Ants Viires (kuni 28.02.1938Veber;23. detsember1918Tartu –18. märts2015) olieestietnoloog jakultuuriloolane.[1]
Viires lõpetas1937. aastalHugo Treffneri gümnaasiumi. ÕppisTartu Ülikoolis esialgu filoloogiat, alates1940. aastast etnograafiat. Samal ajal alustas ta töötamistEesti Rahva Muuseumis, kus tegutses kuni1946. aastani, sõja ajal tegeles ta muuseumikogude päästmise ja säilitamisega. Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti Viires sõjaväe politseipataljoni tõlgiks, see seik sai hiljem tema karjäärile saatuslikuks.1946–1949 oli Viires Tartu Ülikoolisaspirantuuris, pidades selle kõrvalt loenguidetnograafiast.1950. aastal algas aga äge "kodanlike natsionalistide" vastu suunatud kampaania, mistõttu äsja aspirantuuri lõpetanud Viires ei leidnud enda haridusele vastavat tööd ning pidi end elatama juhutöödest planeerija, maadeparandaja ja kooliõpetajana (1952–1956). Viiresel valmis oluline uurimuseesti puitarhitektuurist, mille kaitsmisel sai ta1955. aastal ajalookandidaadi kraadi.
1956. aastal õnnestus Viiresel leevendunud oludes saada töödAjaloo Instituudis, kus ta töötas koosHarri Mooraga arheoloogiasektoris, alates1968. aastast juhtis aga etnograafide rühma tööd.1977. aastal moodustati eraldi etnograafiasektor, ent Viirest selle juhiks ei jäetud, sest taas meenutati tema sõjaaegseid "patte", pealegi ei astunud ViiresNLKP-sse. Alles1983. aastal õnnestus tal saada vastmoodustatud etnoloogiasektori juhiks, kelleks ta jäi1988. aastani. Aastatel1992–1997 oli ta Ajaloo Instituudi etnoloogia ja kunstiajaloo osakonna etnoloogia sektori kohusetäitja.1996. aastal sai ta Eesti etnoloogia edendamise eestRiigivapi IV klassi teenetemärgi.
Viirese viljakas teadlasetöö jätkus ka edaspidi, viimastelgi aastatel ilmus tema artikleid eesti kultuuriajaloo kohta.
GraafikEvi Tihemets oli Ants Viirese abikaasa.