 | See artikkel räägib intellektist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülgeAru (täpsustus). |
Aru (saksa keelesVerstand,vene keeles рассудок) on kitsamas mõttes (erinevaltmõistusest)inimese võime omadamõisteid ja tehaotsustusi. Aru on võime asju vaimselt ühtsuses haarata, moodustada adekvaatseid mõisteid õigestiabstraheerides ning teha otsustusi. See on võime asjuvõrrelda jaanalüüsida ning mõistetest jasõnadestaru saada, nendetähendust teada.
Laiemas tähenduses võidaksearu vastandadameelelisusele ning mõelda selle allmõtlemisvõimet (intellekti) üldse.
Selles artiklis on juttu arust kitsamas tähenduses ning sõna ja mõiste eelkäijatest antiik- ja keskaja filosoofias.
Sõna tähendus on filosoofia ajaloos muutunud.
Antiik- jakeskaegses filosoofias ei ole sõnadel "aru" ja "mõistus" üksüheseltkreeka- jaladinakeelseid vasteid. Sõnal "aru" on järjepidevus sõnagaintellectus ja sõnal "mõistus" sõnaga "ratio", kuid sõnade tähendused ei pruugi vastavuses olla.
Mõistus (ratio) oli algselt arust madalam tunnetusvõime. Uusaja filosoofias levis aru pidaminemõistusest madalamaks võimeks.
Aristotelese järgi on aru (nous)hinge kõrgeim osa, mis on omane ainult inimesele. Aru võtab endale mingiasja vormi ("intelligeerib" seda asja), ilma et ta võtaks endasse selle asjasubstraadiks olevatmateeriat.
John Locke'il on aru (understanding) mõtlemisvõime.
George Berkeleyl on vaim aru, niivõrd kui ta tajub ideesid.
Leibnizil on aru võime omada aredaid ideid, reflekteerida ja dedutseerida.
Ehrenfried Walther von Tschirnhausil on aru (intellectus) võime midagi mõista ja vastupidist mitte mõista.
Christian Wolffil on aru võime asju aredalt ette kujutada, võime võimalikku aredalt ette kujutada.
Gottfried Ploucquet määratleb nii: "Aru (intellectus) seisneb jõus mitut asja nõnda kaeda, et üks kujutub teises või teisest, ehk on jõud endas mitut ideed ühendada."
Christian August Crusius määratleb: "Kogu jõudu mõelda ühes vaimus nimetatakse kokkuvõetult aruks."
Johann Georg Heinrich Federi järgi on aru "võime üldmõisteid haarata ja aredalt ette kujutada".
Ernst Platneri järgi on aru tunnetusvõime, niivõrd kui ta "tunnustab mõistete all ettekujutusi".
Paul Henri Thiry d'Holbachil on aru (entendement) "võime märgata (apercevoir) nii väliseid objekte kui ka iseennast ning olla nende poolt modifitseeritud."
Jean-Baptiste-René Robinet määratleb: "Aru on võime märgata objekti, omada temast ideed intellektuaalse närvi raputuse läbi."
Immanuel Kant vastandab arumeelelisusele kui aktiivse vaimutegevuse,tunnetuse "spontaansuse", "võimeettekujutusi ise esile kutsuda". Aru on "võime mõeldameelelise kaemuse eset", "võimeotsustusi teha", mõistete, otsustuste ja reeglite võime, "reflekteerimisvõime". Aru produtseerib mõisteid ning onkategooriate allikas.
Aru on puhta mõistuse põhimõiste (või kategooria), mis vastandus idee mõistele. (Kant,Kritik der reinen Vernunft, B377, A320)
Aru on "kategooriate vahendusel kõigikogemuste formaalne ja sünteetiline printsiip". Aru on "reeglite võime", ta on "alati ametisnähtumuste läbikammimisega [durchzuspähen] kavatsusega neis mingit reeglit avastada." Nii saab arust "looduse seadusandlus".
"Apertseptsiooni ühtsus kujutlusvõime sünteesi suhtes on aru, ja seesama ühtsus kujutlusvõimetranstsendentaalse sünteesi suhtes [on]puhas aru."