1980. aastatel hakkas ökoloogEugene F. Stoermer mõistet antropotseen kasutama ja seda hakkas laialdaselt populariseerima atmosfääri keemikPaul Crutzen, kes arvab, et inimtegevuse mõju Maa atmosfäärile on viimastel sajanditel olnud nii suur, et moodustab uueajastikulitosfääris toimuvate muutuste tõttu. 2008. aastal esitatiLondoni Geoloogia Seltsistratigraafia komisjonile ettepanek teha antropotseen ametlikuks ajastikuks.[4] Suur osastratigraafiakomisjonist otsustas, et ettepanek väärib edasist arendamist. Iseseisvad teadlaste töögrupid mitmest geoloogiaseltsist töötavad selle nimel, et kindlaks teha, kas antropotseeni peaks tegema ametlikuks mõisteks geoloogilisel ajasklaalal.[5]
Sellest hoolimata kasutavad terminit "antropotseen" paljud teadlased juba praegu.[6] Kuna antropotseenil ei ole kindlat algusaega, pakutakse sellekstööstusrevolutsiooni algust,[1] kuid mitmed teadlased on välja pakkunud ka varasema aja, millal toimus põllumajanduse levik janeoliitiline revolutsioon (umbes 12 000 aastat tagasi). Tõendid inimmõju tagajärgede, nagu suureneva maakasutuse, ökosüsteemide mõjutuse ja liikide väljasuremise kohta on vastuolulised. Osa teadlasi arvab, et inimtegevus on oluliselt muutnud bioloogilise mitmekesisuse kasvu.[7] Teised väidavad, et kuilitosfääri muutusi jälgida, peaks antropotseen algama nii palju tuhandeid aastaid tagasi, et see ühtiks lähedalt praeguse ajastiku,holotseeniga.[8]
2015. aasta märtsis avaldati ajakirjasNature artikkel, kus pakutakse antropotseeni alguseks1610. või1964. aastat.[9] Selle vastu väidetakse aga, et antropotseen seguneb teise ajastuga ning seetõttu on mõjud levinud pikema aja jooksul ja ei saa öelda täiesti kindlat algusaega aastaarvuna.[10]
Nimetus "antropotseen" on kombinatsioon kreeka liidetestantropo- (kr ἄνθρωπος, 'inim-') ja-tseen ('uus'). KõikepohhidKainosoikumi aegkonnast lõpevad liitega-tseen.[11]
BioloogEugene Stoermer oli esimene, kes seda terminit kasutas, agaPaul Crutzen oli esimene, kes võttis teises tähenduses uuesti kasutusele ja populariseeris selle. Stoermer hakkas terminit "antropotseen" kasutama juba 1980. aastatel, kuid ei formaliseerinud seda enne, kui Crutzen temaga kontakteerus.[12]
Juba 1873. aastal täheldas itaalia geoloogAntonio Stoppani inimkonna põhjustatud suurenevat mõju Maa süsteemidele ja viitas sellele kui "antroposoikumi" ajastule.[14] Terminit "homogenotseen" (vanakreeka keeleshomo- 'sama',geno- 'liik' jatseen 'uus[periood]') kasutas esimest kordaMichael Samways oma artiklis ajakirjas Journal of Insect Conservation (1999), pealkirjaga "Loomastiku translokatsioon uutele aladele: siit tuleb homogenotseen".[15] Samways kasutas seda mõistet praeguse geoloogilise epohhi määratlemiseks, kus bioloogiline mitmekesisus väheneb jaökosüsteemid muutuvad üle kogu Maa üksteisega sarnasemaks. Mõistet kasutas kaJohn L. Curnutt 2000. aastal ajakirjaEcology artiklis "Teejuht homogenotseenile".[16]
Inimmõju tagajärjel on paljud liigidvälja surnud. Enamik eksperte nõustub, et inimtegevus on kiirendanud liikide väljasuremise kiirust. 2010. aastal ajakirjasNature avaldatud uuringus leiti, et ookeanidefütoplanktonis on viimase sajandi vältel suur osa mitmekesisust oluliselt vähenenud väikestes vetikaliikides, mis moodustavad umbes poole kogu Maal fotosünteesivast biomassist. Juba ainuüksi 1950. aastatest alates on biomass vähenenud umbes 40%, tõenäoliselt ookeanide soojenemise tõttu ning biomassi kahanemine on viimastel aastatel kasvanud.[17] Mõnede autorite arvates toimuks ilma inimtegevuse tagajärgedeta planeedibioloogilise mitmekesisuse eksponentsiaalne kasv.[7]
Kui rohkem pööratakse tähelepanu imetajate ja lindude väljasuremisele, siis need moodustavad ainult väikese osa kõigist loomaliikidest ja paljudes loomarühmades on olukord märgatavalt halvem. Ühes 2015. aastal avaldatud uuringus, kus vaadeldiHawaii saarte tigude väljasuremist, hinnati näiteks, et juba umbes 7% kõikidest Maal elavates loomaliikidest peaks olema kadunud.[18]
Organismide levikus võib täheldada püsivaid muutusi, mis on inimeste põhjustatud ja on nähtavad ka geoloogilistes andmetes. On täheldatud, et paljud liigid liiguvad aladele, kus varem oli nende jaoks liiga külm. Liikumine toimub tihti ka oodatust kiiremini.[19]
Arvatakse, et üheks inimtekkeliseks geoloogiliseks tagajärjeks onsüsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni suurenemineatmosfääris. Viimase miljoni aasta vältel vaheldunud soojemate ja külmemate perioodide puhul on CO2 kontsentratsioon tõusnud ligikaudu 100ppm (180 ppm-lt 280 ppm-le). Tööstuslikule revolutsioonile eelneval ajal 280 ppm-ilt oli CO2 kontsentratsioon atmosfääris jõudnud 2015. aasta seisuga ligikaudu 397 ppm-le.[20] Suur osa sellest tõusust on fossiilkütuste põletamise tõttu, milleks on põhiliseltkivisüsi,maagaas janafta.
Mõneti sümboolne oli 400 ppm-i piiri ületamine, mis registreeriti esimest kordamais 2013.Aprillis 2014 ületas seda juba terve kuu keskmine, 2015. aastal aasta keskmine ja 2016. aastal ei langenud CO2 hulk kordagi alla 400 ppm-i. See oli kõigest 58 aastat pärast seda, kui 1958. aastal CO2 kontsentratsiooni atmosfääris aktiivselt jälgima hakati ja millal see oli alles 316 ppm.[21] 2015. aasta lõpus võeti vastu kaPariisi kliimakokkulepe eesmärgiga pidurdada kliima soojenemist.
Viimase 150 aasta jooksul on kahekordistunud kametaani kogus õhus[3]; metaan on oluliselt tugevamkasvuhoonegaas kui CO2.
Inimtegevuse tõttu on suured muutused toimunud Maa pinnal. Põllumajandus, ehitus ja tammide ehitamine jõgedele põhjustab erosiooni 10 korda kiiremini kui looduslikud jõud. Ehitus on põhjustanud ka vee äravoolus muutusi.[2]
Kuigi arvatakse, et paljud keskkonnaprobleemid on otseseks tagajärjekstööstusrevolutsioonile, on William Ruddiman väitnud, et antropotseen algas ligikaudu 8000 aastat tagasi põllumajanduse arenguga ja kultuuride paikseks jäämisega. Inimesed olid siis laiali jaotunud üle kontinentide (v.aAntarktika) ja kestisneoliitiline revolutsioon. Inimestel arenes sellel perioodil põlluharimine ja karjakasvatus, mis asendas varasemaküttimise-koriluse. Sellele järgnes ka suurte imetajate ja lennuvõimetute lindude väljasuremislaine, mis oli otseselt seotud inimtegevusega küttimise kaudu ja kaudselt maakasutuse muutumisega põllumaaks.
Rooma impeerium keiserAugustuse valitsemisajal (27–14 pKr)
Sellele perioodile (10 000 aastat tagasi kuni tänapäev) viitavad geoloogid tavaliselt kuiholotseenile. Suuremas osas holotseenist oli inimpopulatsioon suhteliselt madal ja inimtegevuse mõju viimase paari sajandi kõrval peaaegu olematu. Mitmed Maa keskkonda praegu mõjutavatest protsessidest toimusid ka siis. Antropotseeni algusajaks on pakutud mitut varianti. Mõned arvavad, et antropotseen ja holotseen on sama tähendusega ning samas geoloogilises ajavahemikus.[22][23] Teised arvavad, et see on palju hilisem nähtus.[24]
Mõeldav alguspunkt antropotseenile võib-olla ka umbes 2000 aastat tagasi, kui algas holotseeni viimane faas, subatlantiline iga.[25]
Rooma keisririik hõlmas sellel ajal suurt osaEuroopast,Lähis-Idast jaPõhja-Aafrikast. Hiinas ja Indias võimutsesid dünastiad ja majandus õitses.Inkade-eelne chavini rahvas oli üks esimesi kõrgkultuure, kes asustas suuri alasidPeruus. Kuigi need ja teised tsivilisatsioonid olid enamjaolt üksteisest eraldatud ja põimunud vahepealsete ökosüsteemidega, olid mõjutatud maa-alad suured.
Gröönimaa liustike uuringus, kus vaadati liustike kihte alates aastast 1000 eKr kuni 1500 pKr, võis näha põhjapoolkeratroposfääri reostust, mis oli põhjustatudhõbeda kaevandamisest ja sulatamisest ligikaudu 2000 aastat tagasi.[26]
James Lovelock paigutab antropotseeniuusaega ja peab selle alguseks 1712. aastat, milThomas Newcomen võttis kasutusele enda leiutatudauru jõul töötava pumba. See põletassütt ja toodetud soojuse abil kuumutas vee auruks, mis juhiti liikuva kolviga silindrisse. See aururõhu jõul töötav masin käivitas industriaalsete revolutsioonide laine ja varustas inimühiskonda energiaga, mida rakendades suutis ta muuta kogu planeeti.[27] Lovelocki järgi järgneb antropotseenilenovatseen, mis algas 2017. aastal.
↑Certini, G. and Scalenghe, R. (2014). "Is the Anthropocene really worthy of a formal geologic definition?".The Anthropocene Review.2: 77–80.DOI:10.1177/2053019614563840.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑Certini, G. and Scalenghe, R. (2011). "Anthropogenic soils are the golden spikes for the Anthropocene".The Holocene.21 (8): 1269–74.DOI:10.1177/0959683611408454.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)