Mõnikord määratletakse araablasi ka sünnikoha (Araabia poolsaar) järgi, kuid ka see ei ole tänapäeval enam otsustav kriteerium.
Sageli arvatakse, et kõigi araablaste ühine esivanem onAabraham (araabia keeles Ibrahim) või et kõik araablased põlvnevad Araabia poolsaarel elanud inimestest, kuid ka see ei pea paika.
Sageli peetakse araablasi mitte üheksrahvuseks, vaid kultuuriliseks ühenduseks. Aluseks on see, et enamik araablasi on araablaste poolt alistatud rahvaste (sealhulgasaramealaste,egiptlaste,berberite,Lähis-Idahelleniseeritud elanike jaPõhja-Aafrikaromaniseeritud elanike) järeltulijad.
Riigid, kus domineerivad araablased, onMaroko,Mauritaania,Alžeeria,Tuneesia,Liibüa,Egiptus,Sudaan,Saudi Araabia,Palestiina Riik (Jordani jõe Läänekallas jaGaza sektor),Jordaania,Liibanon,Süüria,Djibouti,Somaalia,Iraak,Kuveit,Jeemen,Katar,Bahrein,Araabia Ühendemiraadid jaOmaan.
Araablaste üldarvuks maailmas hinnatakse 200 miljonit. Kõige rohkem elab neid Egiptuses (66,8 miljonit2001. aastal).Eestis elas2021. aasta rahvaloenduse andmetel 489 araablast (367 meest ja 122 naist). Neist 11 olid Eesti kodanikud.[1]
Muhammadi ajast peale on araablaste mõju maailmale on olnud väga suur.
Keskajal nimetati araablasisaratseenideks. Araablased on valitsenud mitmesLõuna-Euroopa osas:Pürenee poolsaarel,Sitsiilias,Maltal jaKüprosel. Maltal räägitavat keelt (malta keelt) peetakse araabia keelemurdeks.
