Karl Arthur Adson (3. veebruar (vkj 22. jaanuar)1889Tartu –5. jaanuar1977Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.
Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juuresVõrumaal. Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis,Sänna vallakoolis,Võru linnakoolis,Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aegaTartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötasVenemaal (1907–1912) ja alates 1912. aastastTallinnasmaamõõtjana. Alates 1918. aastast tegi kaastööd ajalehtedeleTallinna Teataja,Sotsialdemokraat jaPostimees. 1920. aasta sügisest oliTallinna Teataja toimetuse liige, sama aasta lõpust kaPäevalehe toimetuse liige, joonealuse ja kirjandusliku lisa toimetajana[1]. Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes, teatridramaturgina, vabakirjanikuna. Aastatel 1935–1940 töötas siseministeeriumifilmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.
Adson tuli eesti kirjandussevõrumurdeliste luuletustega ning oli tegevSiuru jaTarapita kirjanikeühingus.
Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumineMarie Underiga1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.
1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samas kirjutas ta ka teatri- ja kirjanduskriitikat, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.
5. oktoobril 1935 määrati Artur Adsonfilmiinspektoriks[2].
1944. aasta septembris põgenes AdsonRootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.
Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977Stockholmis ja maetiSkogskyrkogårdeni kalmistule.9. juunil2016 maeti ta koos abikaasaMarie Underi, viimase tütreHedda Hackeri ja õe Berta Underiga ümberTallinnaRahumäe kalmistule.
Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.
Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9.
 | Tsitaadid Vikitsitaatides:Artur Adson |
