asteroidide päritolu kohta neli hüpoteesi:
need on tekkinud algsest udukogust või eraldunud Päikesest;
Enamiku asteroidide orbiit jääb Marsi ja Jupiteri vahele ning seetõttu on need Maale üsna ohutud. Umbes 160 asteroiditrajektoor võib aga lõikuda Maa orbiidiga.
Atmosfäär kaitseb Maad väikeste, kuni 50-meetriste kosmiliste kehade eest. Need kivimeteoriididpõlevad atmosfääri ülemistes kihtides ära. Atmosfäär ei kaitse Maad 100 meetrist suuremate kehade eest.
Umbes 250-meetrised ja suuremad asteroidid võivad jõuda maapinnani, kusjuures põrkekohale tekiks vähemalt 5-kilomeetrise läbimõõdugakraater. Samade mõõtmetega komeet plahvataks küll õhus, kuid tekkivlööklaine poleks otsekontaktist vähem ohtlik. Maale langev komeet on samasugusest asteroidist ohtlikum, kuna komeetide keskmine kiirus on 58 km/s potentsiaalselt ohtlike asteroidide 21 km/s vastu.
Globaalset katastroofi põhjustada võivate 1-kilomeetriste ja suuremate asteroidide arv võiks olla umbes 2000. Ühe niisuguse asteroidi kohtumine maakeraga tekitaks plahvatuse energiaga kuni 200 000 Mt. Selline katastroof ei pruugi tähendada veel kogu maapealse elu või inimkonna hävimist, kuidpõllumajanduse kokkuvarisemine võib põhjustada vähemalt 1,5 miljardi inimese hukkumise. Selliseid katastroofe võib ette tulla kord poole kuni ühe miljoni aasta jooksul.
Löögikraatri kõrval tekitab hoopis suuremat kahju atmosfääri paisatav tolm, millest põhjustatudkliimamuutustega võivad kaasnedanälg,epideemiad ja muud hädad. Plahvatuse tsentris võivad puhkeda tohutud tulekahjud, mille tahm ja suits omakorda vähendavad atmosfääri läbipaistvust ja edasi juba jahendavad kliimat.
Ookeanis toimuva plahvatuse korral pühiksid kümnete või sadade meetrite kõrgusedhiidlained rannikulähedase asustuse hetkega ookeani,maavärinad teeksid hävitustööd sisemaal.
NASA on loonudMaa-lähedase objektide eriprogrammi(Near Earth Object; NEO), selle töötajad jälgivad kõiki enam kui kilomeetrise läbimõõduga kosmilisi esemeid Maa lähistel või orbiidil, mis meie koduplaneeti kokkupõrkega ähvardavad.
Kosmiliste kokkupõrgete ohu mõõtmiseks on kasutusel nn.Torino skaala, millel number 1 tähistab kokkupõrke ülimalt ebatõenäosust, 10 aga globaalset kliimakatastroofi põhjustavat kokkupõrget. Viimast on oodata vaid kord 100 000 aasta jooksul. Väikseimat kokkupõrkeohtu kujutab praegu vaid üks Maale lähenev asteroid aastal 2101. Skaala suuremaid numbreid ei ole isegi kasutusel.
Juba aastal1760 leidis saksa õpetlaneJohann Daniel Titius lihtsa valemi (Bode seaduse), mis seob planeetide kaugused nende järjekorranumbritega. Selles reas oli aga lünk: Marsi ja Jupiteri vahelt kaugusel 2,8astronoomilist ühikut oli üks planeet puudu. KuiWilliam Herschel oli1781 avastanud uue planeediUraani, mis Bode seadust kinnitas, asuti avastamata planeeti innukalt otsima. Eriti entusiastlikud olidJohann Elert Bode jaGotha tähetornis töötanud parunFranz Xaver von Zach, kes alustas otsinguid1787. Ta piiras otsingupiirkonnasodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatudotsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel1799 külastas ta astronoomeBremenis,Celles jaLilienthalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema.
21. septembril1800 kohtusid Lilienthalis kuus meest: von Zach, Lilienthali ülemlinnapeaJohann Hieronymus Schröter, kelle maailmakuulsas instrumendikogus oli Herscheli 27-jalasefookuskaugusegareflektor,Bremeni arstHeinrich Wilhelm Matthias Olbers, kes oli Schröteri pikaajaline kaastööline, viimase teenistuses olevKarl Ludwig Harding, kes hiljem avastas kolmanda asteroidi, ja vanahärraFerdinand Adolf von Ende. Nad otsustasid, et isegi kuuest vaatlejast jääb väheks, ning koostasid nimekirja 24 valitud astronoomist üle Euroopa. Uurimisrühma presidendiks valiti Schröter ja sekretäriks Zach. Kogu sodiaak jagati kahekümne neljaks 15-pikkuskraadiseks tsooniks ning uurimispiirkond piirati 7–8 laiuskraadigaekliptikast lõuna ja põhja poole. Tsoonid jagati rühma liikmete vahel liisuga. Iga liige pidi käsitsi koostama oma tsooni tähekaardi kuni kõige nõrgemate teleskoobis nähtavate tähtedeni. Igal järgneval ööl tuli see kaart uuesti koostada, nii et iga rändav taevakeha oleks avastatud. Otsitava planeedi oodatav liikumine oli umbes 30 kaaresekundit tunnis, mis pidi olema igale vaatlejale eristatav. Uuele planeedile oli juba valmis mõeldud nimiPhaeton.
8. märtsil1802 avastas Heinrich Olbers umbes samal kaugusel Päikesest veel teise planeedi, mille nimeks sai Pallas.
1804 avastati Juno ja1807 Vesta (kusjuures ka viimase avastas Olbers). Ka need olid nii väikesed, et ei paistnudteleskoobispunktist suuremana. Seetõttu hakati neidWilliam Herscheli ettepanekul kutsuma asteroidideks, mis kreeka keeles tähendab 'tähekujulised'.
Järgmine asteroid,Hebe, avastati alles1845, kuid1850. aastaks oli avastatud juba 10 asteroidi.1891, kui oli teada 322 asteroidi, võttis saksa astronoom M. Wolf nende otsimisel kasutuselefotograafia, ja väikeplaneetide avastamise tempo kasvas tublisti. 1000. asteroid avastati juba1923. aastal.
Pärast asteroidi avastamist antakse sellele esmane tähistus, mis koosneb aastaarvust ja sellele järgnevast kahest suurest ladina tähest. Esimene täht näitab kalendrikuu esimest või teist poolt, teine aga avastamise järjestust. Tähestiku 26 tähest ei kasutata tähte 'I', mis on sarnane numbriga '1'. Kui kalendrikuu esimesel või teisel poolel avastatakse rohkem kui 25 asteroidi, siis lisatakse tähistusele indeks 2 jne. Näiteks2011 BA tähistab 2011. aasta jaanuari teisel poolel avastatud esimest planeeti.
Pärast asteroidi orbiidi määramist ja tema vaatlemist vähemalt kahes positsioonis, tähistatakse asteroid numbriga. Seejärel võib asteroidile anda nime, mille panemise eesõigus kuulub traditsiooniliselt avastajale. Nime ette lisatakse tavaliselt ka asteroidi number, mis lihtsustab tema hilisemat tuvastamist.
Algselt pandi asteroididele naissoostmütoloogiliste tegelaste nimesid, hiljem lisandusid geograafilised ja meessoost isikute nimed.
